Arvustus. Kaks underikujulist pettumust ({{commentsTotal}})

Marie Under
Marie Under Autor/allikas: Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing

Uus raamat
"Marie Underi "Sonetid" : viiskümmend tänapäeva luuletajat kõneleb Marie Underiga"
Koostanud Hasso Krull ja Carolina Pihlegas
Välja andnud Eesti Keele Sihtasustus
ja
"Litteraria 27. Marie Underi päevikud 1922-1957"
Koostanud Rutt Hinrikus
Välja andnud Eesti Kirjandusmuuseum




Ma alustan seda arvustus pihtimusega: ma olen nats. Mitte nats nats (noh, nagu mõni taskuvaras ja/või naisteahistaja-wunderkind), vaid väga nats. Ma olen põhimõtteline marurahvuslane. Mega-eestlane. Kui sa pole lugend Kaur Riismaa või Sveta Grigorjeva luuletusi, pole sa mingi eestlane. Ega õieti inimenegi. Kui sind ei puuduta Hasso Krulli arvustused nende raamatuist, ei ole sa lihtsalt osaline selles päris maailmas, eesti elus. Kes ei loe eesti luulet, ei saa kelkida, hoobelda, uhkeldada sellega, nagu ta oleks päriselt eestlane. See on võlts, vale ja hale, mingit muud Eestit pole olemas. Kapišš?

Eesti on minu jaoks keel, see on see luulekeel. Luuletused on keele kõige elusam koht ja ala, ainuke “päriskirjandus”. Ma arvasin, kui Mikita raamatut koledal kombel müüdi, kui Kivirähk nii põrgupõnev oli, kui kõiki ärritasid ropud luuletused, et INIMESED, et EESTLASED saavad sellest aru: eesti asja ei ole mujal, kui ainult selles keeles ja ta kõige elavamas servas, kogu me luules.
Etsiis: kes ei loe kaasaegset eesti luulet, see pole mingi õige rahvuslane, ta on mingi hitleri-stalini-putini ilmavaate igav imiteerija, teda ei huvita rahvus, keel ja kultuur kui siuke, vaid oma väike võimukehastus, tilluke ent tihke tahe “ollakakeegi”.

Pihin veel: lisaks kõigele olen ma armund! Olen armunud eesti luulesse. Ma ei tea paremat põhjust, paremat viisi ega vahendit, kuidas olemas olla, kuidas end määritleda. Tootvat tööd jagub niigi vast ca 10% inimkonnast, ülejäänd peavad leidma endale mingi (pseudo)tegevuse, mina olen uskund, et see olemasolemine saab olema kuidagi keeleline-meeleline, süvenev-pühenduv. Et me iha suundub sinna sisimasse. Kole oleks kujutleda netipornole naaldund nälkjaid inimkonna üdimate-ilmsemate esindajatena. Väkk.

Seetõttu ootasin ma väga kogumikku, milles ka ise kaasa teen. Et võhiklikum lugeja teaks: Marie Underi 1917. aastal ilmund debüüt „Sonetid“ (mille esmatrüki lasin kord Raamatukoi poeketi vedajal Margo Matsinal ühelt oksjonilt enesele soetada - ma olen paras underfänn, kogu aeg kripeldab kuklas, et kui ma rikkaks saan, kui ma tõesti kuskilt kunagi natuke raha teenin, siis lasen eesti ühel paremal luuletajal Beebilõustal säältsamast kaane päält endale õlale Vabbe siurulinnu tätoveerida) on kirjandusloos erandlik raamat – koos Visnapuu „Amoresega“ olid need korraga luule- ja seksrevolutsioon, muutsid mõtlemist ja keelt ja kirge. Järgmised sama olulised debüüdid olid vast alles kassetid, 1971. aastal ilmund „Närvitrükk“, Hirohalli tüüpide tulemised ja siis NAKi debüüdisari ning Erakkonna koguteosed. Praegu Värske Raamatu sari, aga distants ajaliselt on veel väike, ma ei tea, kas nendega saabub ka luulemuutus. Vähemasti üks neist raamatuist on minu jaoks juba maailma muutnud, taastanud mu usu luule ja olemise võimalikkusse. Et saab elada kirglikult, et on asjadel mõte. Jne.

Ühesõnaga. Hasso Krulli ja Carolina Pihelga initsiatiivil sai „Sonetid“ vormistet eriskummaliseks antoloogiaks – tuletan siin meelde, et samad autorid ladusid üheks ka Üdi-Viidingu fännide-matkijate luulelademe. Etsiis: see pole nende esimene katse tänast eesti poeesiat kuidagi kaardistada-märgistada-tähistada. Krull on tänase Eesti olulisim kriitik ja üks parimaid poeete. Pihelgas väga hää luuletaja (tõsi, minu jaoks säärane impressionistlik mõtteluuletaja, s.t mitte lõpuni „minu luuletaja“, aga ma saan aru, miks ta kirjutab-teeb-on, see tung ja vajadus on ilmne, kuigi ma ise armastan enam elu ja metsikust, ka kirjanduses) ja Eesti kõige olulisema uue kultuuriajakirja – Värske Rõhk – peatoimetaja. Nad esindavad parimat, mis Tartus üldse on. Annaks jumal, et nad säält lõunast meile ka mõne siukse ministri saadaks, mitte nagu tänini: et kõige hullemad põmmpead jalust ära. Kui Pihelgas ja Krull on Tartu kehandi loomulik osa, saab sest kentsakast linnast ehk veel asja.

Underi sonettide uusversiooni lugedes tabas mind mingi raev: siin on viiskümmend tänase Eesti luuletajat, kes ei üritagi latini küündida, vaid kraabivad end lati, täpsemini mulla või sopa alt läbi. Tõsi, ma teen mõnelegi liiga, aga siiski, üldjoontes võib seda kirjeldada nii - pea keegi noist luuletajaist ei võtaks toda teksti siit omaenda valikusse, „pärisluulekogusse“. Ja põhjusega.
Näiteks lõunaeestlased (Kauksi Ülle, Contra, Merca) on valind pooltõlkimise tee. Noh, Merca neist vähim: tema kõurgav kulg on hää. Tegelikult üldse: mulle meeldib see lõunaeestiline mõtlemine, see paljastab Underi teatava esteetkusipäisuse, muudab ta selgeks, lihtsaks ja lihalikuks. Keel ei peta. Ja Merca on parim.
Siis on mõned realistid – ma ei tea, miks, aga Hasso Krulli enda tekst meenutas mulle suht siuglev-suva ümberjutustust mõnest Jää-ääre laulutekstist. Ja seda öeldes tunnen end juba halvasti, sest nt „Jazz“ ja „Kornukoopia“ oma kirjus olekus on mu lemmikud, ja ma Krulli lugedes teangi, et tema võlu on see, et ta ei püüa meile kui lugejatele pugeda. Vaadake, kui ägeda luuletuse ma tegin! Aga siiski: see niisamamolutamisetekst siin underiundamistes on kuidagi igav.
Ülejäänd aga on kuidagi… Mitte kummardused Underi poole, vaid noogutused, siuksed justnagu-underid. Väga suur viga on see, et tekstid ei ilmunud originaalidega kõrvuti, mõne suhteliselt igava poeesti päästab siin dialoog originaaliga. Mõnda ei päästa muidugi miski. Kätlin Kaldmaa, mis sa tegid, mis see on? Ei Under ega Sina ega ka miskimuu…

Siis on veel „väänajatekamp“: Kiwa sissejuhatus raamatusse on visuaalne möks, lihtsalt igav. See on dadategemise dada, st umbes sajandivanuse avangardi dekadentlik ja nürivõitu matke. Noh, mingis mõttes langevad sinnasamma ka Ülar Ploom, Asko Künnap ja Karl Martin Sinijärv, aga nad on huvitavamad, sest tegelevad keelega, ta süvema olemisega ses ühes tekstis, ta võimalustega. Ses mõttes on parim (:)kivisildnik, kelle nali (nagu ka paljudel teistel) hakkabki tööle originaaliga kõrvu kaedes. „Ekstaasist“ on saanud „Ekstaoletaas“, kusjuures õigusega, sest (;)kivisildnik tegi juba 1990ndatel ära selle, mida siin on tahetud teha: ta kirjutas mikse ja radikaaltõlkeid, ta tegi liivimat Liivi kui keegi suudaks. See on lapsemäng, mis me teeme siin, see ei ole mingi pärisluule. Mina pean saama Liivi auhinna! Underi ja Tuglase ja kõik! Ma sain, muide, päriselt, Alveri auhinna just “Sonettide” eest – ja sääl pold ühtki sonetti. (:)kivisildnik tegi üksi selle raamatu juba ammu varem ära, tal polnud meid vaja.

Mõni autor jääb enesele truuks, siin on kuulda mõnd üksikut oma häält siiski, aga ka need pole parimad tekstid. fs jääb enesega võrreldes kuidagi loiuks, Kelly Turgi teksti lugesin esmalt Vikerkaarest, ja ei tekkind sääl korrakski underi-võrdlust, see oligi imelik nati. Aga mingis mõttes mulle just meeldib, et nad teevad esmalt ennast.
Kui ma sain kirja-palve ses projektis osaleda, oli mu esimene mõte, et see on imeline variant, kuidas välja pakkuda tänase eesti luule eriskummalist antoloogiat. Ma tõtt-öelda olin uhke, et mind ka punti paluti, sest see justkui paneks mind ka tänase elava luule oluliste tegijate hulka, kuhu ma ilmselgelt enese arust kuuluma peangi. Ja kuigi siin on 50 autorit, oskaks ma veel nimetada 40-50, kes samahästi võiksid kambas olla. Mitte halvemini. Võib-olla paremini.

Mu enda tekst? Sveta Grigorjeva klassifitseeriks selle muusaluule hulka, see on osake sellest meesluule saamatusest, et ikka ja alati oleme me kinni tolles tüdrukus, kes on me jaoks kogu luule. Krull nt enamasti ei ole, kuigi selles underduses ta veidi piilub noid plikasid, kes mööda hulguvad, lastaolla.
Märgiline on koostajate valik Underi vast kuulsaima tsükli “Sina ütled” puhul (noh, need on need tekstid, kus ta oletatavasti kirjeldab, paitab sõnus Tuglase pilku oma (pool)paljal kehal, imeline! See ongi kuidagi nii, et inimesed ei oska eriti hästi armastada, aga kahe kirjaniku vaheline armastus on ehk natukenegi päris) - Triin Soomets, Eda Ahi, fs. Luulenats minus ütleb, et kui te ei saa aru, siis polegi te seda väärt, et aru saaksite.

Ma kujutan ette maailma, kus see raamat ongi dokument, salvestis me tänasest luulest. See on siuke pätsulik-ekrelik tuleviku-Eesti, kus luulenormid on mandud jälle annahaavalikuks (kes tegelikult oli hää luuletaja, lihtsalt ta paremad-kummalisemad tekstid ei jõua õpikuisse) kooliaulalikuks. Siis muutub see raamat hoiatavaks näiteks: näed, tehti ka luulesarnast asja selles haiges ebardlikus Eestis kord!
Ma loodan ja ihkan, et seda maailma kunagi ei tule, et luule on ikkagi päriselt see, mida kirjutavad (:)kivisildnik, Elo Viiding, Sveta Grigorjeva, Kaur Riismaa … Nad on kõik siin raamatus, mitte oma parimate tekstidega küll, aga siiski, ei läe ka nood väga mööda. Üldse, ehk polegi see raamat nii halb nagu mulle tundub, nt Anti Saare armastusluuletus Underile on väga hää, lihtsalt mu pääs polegi Saare omahäält, ma ei võrdle teda millegagi, mul pole ta enese kodukeelt, luulelaadi võrdlemiseks ees:

Las tõlke publik näo ja nimetu,
kui loeb, siis manab mind või kannab käsil –
ma sinu kiitust ihkamast ei väsi,
sest see, vaid see mul loeb, ei miski muu.
(“Ma armastan su armastust”, lk 55, see on sageli see, mis minu pääs toimub, kui kirjutan oma kummalist “muusaluulet”)

Umbes samal ajal ilmus Litteraria-sarjas Underi-Adsoni päevik. Ma olen alati mõelnud, et Adson on liblikakoguja, pervert, kes selle ühe imelisema naise ära vallutas ja ta oma teenimisega orjaks tegi, hiljem ta luuletused ära rikkus neist erootikat maha kraapides jne. Ja mul on kardetavasti vist õigus, kuigi tean, et Sirje Kiin – vabariigi valusaim ja vapraim underiuurija – vaidleb mulle kirglikult vastu. Sest eks olegi vangistus vahel just see, mida ihkame. Kord, komblus, kodanlus. Väkk. Ma südamest loodan, et ma pole oma kallimale see mees. Pigem siis juba Kurt Cobain, veidi saamatu, möku, nartsissistlik, elamiseks kõlbmatu. Jah, pigem tema kui Adson.

Mida me Underi päevikutest teada saame? Esiteks seda, et suure osa neist kirjutas Artur Adson. Teiseks, et Underil on enamasti paha olla, ta on haige, tõbine, mitteviriilne, ta on pidevalt pooleldi lamavas asendis, peavaludes, Adsoni hoolitseda jne. Sõda polnud ilus. Elu oli suuresti igav. Rutt Hinrikuse väike saatesõna on hää, vajalik. Aga lugemine ise ikka karm kraad igavam kui Underi kirglikud kirjad Tuglasele: ei ole siin kirjaridade asetamist oma paljastele rindadele, no ei ole. Miks ma peaksin lugema luuletajate päevikuid, mis ei sisalda tisse, tõesti, miks ma peaks?

Asi on lihtsalt sellest, et mina olen juba mingis mõttes Underiga kasvand, mu jaoks on see oluline - selles mõtets need kaks raamatut olidki mu jaoks sügav pettumus, need ei juhata/vii mind kuidagi edasi, siin ei peitu minu Dantet/Vergiliust. Aga samas on see mäng oluline. Lihtsalt ma tean, et tänane eesti luule on palju põnevam kui nood viiskend mariendit ses imelikus raamatus, ma tean, et Under on palju põnevam kui peavalu, mis ta päevikute lugemisest tulla võib – aga ta tõesti ei tahtnudki noid pidada, see on kõik üks Adsoni suht alatu projekt.
Said, mis tahtsid, said: näitasid oma elu armastust meile nõrgemast ja saamatumast küljest! Mis siis, see ei võta kübetki ära ta luulest! Ja Karmin - mine ka p****e, et Sa Rahvusraamatukogu ette siukse rootsi vanamuti kuju tegid. No kurat, no tõesti!

Ärge parem lugege noid raamatuid… noh, päevikuid ärge lugege, “Sonettide” radikaaltõlked võtke nimistuna ette: pea kõik nood luuletajad on kirjutand mujal palju paremaid tekste, nii et säärase otsingumootorina on see luulevõõrale inimesele täitsa hää materjal. Ja kui kõrvuti lugeda tekste, hakkavad ka mõned päältnäha halvad tekstid tööle.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: