Arvustus. Film, mis tühjendab aju (teisiti kui telekas) ({{commentsTotal}})

Rainer Jancis filmis
Rainer Jancis filmis "Impromptu". Autor/allikas: Kaader filmist

Artikkel Teater. Muusika. Kino juuli-augusti topeltnumbrist: Peeter Sauter Priit Pääsukese ja Mart Tanieli filmist "Impromptu".

„Impromptu”. Filmi autorid: Priit Pääsuke, Mart Taniel. Produtsent: Priit Pääsuke. Operaatorid: Mart Taniel, Priit Pääsuke. Montaaž: Priit Pääsuke, Mart Taniel, Valter Nõmm. Kunstnik: Jaagup Roomet. Helirežii: Rainer Jancis. Värvimääraja: Mart Taniel. Konsultant: Anu Aun. Juriidiline konsultant: Martin Kruus. HD, 57 min, mustvalge ja värviline. © Luxfilm, 2015. Esilinastus festivalil „DocPoint” Tallinnas 30. I 2015.

See film on muusika ja kinokunsti abielu ja banaalseks minnes — on raske öelda, kumb kumma viljastab. Tulemus on igatahes priima. Domineerib ja dikteerib siiski muusika, sest film võtab üle muusikalised vahendid, mitte vastupidi. See on film tegijatelt, kes on ise alati tahtnud muusikat teha (Priit Pääsuke on mänginud ja mängib kitarri ansamblites Kismabande ja Galaktlan, Otsa koolis õppinud Mart Taniel on teinud kümmekond aastat rütmibluusi bändi ja tal on koos helilooja Ülo Kriguliga projekt, kus nad mängivad prepareeritud pianiinodel, mida kasutatakse kohati löökriistade ja elektripillidena) ja mõista ning palju muusikat kuulanud ja tahavad muusikutele kaasa musitseerida oma vahenditega. Pääsukesel ja Tanielil ongi õnnestunud luua film kui muusikapala (muusikalist žanrit ma öelda ei oska ega taha).

Mulle meeldib. Tunnine „Impromptu” on meie viimaste aastate tugevamaid filme. Kuidas nii? Tugevam kui Jaan Toomiku ja Veiko Õunpuu suured oopused? Jah. Sest film on vaba ja vabastav, aga nondesse oli püütud kuhjata liiga palju sisu ja üks mõte või kujund kippus teist nahka panema või väsis ise ära. On õhku ja ruumi, vaikust ja heli (olgu, vaikust palju pole, muusikafilm ikkagi, aga muusika on selline, mida luuakse vaikust kuulates, vaikusest tõukudes ja õhuauke sisse jättes), on ka mõtteid, aga neid on doseeritud parasjagu. Meenub, kuidas Tammsaare tahtis, et tekst oleks raamatus trükitud üsna hõredalt, et ridade vahele jääks mõtetele ruumi; minu meelest tähendab see — lugeja mõtetele peab ruumi jääma, mitte autori geniaalsetele väljaütlemata välgatustele.

Raske arvata, kas see on eelkõige Pääsukese või Tanieli film. Igatahes tundub, et film, kus Taniel võimsalt mõjule pääseb. Hästi, Veiko Õunpuu „Free range’i” operaatoritöös oli see kõik ka juba olemas, fokuseerimata udupildid ja kohati tudisev kaamera, nagu operaator poleks jaksanud kätt kindlaks ja rahulikuks juua, aga seal doseeriti sellisega uhkelt üle. Siin ei oska ma öelda, kas on Priit Pääsuke suutnud Mart Tanieli ohjes hoida või on Taniel ise saanud rohkem võimalust kontrollida režiid-montaaži, suutnud oma geeniust talitseda ja mitte ülearu eksponeerida.

Suurim avastus oli, et ma sain Tanielist korraga aru (oma arust).

Olen Tanieli paar korda pinninud, mis asja ta operaatorina ajab, ja ta pole öelnud mitte midagi. Ei saand ma pihta, kas ta ei tahtnud või ei osanud öelda. Oletan, et mõlemat. Sest kui ütlema hakkaks, ei saaks öelda kõike, ja ära sõnuda ei taha ja üldse ei taha neid asju paika panna, kunstimõte peab olema vaba ja liikumises, võimalused avatud.

Tanieli pildiga pole nii, et näidatakse kõike, mis näidata on. Ei. Nii (tihti) tasakaalustamata kompositsioon kui ka fokuseerimata pilt viitavad, et suur osa sisust on pildi taga või kõrval. Filmi maailm ja lugu on suuremad ja laiemad, neist näeb vaid fragmente. Meenub tõdemus nõukaaegsest spiooniloost „Tarantel”: koer on maetud koera alla! (Pole tähtis, mida fraas seal tähendas.) Kui sa avastad, kuhu Tanieli koer on maetud, siis varsti leiad sealt alt veel ühe koera või isegi mitu ja tunned, et mõni koer jääb ikkagi üles leidmata. (Jah, tõsi, need teised koerad — varjatud tähendused, hoiakud, meeleolud jäävad enamasti siiski vaid aimatavaks.)

Seda tunnet ei tekita ainult pilt, aga kogu film. Ja nagu viidatud, et taoline tunne saaks tekkida, peab olema pildis ja filmis tühjust ja õhku. Määramatus ja entroopia ei saa samas liiga suureks minna, totaalne arusaamatus ahistaks omakorda. Tempo-rütm, segadus ja selgus peavad olema hästi komponeeritud-monteeritud ja paigas. Ongi. Ja tundub, et kõike ei tehta ratsionaalselt, vaid intuitiivselt.

Olgu see pealegi enesekeskne tõdemus, aga ma sain aru, et umbes nii olen ma kogu aeg tahtnud kirjutada. Et fragment oleks täpne, aga kompa hajus; et emotsioon ja suurem pilt tekiks vastuvõtjas ja neid ei kirjeldataks otsesõnu. Et teose looks vastuvõtja. Aga siiani polnud minagi seda enda jaoks sõnastanud.

Kuid ma polegi rääkinud, mis „Impromptu”-filmis siis näha-kuulda on.

On Rainer Jancis muusikat tegemas küll üksi metsas, küll koos muusikutega rohkem ja vähem grunge kohtades Tallinnas ja New Yorgis. Kokku on üles võetud ja lindistatud ehk paarkümmend muusika-session’it eri kohtades. Pilt ei kattu alati heliga, vahel on need nihkes, aga mitte kogu aeg. Siis Jancis oma muusikast rääkimas. On tantsijad-näitlejad proovi tegemas ja häälitsemas. On Roomet Jakapi häälitsemas ja seletamas, mis võib olla selliste häälitsemisetteastete mõte talle endale ja publikule. Inglise muusik Fred Frith improvisatsioonist rääkimas. Eelnenud kirjeldus ei ütle samas suurt midagi, ei loe mitte midagi. Tähtsam on filmis vorm ja vorm on suuresti sisu või siis sisu tõlgitakse vormikeelde nagu balletis.

On muusika- ja tantsufilm filosoofia- ja teooriaterakestega, millesse ei klammerduta. Eelkõige on vaba kollaaž, kompositsioon, võiks öelda käeharjutus. Film suudab mitte minna igavaks või tüütuks. Kuigi sisulist uut tuleb filmi jooksul vähe (kohad vahelduvad, pildikeel ka, tüübid), ei ole tunnet, et hakkaks kordama, kuigi on kordust, on ka vaheldust. Kaootiline uue kuhjumine ei hakka väsitama, sest ringiga tullakse vanade motiivide juurde tagasi. Pisitasa lisatakse uut nagu kelner kannaks lauale sama koka küpsetatud uue roa.

Mitmed seosed kargavad mulle vaadates pähe. Näiteks esimene Eesti televärvifilm „Katused ja korstnad”, kus Collage’i vaba a cappella laulu saatel tantsitakse Ülo Vilimaa seades mööda Tallinna vanalinna ja katuseid. Meenuvad Prantsuse seitsmekümnendate muusikafilmid, nagu „Cherbourg’i vihmavarjud”, kus kogu film lauldi maha. Ka „Impromptus” võtab elegantne vanem tantsijanna möödaminnes laulda Michel Legrand’i „Armastuse lugu” — ja see on küllap viide. Meenub Ettore Scola „Ball”, kus proovisaalis (kohati improvisatsiooniliselt) tantsides ja sõnagi vahetamata räägitakse ära viiskümmend aastat Prantsusmaa ajalugu. Meenub näiteks Michel Deville’i 1983. aasta sõnadeta muusikafilm „Väike bande”, kus lapsed põgenevad ahistavalt mõistliku ja samas neid mitte mõistva maailma eest. Meenub Jim Jarmusch, kelle jaoks vaba ja õhuaukudega kompositsioon on olulisem kui lugu, millesse klammerduda, ja kes samuti oskab jätta suurema osa loost ja poole mõtetest välja ütlemata ja kaadri taha ja toetada seda vabalt voolavate helidega — veenvalt — ja kasutab kordust.

Miski on neis eelnenud filmides (milletaolisi on ilmas veel küll ja küll, aga kui palju on neid Eestis tehtud?) ühine ja ühendab „Impromptuga”. See, et film ainult ei kasuta ega kirjelda muusikat, vaid püüab ise olla nagu muusikapala, võtta filmikeeles kasutusele muusikalised vahendid. (Miks ei võinud eesti versiooni pealkiri olla eestikeelselt „Eksprompt”? Lihtsalt ei raatsitudki koduvillast asja teha ja orienteeruti kohe ja ainult festivalidele? Olgu, olgu, muusikalise terminina on võõrkeel omal kohal, aga sealgi minnakse võõrpeenkeelsusega liiale.)

Muusikalistest seostest meenub aga tahtmatult ammune Vjatšeslav Ganelini džässtrio (koos Vladimir Tarassovi ja Vladimir Tšekassiniga). Aastat kolmkümmend viis tagasi mängisid nad korduvalt ka Tallinnas pikki kompositsioone klaveril, löökriistadel ja puhkpillidel (valdavalt saksofonil), kus olid mõned paikapandud motiivid pikas improvisatsioonis, mis püsis erksa ja pingestatuna, aga kuhu jäeti samuti sisse kohti hingamiseks. See muusika viis sarnasesse seisundisse nagu Jancis, Jakapi ja „Impromptu”. Aga vist ei saa filmi tegijad nooruse tõttu Ganelini bändi kuulnud olla?

Olen siin laulnud ülemlaulu Tanielile, aga ma lähtun nähtud pildist ja ei tea Pääsukese osa (tema on ju samuti filmi operaator). Selge on, et just temaga hakkas Tanieli maagia korraga hästi tööle. Järelikult oli taolist ohjajat või ärakasutajat vaja.

Väga oluline on helirežii, mis seob paarkümmend jämmimist (eri kohtades) üheks veenvaks pikaks kompositsiooniks. Jah, Jancis on filmimuusikat kirjutanud „Buratinole” ja filmile „Ma olin siin”, aga „Impromptusse” tekib muusika pikema aja jooksul mängitud juppidest ja kui ka Jancises võis kogu pikk pala peas või sees keerelda ja areneda, siis kõigile kaaspillimeestele ta seda ju lahti seletama ei hakanud. Võimalik, et Jancisel polegi pikemat pala peas olnud, on vaid üks ja ainus jancismusik, millest ühe pika ja suhteliselt sidusa pala keevitasid montaažis kokku muusikud Pääsuke ja Taniel. Sestap tundub kohati heli pilti dikteerivat ja see töötab hästi.

Aga võtame ette filmi filosoofilisema verbaalse poole, mis ei taha sugugi asja kokku võtta ega paika panna, aga on üks osa kompositsioonist võrdselt heli ja pildiga. Jancis võrdleb oma tegevust zen-vibulaskmiseharjutusega, kus tegu peab juhtuma justkui ise, kus laskja ootab, kuni nool ise lendu läheb (ta on lugenud saksa filosoofi ja zen’ipraktiku Eugen Herrigeli kultusraamatut „Zen vibukaskmiskunstis” („Zen in der Kunst des Bogenschießens”)).

Nii läheb Jancis lavale ja ootab, kuni TEMA, kes on Jancise sees, mängima hakkab. Mõnikord ei hakka, siis peab mängima Jancis ise ja asi on „perses”. (See meenutab mulle varaste prantsuse dadaistide ja sürrealistide André Bretoni jt automaatset kirjutamist, millega midagi ratsionaalset ei püütudki väljendada.)

Jancis on jutus vaba ja räägib pigem kitsilt, kui paika pannes ja kui hiljem tuleb üks pikk suur plaan, kus ta tühjal pilgul lihtsalt vaatab kaadrisse, tekib tunne, et jah, see on mees, kes ongi oma zen’iliku vabaduse ja tühjuse leidnud. Sellise kaadri saab isegi healt näitlejalt harva kätte.

Veel Jancis: „Loodus on oma loomulikkuses nii kena. Tuul mängib lehtedega, mets kasvab. Ta on nii ilus. Tuli põleb. Kontsert missugune. Impro taga on seesama. Pead saama tuulekandleks, kes liigutab ainult siis, kui tuul tuleb. Hea impromuusik võiks kõlada nagu merelaine.”

Jancis võtab okkaid täis pehme männioksa ja mängib kitarri sellega. Elektrikitarri! Portatiivne võimendus metsas kaasas!

No täielik zen ja Ernst Enno tuul, mis mängib lillelõhnaga.

Roomet Jakapi (lõputiitrites Jacapi, filmi algul Jakapi, miks? Kas on tekkinud sugulus Jancisega?) on leidnud sama vaba olemise. Vahel teeb häälutusi, vahel lihtsalt nägusid. Minu arvates on ta liikunud edasi oma tajukeskse George Berkeley uuringutest (Berkeley: „Olla tähendab olla kellegi poolt tajutud”) ja — nagu Jancis zen’ile muusikast — püüab leida filosoofiale katet ja vastet elust ja häälutustest. Püüab elada läbi ülesleitud filosoofilisi tõdemusi.

Jakapi häälutused on vabad ja veenvad. Kui ma võrdlen näiteks Jaan Malini häälutusetteastetega, siis nood kipuvad jääma pisut pealetükkivaks esinemiseks, võivad tekitada nalja ja vahel ebamugavust, aga Jakapi on nagu mingi häälitsus iseeneses ja ajab oma asja eelkõige iseenda jaoks, kuigi — räägib esinemisvajadusest ka: „Kui ma tahan midagi väljendada, siis — kuidas on olla inimene ja mis tunne on olla mina.”

Jutt võiks tunduda pateetilise naivismina, kui suur plaan poleks nii veenev ja ehe, et sõnadki tõusevad suurde plaani ja neile tekib maht. Õnneks antakse aega nende üle järele mõelda. Oluline on Jakapile minna häälega „sinnapoole keelt”. Mitte teha loomahäält, aga teha ebainimlikku häält. See olevat äge. Teha ebainimlikku häält, et saada aru oma inimlikust olemusest. Tõesti?

Jah, filmis mõjub see lihtsalt ja arusaadavalt. Hakka või kohe järele tegema. Aga nii nagu pole ilmselt lihtne hüpata Jancise või Jakapi praktikatesse, kuhu nemad on jõudnud aegamisi, ei ole lihtne teha ka taolist muusikafilmi (mis tundub lihtne).

Keegi ei ütle filmis, et Jakapi ja Jancis oleksid religioossed või pühamehed, aga selline tunne tekib küll, et siin näidatakse meile midagi, mis võib juhtuda praktiseerides palvetamist või meditatsiooni. Ainult et taolist suurejoonelist sõnastamist välditakse. Ja ehk isegi ei mõelda sellele. No nii palju kui ma India saddhusid Varanasis ja mujal jälginud olen, siis enamasti mõjusid nood vähem veenvalt.

Inglise helilooja ja multiinstrumentalist Fred Frith lisab eelnevatele lihtsatele juttudele oma mündi. Frith mängib nii kindla kompositsiooniga palu kui ka improvisatsioonilist muusikat. Tema neuroloogist vend tegi aga katse ja uuris 108 pähe kinnitatud elektroodi abil, mida teeb mängu ajal Fred Frithi aju. Selgus, et kui muidu veel teeb muusiku aju midagi, siis „improviseerides ei tee midagi” (zen-seisund, eks ole).

Frith naerab, et ta teadis seda niigi ja oleks võinud juba varem vennale öelda — AGA —, aktiivne on improviseerides mingi teine osa (organismist?, ajust?), mis ei tegele mõtlemisega. (Another part is busy — not analytical.)

Taolise seisundifilmiga on muidugi nii, et kui lähed kaasa, siis jõuad õnnistatud seisu ja malbesse erutusse, aga kui ei lähe, kui see ei hakka sinu jaoks tööle, siis tunned tapvat igavust. Olen teatris niisugust kohanud korduvalt, just väga hea teatri puhul. Kunagise Noorsooteatri (Lembit Petersoni lavastatud) „Godot’d oodates” puhul lahkus pool saalitäit inimesi ja ülejäänud saalitäiest sai kogudus.

Kui nüüd üks väike pipratera või norimine lisada, siis filmi lõpuotsas on pikk episood, kus näidatakse vaateid rongiaknast New Yorgis ja pilvelõhkujaid. Hiina kiirtoidurestorani lihunikku, asiaati metroos tühjal pilgul konutamas. Tahtmatult tuleb kiuslik mõte, et taas kord on eesti kinomehed saanud raha, et Ameerikasse sõita, aga ega nad seal muud peale ei oska hakata, kui näitavad meile, et „jah, vaadake, selline see Ameerika siis on, pilvelõhkujad ja tühja pilguga inimesed nagu kalad akvaariumis” (kala akvaariumis näidatakse pikalt). Viimane sarnane pildijada meenub mulle Manfred Vainokivi filmist „Luikedeta järv ehk piknik raudteejaamas”, sama Ameerika suurlinn ja kiirteed ja tühjapilgulised inimesed raudteejaamas. (Olgu, filmis seob asja lõpuks ära bänd Brooklyni sillal mängimas.)

Mida siin siis öelda tahetakse? Seost pole või on see otsitud. Jancise ja Jakapi erk ja õnnis tühjus on ju vastand väsinud suurlinnaelaniku ajupidurdusele, mis operaatoritele lihtsalt sülle kukkus. Või siis ei saanud ma sest peenest vastandusest aru.

Aga jah, kes „Impromptu” üle tahab lüüa või samaväärset teha, peab olema vist korraga suur muusik ja suur kinomees ja usumees või filosoof sinna otsa. Suuri, religioosse soonega muusikuid meil on ja mõnda on ka filmitud, aga siiani mitte nii, et film muutuks ise muusikaks, samastuks muusikute ja muusikaga. Enamasti on need asjad kistud. Kahjuks.

Inglastel on ütlemine: Too many cooks spoil the broth. Tõsi. Aga leent ja muud rooga ei pruugi rikkuda ainult kokkade rohkus, vaid ka maitseainete ülekuhjamine, samuti ülekeetmine ja -küpsetamine. Tark kokk jätab mõne pala pooltooreks, ei haki iga salatit ülearu peeneks ja suudab jätta lõpuni segamata. Las sööja ise segab enne söömist oma böffi. Nii saab roog värskem ja hõrgum, erinevad maitsed tulevad ehedalt keelele.

Eesti filmis on just samad jamad. Küll on seal sada tarka kokka leemepaja juures, kes kõik lisavad oma tarkuse järgi retsepte ja maitseaineid, ja lõpuks keedetakse kõik kümme korda läbi ja tulemuseks on maitsetu tasapaks pläust või plönn.

Ma ei välista, et „Impromptu” kergus, õhulisus, lõpetamatus tulevad sellest, et Pääsuke-Taniel võtsid asja hooletult, olid laisad ja lohakad ja ei viitsinudki korralikult oma filmi läbi küpsetada. Hea filmi võis tekitada juhus ja mitte sünnipärane prantslaslik kerguse ja vajaliku lõpetamatuse taju ja tunnetus. Kui nii, siis on meil kõigil sest õppida.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: TMK



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: