Sel aastal on kunagiste Odd Future (tuntud ka kui OFWGKTA) liikmete sulest ilmunud suurel hulgal uut loomingut – Tyler, The Creator andis aprillis välja enda suurepärase neljanda kauamängiva ning aasta algul tuli ääretult tumeda plaadiga välja ka Earl Sweatshirt. Kuigi mais teatas Odd Future lõplikult lahkuminekust, siis plaadifirma tegutseb siiani edasi ning andis välja The Interneti kolmanda albumi, milles segunevad tänapäevased saundid juba minevikku jäänud kõlapiltidega.

The Interneti veidralt sensuaalne plaat loob automaatselt võrdluse pea samal ajal ilmunud Donnie Trumpet & The Social Experiment albumiga, kus vanad maneerid ja stilistka keeratakse moodsa poppmuusika hüvanguks ümber. Kui esimesel kahel albumil on tunda olnud rohkem ürgset ning eriti toorest souli-funki (võtkem näiteks teise plaadi singli „Dontcha“, mille bassikäik on lihtsalt hämmastav), siis nüüd on suund veidi muutunud. Syd The Kid on küll alati olnud eriti mesise häälega, kuid sellel plaadil sätitakse see otsekui õigesse konteksti - "Ego Death" on kui kvintessents 90ndate isegi ülevoolavast RnB'st.

Seda kõike serveeritakse meile aga läbi eriti tänapäevase vaatevinkli – kui 90ndate RnB oli tihti isegi tinglikult üliseksuaalne ja pealetükkiv, siis The Internet on võtnud selle justkui aluseks ja ehitanud selle kõik kordades maneerlikumaks, meenutades kohati kõlade poolest meeletult FKA twigsi möödunud aastal ilmunud debüütalbumit. Elektroonilised põhjad on muutunud eksperimentaalsemaks, kuid alles on jäänud eriti voolav ja magus vokaal - kusagil kaugustes kõlab ka vaikselt-vaikselt soul.

Erinevalt eelnevatest plaatidest on käesolev enneolematult ühtlane, mis tundub aga olevat isegi plaadi suurimaks miinuseks. Kui enamasti ootaks RnB puhul meeletut sisemist põlemist, siis "Ego Death" on küll armsalt rütmikas ja mingist küljest on kindlasti olemas ka mässumeelne hing, ent see kõik jääb pisut tagaplaanile. Plaati kuulates kipub mõte hajuma ja ei panegi enam tähele, kui juba kolm lugu on mööda läinud ja midagi pole väga juhtunud. See-eest teevad aga plaadil kaasa ka praeguse musta muusika säravamad nimed, nende seas nii Kaytranada, Janelle Monae, Vic Mensa kui ka Tyler, the Creator.

Väljapaistvaim hetk albumil ongi ehk Kaytranadaga koostöös tehtud "Girl" (video allpool), kus minimaalse hiphop-biidi taustal tulevad välja Syd The Kidi vokaali tugevaimad küljed, andes sellele pea seitsmeminutise eriti mõjuva kõla. Kui oleks aga kogu albumile saanud rohkem sääraseid bassikäike, nagu oli "Dontchas", võiks tegu olla aasta ühe tugevaima plaadiga omas žanris – praegu ma aga kardan, et mõne aja pärast unustan selle plaadi ning vaevalt teda enam uuesti kätte võtan. Kuulata oli aga samas igati tore!