Heini Vaikmaa: inspiratsiooni võib tegelikult leida kõikjalt ({{commentsTotal}})

Heini Vaikmaa
Heini Vaikmaa Autor/allikas: Kris Moor

Intervjuu muusiku ja helilooja Heini Vaikmaaga Teater. Muusika. Kino värskest numbrist (7-8).

Heini Vaikmaa muusikutee algas juba 1970. aastatel, kui ta mängis kitarri legendaarses Magnetic Bandis. Tänaseni juhib ta liidrina ansamblit Mahavok, mis on kujunenud omaette nähtuseks eesti pop- ja rockmuusikas. Heini Vaikmaa loomingut on raske määratleda. Tema meloodiaid võib kuulda nii signatuurides kui ka reklaamis. Ta on kirjutanud rockooperi, palju laule ja instrumentaalpalu ning tema muusikast on tehtud kooriseadeid. Heini instrumentaalpalades kohtub kosmiline džäss fusion’iga ning tema loodud kitarrisoolosid ei ole võimalik kellegi teise omadega segamini ajada. Heini Vaikmaa instrumentaalmuusika kulgeb omas tempos lõputuna näivas ambient-kosmoses, üllatades kuulajat ka päevakõlaliste klubihelidega.

Kohtusime Heiniga tema Kadrioru helistuudios, mis meenutab oma pillide ja kõlarite vahel vilkuvate tulukestega stardivalmis kosmoselaeva.

Hille Karm: Sinu stuudios ringi vaadates võib näha palju erinevaid muusikariistu. Mis oli su esimene instrument?

Heini Vaikmaa: Naljaga pooleks — akordion. See oli enne algkooli minekut. Isal oli sünnipäev ja keegi külalistest unustas selle pilli meile. Võtsin öösel salaja akordioni ja hakkasin seda õhinaga näppima. Akordion oli väga suur, ma ei ulatunud sellest, pilli süles hoides, üle vaatama. Harjutasin kogu öö ja hommikuks tulid lihtsamad lood bassidegagi juba välja.

Oled üles kasvanud looduslikult kaunis kohas, Padisel?

Mu sünnikodu on Padise kloostri kõrval. Kogu mu lapsepõlv on selle paigaga seotud. Padiselt said alguse ka mu muusikaõpingud. Seda ka suures osas tänu Padise kooli muusikaõpetajale Heino Ridbeckile ning hiljem tema pojale, Hortus Musicuse liikmele Riho Rid­beckile, kes mulle esimesed rütmiharjutused ette näitas. See oli aeg, mil üle Eesti hakati maakoolidesse asutama muusikaklasse. Heino Ridbeck hakkas Padisel klaverit õpetama ja soovitas mu vanematele, et poisile tuleks osta klaver. Klaveri ma sain ja olin nagu magnetiga selle külge kleepunud! Huvi oli suur ka teiste pillide vastu.

Klaveriga seoses on mul ka üks mälestus Elva pioneerilaagrist. See oli hipide aeg ja pikajuukselised käisid mind laagris kuulamas, sest mängi­sin klaveril kuulmise järgi ansambli „The Beatles” lugusid ja muud uuemat kuuldut. Elvas nägin esimest korda ka „The Beatlesite” vinüülplaati. Keegi oli kusagilt saanud ka Jethro Tulli foto ja selle nägemine oli suur elamus. See oli kuuekümnendate lõpu eriti põnev aeg, kuigi elasime N. Liidus.

Hiljem on mind oluliselt mõjutanud seitsmekümnendate džäss-rockansamblid ja artistid, nagu näiteks Mahavishnu, John McLaughlin, Jef Beck, Joe Zavinul, Jan Hammer ja paljud teised, kes mängisid väga tehnilist, huvitava harmooniaga instrumentaalmuusikat. Põhiliselt Soome kaudu tulid meieni läänest ka esimesed vinüülplaadid, mille mõju ei saa kuidagi alahinnata.

Said varakult tugevate tegijatega ühte tiimi. Sul õnnestus mängida koos Gunnar Grapsiga.

1974. aastal tulin Tallinna ja hakkasin kohe ka bändi tegema. Kodus ütlesin, et lähen Viljandi kultuurikooli, aga linna jõudes arvasin, et see on liiga kaugel, ja läksin hoopis täiesti suvaliselt pabereid sisse andma Koplis asunud kutsekooli. Seal hakkasime päris tihedalt bändiproove tegema ja ühel päeval helistasime Gunnar Grapsile, et meil oleks vaja trummarit. Graps oli muidugi tuntud tegija ja meie täiesti tundmatud. Üllatuseks Graps tuligi meid kuulama ja vaatama. Sel ajal liikus minul vaid üks kitarriimprovisatsioonidega kassett linna peal ringi. Jämmisin Vene Nota-M lintmakile, volüümi nupp põhjas, hiljem võtsin selle kassetile ümber.

Graps kuulas meid üle ja jättis mind meelde. Paar aastat hiljem helistas ta mulle juba ise ja kutsus oma bändi, kus vahetasin välja Riho Sibula. Riho liikus edasi oma teed. Grapsi juurde ma jäingi niikauaks, kui läksin 1979. aastal sõjaväkke. See oli Magnetic Bandi teine koosseis, esimene, kellega ka Venemaal, enamasti Moskvas esinemas käima hakkasime.

Esimesed Magnetic Bandi kontserdid olid põrandaalused. Edasi kulges kõik juba ametlikult. Magnetic Bandiga kutsuti meid ka Moskva Šolkovo festivalile, kus õnnestus jagada parima kitarristi eriauhinda Andrei Makarevitšiga. Need olid põnevad ajad ning on kahju, et sellest pole videosalvestusi. Seitsmekümnendate keskele jäi ka mängimine Tiit Juurikase ansamblis praeguse Eesti Kontserdi egiidi all. Saatsime tolle aja estraadisoliste — Artur Rinnet, Boris Lehtlaant, Ahti Nurmist.

Mainisid, et sattusid ka sõjaväkke, see oli N. Liidu aeg ja ajateenistusse eriti ei kiputud?

Istusin peidus ja ka haiglas mitu korda. Esialgu ma ei võtnud ennast isegi sõjakomissariaadis arvele ja lootsin kuni viimaste päevadeni, et ehk Graps mind veel sõjaväest ära päästab. See oli puhas vedamine, et kuulsin Riia staabiorkestrist, kus oli kitarristi koht vabanemas. Sinna sai konkursi alusel ja ma läksingi otsekohe katsetele. See oli Läti TV ja raadio orkestri ja bigbändi rütmigrupp, kellega mind konkursil mängima pandi, õnneks sobisin. Riia staabiorkestris olid aega teeninud Olav Ehala, Lembit Saarsalu ja paljud teised tuntud muusikud. Kõik ajateenijad olid sinna tookord valitud Baltikumist, enamasti konservatooriumidest, sest sõduriks võeti ju ka kõrgkoolidest. See oli koht, kus oli aega mõelda ning ega seal olnudki muud teha, kui pilli harjutada ja raamatuid lugeda. Hommikupoolikul oli kella üheni suure orkestriga proov ja edasi juba vaba aeg. Andsime suure orkestriga Riias igal aastal ka avalikke kontserte, see oli hea treening. Ajateenistus lõi aga kiilu vahele õpingutele Georg Otsa nimelises muusikakoolis, kus eriti hindasin Uuno Naissoo harmoonia- ja solfedžotunde. Naissoo innustas mind originaalloominguga tegelema ja leidis aega minuga ka eraldi tegelda.

Mis tuli pärast ajateenistust?

Kui sõjaväest tulin, olid plaanid tehtud ja sai selgeks, et hakkan oma bändi tegema. Oli 1981. aasta kevad. Karl Madis oli Riias minuga koos aega teeninud ja 1982. aasta algul andsimegi esimese kontserdi koos Radariga praeguses Tallinna Ülikoolis. Astusime üles Radari soojendusbändina ja olime sellise valikuga ülimalt rahul. Vahepeal jõudsime võita ka ETV konkursi „Kaks takti ette”, sest hooajal 1981/82 oli seni ainuke bändide, mitte solistide konkurss. Head mälestused on ka Tartu levimuusikapäevadelt, kus meid ka mitmete tiitlitega märgiti. Lõpuks õnnestus ära lõpetada ka Georg Otsa nimeline muusikakool. Uuno Naissood siis kahjuks enam elavate kirjas ei olnud, tema lahkumine oli jätnud koolile suure tühimiku.

Mahavok on läbi aegade olnud väga omanäoline ansambel, mänginud muusikat džässrockist meloodiliste poplauludeni. Kuidas on Mahavok aja jooksul muutunud?

Alguses mängisime ka kavereid (näiteks ansambli „The Police” jpt lugusid) ja kindlasti tuli see ka kasuks, kuid üsna ruttu muutusime ainult oma originaalloomingut mängivaks ansambliks. Meid oli märgatud ka Venemaal ja juba ka Karl Madise aegadel osalesime populaarsetes muusikasaadetes. Ilmselt palju tänu Leo Karpinile, kes töötas ETVs ja meid usaldas. 1984. aastal juhtus aga traagiline õnnetus, milles hukkusid helitehnik ja teised bändi abimehed. Sellega lõppes üks periood, Karl Madis meelitati Karavani. Pärast seda viisid teed Eesti Filharmoonia alla, kus ühinesime Mikk Targo ja Marju Länikuga. Sellest ajast on meelde jäänud põnevad Siberi reisid. Sel ajal ehitati Siberisse uusi elamurajoone, raudteid ja naftaplatvorme. Sinna oli saadetud Baltikumist palju ehitajaid ja muid töölisi, kellele käisime esinemas. Meenuvad sõidud vana lennuki või helikopteriga, mis oli tihti kahtlases seisukorras ja meile eraldi tellitud, aga õnneks jõudsime me ikka kohale. Sellesse aega jäävad ka Tšernobõli katastroofi piirkonna sunniviisiline külastamine ja sealsed esinemised. Need olid väga valusad ja emotsionaalsed kontserdid. Edasi otsisime kaua uut solisti ja Kare Kauks oli meelde jäänud juba Otsa kooli aegadest. Tulekul oli jälle üks suurem kontsert Moskva Kesktelevisiooni tellimusel, seekord meie enda lauluväljakul. Seejärel sündiski „Mägede hääl”, mis sai Karele esimeseks Mahavoki lauluks ja tuli lauluväljakul esiettekandele. Kes oleks osanud tol ajal arvata, et see laul hakkab mitu dekaadi hiljem laulupeol „Maa ja ilm” ühendkooride võimsas esituses kõlama. Andsime Mahavokiga palju soolokontserte, Moskvas ja mujal, nii saigi Venemaale tiir peale tehtud. Moskvas publikust puudust ei olnud — suured saalid, ja kontserdid läksid alati täis saalidele. Ühe aasta jooksul andsime Mahavokiga Moskvas kaksteist korda kontserte, mis tundub praegu uskumatu.

Mahavok tegi ju ka ootamatu ja väga võimsa come back’i. Kas planeerisite seda või tuli see juhuslikult?

See tuli aastal 2008, kui minul hakkas lähenema 50. sünnipäev. Me ei olnud palju aastaid bändiga midagi teinud ja ma ei osanud tegelikult aimatagi, et me veel kokku tuleme. Aga nii see lõpuks Padise kloostris teoks sai. Ma olen tihti unes näinud, et esinedes on kõik nässus — kitarril keeled katki ja mitte miski ei toimi, nagu peab. Mõnda aega enne seda kontserti nägin unes Padise kloostriga sarnanevat paika, kus toimus kontsert, ja esinemise lõpul aplodeeris rahvas püsti tõustes, nagu väga heas teatris või kinos kombeks. See tundus nii uskumatu, et üles tõustes vaid naersin selle peale. Hiljem osutuski see kõik võimatuna näiv Padise kloostris reaalsuseks.

Praegu mängime Mahavokiga rohkem instrumentaalmuusikat, kuid me ei ole lootust kaotanud, et millalgi astub veel ka Kare Kauks meiega lavale. Karel on väga eriline ja võimas hääl, mis kostab bändist alati välja, olenemata sellest, kuidas heli on seatud. Hetkel on vaiksem periood, kus me esinemisi pigem ei otsi, kuid et mitte lausa rooste minna, siis aeg-ajalt teeme siiski üksikuid kontserte. Et esinemised liiga keeruliseks ja tehniliseks ei kujuneks, annab mu tütar Anet teatud lauludele oma hääle. Oleme esinenud ka Kare tütre ja mitmete teiste noorte solistidega, nad on „instrumentaalidele” heaks vahelduseks. Anet on stuudios taustavokaale laulnud juba pikemat aega ja tal on ka Otsa kooli diplom. Hetkel õpib ta Viljandi Kultuuriakadeemias. Praegu olen peamiselt olnud hõivatud uue plaadialbumi tegemisega. Selle ilmudes plaanime anda bändiga taas rohkem kontserte.

Sinu stuudios tunnen end tehnikast nii ümbritsetuna, et kaob reaalsustaju. Väike ruum on tihedalt täis surisevaid monitore, süntesaatoreid ja muud helitehnikat. Kui siin sinuga istuda, on tunne, et valmistume kohe universumi avarustesse sööstma. Kui palju mõjutab ümbritsev tehnika su heliloomingut?

Need ongi minule omamoodi „galaktikad”. Mu looming on tugevalt seotud selle stuudioga, mida olen aastate jooksul proovinud pidevalt täiendada. Kuna ma olen viimased kakskümmend viis aastat oma energia selle loomisse pannud, peegeldub see muidugi ka loomingus.

Eelmine album, mis kandis nime „Galaktikad”, oli justkui läbilõige minu loomingust. Sellesse kogumikku oli valitud viimase kolmekümne aasta jooksul loodud instrumentaalpalade paremik. Kui järele mõelda, leidub seal ka muusikat, mis on kirjutatud seitsmekümnendatel. Need olid põhiliselt džässrokilikud kitarripalad, millele lisandusid kaks laulu, „Selgeltnägija” ja „Ever So Blue”, ning uuem elektrooniline suund. Praegu on ilmunud uus plaat „Galaktikad II”, mis sisaldab viimaste aastate loomingut. See on elektroonilisem ja kaasaegsem. Sellelt plaadilt võib leida rohkem instrumentaalpartiisid, mida on mängitud analoogsüntesaatoritel, ka kokkumängul on kasutatud peamiselt analoogtehnikat.

Mis ajendas sind oma stuudiot looma?

1990. aastal õnnestus mul esimest korda sõita Ameerika Ühendriikidesse. Liikusin põhiliselt New Jersey ja New Yorgi ümbruses, kus sain pisut tutvuda ka kohalike stuudiotega. Tol ajal tuli Rolandil välja üks esimesi midi baasil kõik-ühes-moodul, mis oli kompaktne ja kus oli sees ka sound’i mootor ning piisavalt võimalusterohke sekventser. See oli oma aja kohta üsna uudne ja mul õnnestus üks ka endale muretseda. Sellest midistuudiost kõik alguse saigi ja nii hakkasin ma üksi samm sammu haaval oma stuudiot arendama. Edasi soetasin juba esimese 8-realise lintmaki, mille järgmiseks omanikuks sai Jüri Homenja. Seejärel tulid juba kõvakettaga salvestajad, kuni stuudio südameks sai sülearvuti. Suurem osa tehnikast on kuidagi õnnestunud alles hoida, nüüd olen juba seda kõike teadlikult teinud. Tulevikus ehk jõuan nii kaugele, et saan aparatuurile rohkem rakendust leida ja stuudio huvilistele rohkem näidata ning koostööd teha. Stuudios on alates seitsmekümnendate lõpust põgus helisalvestuse ajalugu olemas.

Mahavoki hiilgeajal puudusid ju Eestis igasugused erahelistuudiod. Linnahalli stuudio oli sel ajal parim ja igati ajakohane. 1980-ndate eesti pop- ja rockmuusikas on Linnahalli stuudiol olnud väga suur tähtsus. Meil vedas, et selline koht ehitati, saime ka oma vinüülalbumi seal salvestada.

Oled näinud eesti popmuusikat väga erinevatel aegadel. Nüüdseks on selle pilt palju muutunud. Kuidas sa neid arenguid praeguses Eestis iseloomustaksid?

Tänapäeval on muusikapõld ikka palju viljakam ja võimalusterohkem. Samal ajal tundub, et kõik on muutunud ka pealiskaudsemaks. On tekkinud üleküllus seoses ühemehe, ainult arvutitarkvarale tuginevate stuudiotega. Tänapäeva võimaluste positiivse mõjuna on juurde tulnud palju huvitavaid heliloojaid ja produtsente. Kuid vahel jääb mulje, et domineerivad vaid keskpärased, ammu kuuldud ja kulunud ideed. See ei puuduta ainult meid, tegemist on üleilmse nähtusega. Head muusikat tehakse jätkuvalt, kuid muusika otsimisega tuleb rohkem vaeva näha. Heinakuhi ümber nõela on kasvanud hulga massiivsemaks ja seetõttu jäävad paljud andekad muusikud tagaplaanile. Kõik ju püüavad nii väga olla ise laulukirjutajad ja nii neid hitte aina vorbitakse ja vorbitakse! Tänapäeva popmuusikas on pikka aega veel tendents, mis ei aktsepteeri soolosid ja instrumentaalosa peetakse üldiselt üleliigseks. Lugu peab kohe stardipaugust käima minema, ei tohi olla teemaarendust ega pikka eelmängu. Raadiojaamades oli varem efektiivsem sõel, näiteks Ojakäärude näol Vikerraadios. Neil oli sügav muusikaline taust ja nad kasvatasid kuulajaid. Pean neist siiani väga lugu. Praegu on sõelaks rahvas ja like-klikid, ehk peabki see nii olema. Arvan, et raadio muusikajuhtide töö on väga vastutusrikas, mis nõuab laia silmaringi ja paindlikku, head muusikatundmist, et mitte oma maitse-eelistusi peale suruda. Suuresti on vedanud džässi rindel, seda tänu Anne Ermile, kes teeb väga tänuväärset tööd, mille tulemused on kõigile kuulda ja näha. Märkimist väärib Raadio 2, mille pakutava muusika ampluaa on parajalt lai. Kõigele vaatamata on uute võimaluste juures Eestis tasemel ja huvitavat muusikat rohkesti. Kuid probleemiks on ikkagi selles virvarris midagi üles leida ja seejärel kuulata ka veel jõuda.

Oled väga kiiresti kõigi uute võimaluste ja tehnika arenguga kaasa läinud. Kuidas sa sellesse tehnika võidukäiku suhtud?

Ma läksin muutustega juba alates 1980-ndate lõpust kaasa. Viimasel ajal olen aga tagasi pöördunud just 1980-ndate alguse tehnika poole — peamiselt vanade analoogprotsessorite või nende kaasaegsete kloonide juurde. Muusika tarkvara arenguga käin muidugi suure huviga kaasas ja olen uuendustega päris hästi kursis. Siiski on märgatav vahe, kas keerata helisid soft-süntesaatoril või käega katsutaval, puidust äärtega elektroonilisel instrumendil, mis kõlab elusalt ja soojalt. Näiteks loon praegu palju muusikat analoogsüntesaatoritel, millesarnaseid mul varasemal ajal ei olnud, sest kaheksakümnendate lõpul hakkas jõudsalt domineerima digitaalne tehnoloogia. Ühest küljest on see tagasiminek, kuid tegelikult on elektroonilises muusikas peamiselt terves maailmas tekkinud sama hoiak. Juba on näiteks ka sellised muusikatehnika gigandid nagu Korg ja Roland hakanud muusikute survel taas tootma analoogheliallikaid. Seejuures isegi selliseid mudeleid, mida pole tootmises olnud üle kolmekümne aasta. Nii on hakanud tekkima laiem arusaam, et ei saa ainult digimaailmaga kaasa minna. Mulle endale tegelikult ei meeldi tendents, et elu on liigselt internetti kolinud, kus igal sammul piiravad meid meeletud reklaami- ja muu rämpsu hunnikud. Informatsiooni on liiga palju ja aega liiga vähe. Olen viimasel ajal läinud tagasi ka vinüülplaatide ostmisele ja kuulamisele. On rõõmustav, et vinüülplaatide tootmine on tõusulainel juba mitu aastat ning kuuldavasti on taas avatud ka plaaditehaseid. See on minu jaoks jällegi ühe vana hea asja tagasitulek. Kui on neid, kes ei usu, et vinüül kõlab elavamalt, võin seda oma stuudios demonstreerida ning mängida vaheldumisi ühtsama pala vinüülil ja siis kokkupakitud mp3-el, mis tihti vinüüliga tänapäeval kaasa antakse. Muidugi, et helilisi nüansse märgata, on vaja ka vastavat aparatuuri.

Praegu liigub arendustegevus nii kiiresti, et uusi vidinaid ja võimalusi kokkupakitud muusika kuulamiseks tekib nagu seeni sügisel. Tehnika tootjad saavad kiirelt raha kätte ja loojatele jääb üha vähem!

Mis sind kõige rohkem inspireerib, kui sa hakkad looma?

Mul on vahel mingi motiiv ikka päevi peas. Näiteks viimase instrumentaali harmoonia piinas mind kaua, nii et lõpuks tulin stuudiosse ja mängisin selle sisse, et rahu saada. Teinekord on nii, et saan mõne uue instrumendi või tekib mingist konkreetsest helist huvitav inspireeriv kõlapilt, mis hargneb seni, kuni sellest saab mitmeminutine muusika. Süntesaatorite helide lõputute võimaluste kõrval inspireerib ka Kuldar Kalluste valmistatud kitarr, mis võib kõlada ka sama lihtsalt ja siiralt nagu kannel. Tänapäeval on kombeks luua laule nii, et kirjutatakse kümneid meloodiaid, et sealt siis see üks välja valida. Minul on aga paljude lugudega nii, et kui tekst on olemas, tekib muusika peas kohe iseenesest. Nii tulid näiteks laulud „Usu ometi” Doris Kareva ja „Tunnetekeel” Rudolf Rimmeli tekstile. Me tegelikult tellisime „Usu ometi” teksti algselt ühele lääne loole. Aga juhtus nii, et kohe pärast teksti lugemist hakkas mul peas hoopis teine lugu hargnema ja nii see sündis. Samuti oli looga „Sel ööl”. Mu ema leidis kuskilt leheveergudelt Kalle Muuli luuletuse ja klaveri taha istudes ning seda lugedes tekkisid meloodia ja harmoonia automaatselt. Ma loen ka praegu aeg-ajalt luulekogusid ja avastan, et paremad laulule sobivad tekstid on tihti juba kiiremate autorite poolt kasutusele võetud. Muusika võiks sündida loomulikul viisil, liigselt sundides loodud tulemus reedab end üldjuhul ka kuulajatele. Aga tuleb ette aegu, kus peab ennast sundima. Eks loomingut mõjuta kõige rohkem ikka meid ümbritsev keskkond ja elu, nagu ilmselt kõigil autoritel. Inspiratsiooni on vaja ning seda võib leida tegelikult kõikjalt.

Toimetaja: Taavi Hallimäe



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: