Loe katkendit Ugo Foscolo "Jacopo Ortise viimastest kirjadest"
Loomingu Raamatukogus ilmus itaalia klassiku Ugo Foscolo "Jacopo Ortise viimased kirjad". Raamatu on tõlkinud ning kommentaaride ja saatesõnaga varustanud Eva Kolli.
Ugo Foscolo (1778–1827) oli itaalia poeet, tõlkija ja kirjanduskriitik, kirglik Itaalia vabastamise eest võitleja, kes suundus vabatahtlikult eksiili – esmalt Šveitsi, seejärel Inglismaale, kus ta ka suri. Pihtimuslikku teost „Jacopo Ortise viimased kirjad“ peetakse esimeseks Itaalia romantiliseks romaaniks ja seda on korduvalt võrreldud Goethe teosega „Noore Wertheri kannatused“.
LR 21-23 / 2015
160 lk
Hind 3.95
Saadaval ka e-raamatuna
Lugejale
Neid kirju avaldades kannustab mind soov püstitada monument harvaesinevale voorusele ning pühendada oma ainsa sõbra mälestusele pisarad, mida mul on keelatud valada tema haual. Sina aga, oo, Lugeja, kui Sa ei ole juhtumisi nende killast, kes nõuavad teistelt kangelaslikkust, milleks nad ise pole suutelised, kingid loodetavasti oma kaastunde sellele õnnetule noormehele, kellest leiad ehk eeskuju ja lohutust.
Lorenzo Alderani
Esimene osa
Euganei küngastel 11. oktoobril 1797.
Me isamaa on ohvriks toodud – kõik on kadunud ning elu on meile jäetud ükspäinis selleks, et võiksime nutta oma viletsuse ja häbi üle. Minu nimi seisab pagendusse määratute nimekirjas, nii see on – aga pean ma siis rõhuja käest pääsemiseks heitma end selle meelevalda, kes mu reetis?1 Lohuta mu ema: tema pisaraist heitununa kuuletusin ning lahkusin Veneetsiast, et pääseda esmasest ja kõige metsikumast tagakiusamislainest. Kas pean ma nüüd lahti ütlema ka oma ammusest üksildusepaigast, kus võin veel loota mõnd rahulikku päeva, kaotamata silmist oma vaevatud isamaad? Mõte Sinu saatusele ajab mind judisema, Lorenzo; kui palju on veel noid õnnetuid hingi? Mõelda vaid, isegi meie – itaallased – kastame käed oma kaasmaalaste verre. Sündigu nüüd minuga mis tahes. Meeleheitel oma isamaa ja iseenda pärast, ootan meelekindlalt vangistust ja surma. Vähemasti ei lange minu surnukeha võõraste küüsi; minu nime jäävad taga nutma need vähesed head inimesed, kes meile õnnetuses truuks on jäänud, ning minu luud-kondid võivad kord puhata me isade mullas.
13. oktoobril.
Ma vannutan Sind, Lorenzo, ära käi enam rohkem peale. Olen nõuks võtnud jääda siia küngastele. On tõsi, et andsin emale sõna põgeneda võõrale maale, kuid mul ei jätku selleks südant ning ehk ta andestab mulle – nii ma vähemasti loodan. On’s elu nõnda palju väärt, et klammerduda selle külge närususe ja pagenduse hinnaga? Oh kui paljud meie kaasmaalased oigavad ja ägavad võõrsil, oma kodudest kaugel; ja mida muud oleks meilgi seal oodata peale puuduse ja põlastuse, heal juhul kitsiku ja ahtra kaastunde – ainsa tröösti, mida tsiviliseeritud rahvail on võõrsilt tulnud pagulastele pakkuda? Kust peaksin ma otsima varjupaika? Kas Itaaliast, mis nagu avalik naine on alati sõjasaagina võitja käevangus? Suudaksin ma tõesti päevast päeva silmitseda neid, kes on meid paljaks riisunud, meie üle irvitanud, meid maha müünud, ilma et puhkeksin vihast nutma? Need rahvaste hävitajad sõidavad vabaduse seljas nagu paavstid ristisõdade seljas. Ah! kui tihti paneb kättemaksuahastus mind mõttes haarama noa järele, et valada oma viimne verepiisk, kõrvus kõlamas isamaa surmakarjed!
Ent nood teised? Nad ostsid ära meie orjuse, omandades kulla eest selle, millele nende sõjariistade hammas juhmuse ja argpükslikkuse tõttu peale ei hakanud. Olen ma tõesti nende viletsate moodi, kes surnute pähe maha maeti ning kes siis meelemärkusele tulles avastasid end varjude ja hämaruse süngest vallast, olles küll veel elus, kuid õhates lootusetult elu kalli valguse järele2, mõistetuna hääbuma kesk sajatusi ja näljakorinaid? Milleks näidata meile vabaduse kuma, lasta meil seda tunda ja siis see meilt alatiseks võtta, pealegi nii närusel kombel?
16. oktoobril.
Aitab, jätame selle jutu – torm näib olevat vaibunud. Aga ole mureta, kui oht peaks naasma, teen kõik, et pakku pääseda. Üldiselt elan päris rahulikku elu – nii rahulikku, kui praegu võimalik. Päevad läbi ei kohta ma siin hingelistki; hulgun aina väljadel ringi, ent ausalt öeldes olen mõtlik ja mu südant närib kurbus. Saada mulle mõni raamat.
Mida teeb Lauretta?3 Vaene tüdruk! Ta oli ahastuses, kui temast lahkusin. Ta on küll kaunis ja veel noor, kuid tema meeled on häiritud ning süda murest murtud. Ma ei armastanud teda, ent kui ta oleks mind oma lohutajaks valinud, pöörates ainuüksi minu ees pahupidi oma hinge ühes kõigi oma nõrkuste ja kannatustega, siis oleksin haletsuse või tänutunde toel rõõmuga astunud temaga ühist rada oma elupäevade lõpuni. Saatuse tahtel läks teisiti ja ehk ongi nii parem. Ta armastas Eugeniot, ning too suri tema käte vahel. Lauretta isa ja vennad olid sunnitud kodumaalt põgenema ning see vaene perekond on jäänud igasuguse inimliku abita, mõistetud elama kes teab millest – vahest silmaveest? Siin sinu altarile veel üks ohver, oo, Vabadus. Tead Sa ka, Lorenzo, et ma töinan Sulle kirjutades nagu laps? Paraku nii on! Alati on mul tegemist olnud kurjade inimestega ja kui elu mind ka mõne hea hingega kokku viib, olen alati sunnitud talle kaasa tundma. Hüvasti, hüvasti.
18. oktoobril.
Michele toimetas minu kätte Plutarchose ja ma olen Sulle selle eest tänulik. Sain temalt kuulda, et soodsa juhuse avanedes saadad mulle veel mõne raamatu, ent praeguseks mulle sellest piisab. Jumaliku Plutarchose abiga võin end inimlike kuritööde ja viletsuse vastu trööstida, pöörates pilgu nende väheste valgustatud vaimude poole, kes otsekui inimsoo hulgas ülimana paljude sajandite ja inimeste takka ikka veel üle teiste peade kõrguvad.4 Ometi pelgan, et kui nad oma ajaloolisest hiilgusest ja muistsuse auväärsusest lahti koorida, ei jääks suurt midagi kiiduväärset alles ei endisaegsetest ega praegustest, ei minust endastki. Mis parata – inimsugu!
23. oktoobril.
Kui võin iial loota hingerahule, siis olen selle leidnud, Lorenzo. Nii preester, külatohter kui kõik selle maanurga lihtsurelikud tunnevad ja armastavad mind lapsest saati. Kuigi elan siin põgenikuna, kogunevad nad kõik mu ümber, otsekui hellitaksid lootust taltsutada õilsat metslooma. Praegu lasen sel sündida. Tõtt-öelda pole mulle veel saanud osaks nii head kohtlemist, et inimesi kohe jalapealt usaldama hakata, ent ka säärane eluviis nagu türannil, kes iga hetk väriseb ja kardab, et ta kõri läbi lõigatakse, näib mulle niisama närune kui piinelda pikaldases surmaheitluses. Pärastlõunati istun kohalike seltsis kirikaias plaatani all ja loen neile ette Lykurgose ja Timoleoni5 elulugu. Pühapäeval kogunes terve külarahvas minu ümber, jäädes mind ammulisui kuulama, ehk nad küll mu jutust sõnakestki ei mõiganud. Ma usun, et soov kuulda ennemuistseid lugusid ja neid edasi pajatada võrsub meie enesearmastusest, mis ihkab luua pettekujutelmi ja pikendada oma elu, põimides end ühte lahkunud inimeste ja asjadega ning tehes nad sel kombel just nagu enda omaks. Kujutlusvõime armastab laotada end üle sajandite ning valitseda teiste ilmade üle. Millise innuga jutustas üks lihtne töömees mulle täna hommikul oma küla preestrite elulugusid, mis tal lapsepõlvest meeles, kirjeldas nii kolmkümmend seitse aastat tagasi möllanud tormi põhjustatud kahjusid kui ka külluse- ja näljaaegu – tema jutulõng kippus küll aeg-ajalt katkema, kuid ta sõlmis selle ikka kokku ning vabandas oma mäluviperuste pärast! Niiviisi suudan omaenda elu unustada.
Mul käis külas sinjoore T***, kellega Sa Padovas tuttavaks said. Ta rääkis, et Sa olla temaga tihti minust kõnelnud ja üleeile talle minust ka kirjutanud. Temagi on kolinud maale, et tõmbuda tagasi varjule märatsevate rahvahulkade eest, kuigi tegelikult pole ta küll kunagi olnud kuigi suur avaliku elu tegelane. Olen kuulnud temast räägitavat kui väga haritud ja äärmiselt ausameelsest mehest – omadused, mis kunagi kõrgelt hinnas, kuid mis meie päevil ei jää karistuseta. Tal on viisakad kombed, lahke nägu ja tema sõnad tulevad südamest. Temaga oli kaasas keegi noormees – arvatavasti tema tütre kihlatu. Küllap tubli ja korralik noormees, ainult et kuidagi mõttelageda näoga. Head ööd!
24. oktoobril.
Sain viimaks kraest kinni sellel ulakal külapoisil, kes meie köögiviljaaeda rüüstamas käis, katkudes ja tallates kõike, mida ei jaksanud varastada. Tema oli parajasti virsikupuu otsas, mina lehtlas; rõõmsalt murdis ta haljaid oksi, mis viljadest tühjaks tehtud – niipea kui ta kinni nabisin, pistis ta üürgama: „Halastust!” Ta tunnistas mulle üles, et oli juba nädalaid neid häbiväärseid tegusid toimetanud, sest aedniku vend olevat tema isalt mõne kuu eest kotitäie ube ära virutanud. „Kas sinu isa õpetab sind siis vargile?” – „Ausõna, isand, kõik teevad niisamuti.”
Lasin tal minna ning kui ta üle heki hüppas, hüüdsin: „Palun väga – siin teile ühiskonna vähendatud mudel; kõik niisamuti.”
26. oktoobril.
Ma nägin Teda, Lorenzo, nägin „jumalikku neidist”6, ja pean selle eest Sind tänama. Leidsin ta istumas ning iseenda miniatuurportreed maalimas. Ta tõusis ja tervitas mind nagu vana tuttavat ning saatis ühe teenri oma isa järele. „Isa ei osanud teie külaskäiku oodata,” ütles neiu, „küllap ta on põllul, aga peaks varsti koju tulema.” Üks tüdrukuke keerles ta jalge ümber ja sosistas talle midagi kõrva. Teresa seletas talle: „Tema on Lorenzo sõber – seesama, keda papa üleeile vaatamas käis.” Vahepeal oli sinjoore T*** koju jõudnud – ta tervitas mind külalislahkelt ja tänas, et olin teda meeles pidanud. Teresa võttis sel ajal oma õekesel käest kinni ja asutas minekule. „Näete,” ütles sinjoore T***, osutades oma kahele toast lahkuvale tütrele, „see ongi kogu meie pere.” Nende sõnadega tahtnuks ta mulle just kui mõista anda, et tunneb puudust oma naisest. Otsesõnu ta teda ei maininud. Lobisesime hea jupp aega. Kui hakkasin hüvasti jätma, tuli Teresa tagasi. „Me oleme ju üleaedsed, tulge mõnel õhtul meile seltsiks,” pakkus ta.
Koduteel kees mu süda rõõmust üle. Miks küll? Kas tõesti piisab ilu nägemisest, et meie, viletsad surelikud, kõik oma kannatused unustaksime? Minu ees avanes elu allikas – kindlasti ainus ja mine tea, ehk isegi saatuslik. Ent kas pole see ükskõik, kui minu hing on mõistetud lakkamatu tormi räsida?
1 Autor viitab 1797. aastal Austria ja Prantsusmaa vahel sõlmitud Campoformio rahule, millega Austria langes välja Prantsusmaa-vastasest koalitsioonist ja tunnistas Prantsusmaa Itaalia-valdusi. Vastutasuks Prantsusmaa toetamise eest sai Austria Campoformio rahuga likvideeritud Veneetsia vabariigi valdustest Dalmaatsia, Istria ja Veneetsia. Rahuleping sõlmiti 17. oktoobril, ent Veneetsia loovutamise (millele Jacopo viitab kui reetmisele) oli Napoleon ära otsustanud juba aprillis.
2 Viide Dante (1265–1321) „Jumaliku komöödia” värssidele („Põrgu”, X, 69). Tlk. Harald Rajamets.
3 Laura – kirjanduslik tegelane, kelle loomisel on autor ammutanud eeskuju Maria kujust Laurence Sterne’i teoses „Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia” ja William Shakespeare’i Opheliast. Laurence Sterne’i teos ilmus itaalia keeles 1813. aastal Foscolo enda tõlkes Didimo Chierico (kleerik Didymuse) varjunime all. Tööd tõlke kallal alustas Foscolo juba 1803. aastal.
4 Silmas on peetud Plutarchose (u. 46–120) teost „Paralleelsed elulood”, milles on kirjeldatud kuulsate kreeklaste ja roomlaste elukäike. Plutarchos uuris oma tegelaste iseloomu seoseid nende käitumisega ning kaldus nende kujutamisel pigem peenetundelise positiivsuse poole.
5 Plutarchos kirjeldas Lykurgost (IX/VIII saj. e.m.a.) oma „Paralleelsetes elulugudes” kui Sparta karmi seaduseandjat, Timoleoni (u. 411–337 e.m.a.) aga kui demokraati, kes kihutas Sitsiiliast minema Dionysios II väed ja kartaagolased ning seadis seal jalule rahu.
Toimetaja: Taavi Hallimäe