Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Arvustus. Lapsepõlve lõpp vee peal ja ääres

Olavi Ruitlane
Olavi Ruitlane Autor/allikas: Madis Laur

Uus raamat
Olavi Ruitlane
„Vee peal“
ZA/UM

Sellest, kui Ruitlase sulest ilmus viimati romaan, on möödas ligemale kuus aastat. Toona oli selleks teadupärast paksu pahandust põhjustanud „Naine“, mis Ruitlase eksproua sõnul polnudki üldse mitte romaan vaid avalikkuse ette toodud musta pesu küürimine. Mine võta kinni. Niipalju siiski ühendab värsket teost „Naisega“ küll, et ka „Vee peal“ on romaan ja pole ka. Esiteks on tegu varjamatult autobiograafilise looga, milles Ruitlane kirjeldab minavormis kirglikust kalurist poisi elu ühe aasta lõikes. Teiseks võib tekkida ka küsimus, kas üleüldse saab romaanina võtta teost, mille iga lugu – kokku on neid tosin – on nauditav ja mõistetav ka eraldivõetuna. Või noh, peaaegu iga lugu – raamatu algus ja lõpp sõlmivad siiski otsad vastavalt lahti ja jälle kinni ning nõnda moodustub tervik, kuid siiski tuleb võtta müts maha, teha kummardus, suudelda põrmu Ruitlase jalge ees ja tunnistada, et ta on kirjutanud raamatu, mille iga peatükk on ka eraldivõetuna iseseisev kirjanduselamus.

Autori enda sõnul oli tal kavas kirjutada kalaraamat, kuid juba alguses läks asi käest ära. Ja ainult hea, et läks – kirjeldades küll 12-13aastase poisi kalaretki Tamula järvele, kirjeldab ta tahes-tahtmata ka 1970ndate lõpu Võru. Olusid, inimesi, keskkonda. Muidugi ka kalu. Aga ka mehi, naisi, poisse ja tüdrukuid, kohati täiesti perversseid inimsuhteid, mida ometi talutakse tolles sumbunud olustikus igapäevase normaalsusena: „Merika tõstab peab ja Valter lööb. Jalaga. Merike teab, et ei tohi pead tõsta, aga ta ikka tõstab. Ja Valter lööb. Merike roomab aeglaselt mööda õue, lumele jääb verine rada. Ma tean, et see võib väga pikalt kesta... Pool tundi, tund... Valter astub rahulikult tema kõrval, teeb vaikides suitsu ja nii kui naine pead tõstab, lööb.“ (lk 27)

Kõige veidram ehk ongi see, et ka need õudused asetuvad oma kohale, ei mõju nii šokeerivalt, kui mõjuksid nüüd ja praegu. Ning seda mitte põhjusel, et tegu on ilukirjanduslikku vormi kallatud teosega, vaid lihtsalt on nii – enam mitte väga lapse, aga kindlasti ka mitte veel täiskasvanu pilgus ja mõttemaailmas omandavad sedalaadi kirjeldused sürreaalse värvingu. Jah, lugedes on selge, et see kõik on tõsi, et see kõik on jube, kuid samas... Mis üldse on tegelikkus?

Vähemasti teose minajutustajast kangelase – ja kangelane ta kahtlemata on, õigemini kasvab ta selleks teose vältel – jaoks on reaalsus eelkõige see, mis toimub järvel. Eemal inimkärast, eemal tüütust vanaemast-vanaisast, eemal vägivaldsest klassivennast Merimetsast, eemal üleüldisest inimlikust rumalusest ja tühjast vormitäiteks elatavast elust. Järvel on vaikus, vabadus ja muidugi – kalad.

Ei ole minust kalameest saanud, ei ole... Kuid viis, kuidas Ruitlane kirjeldab kalapüügi üksikasju, eri aastaaegadel kalastamise eripärasid ning eri kalade püüdmise spetsiifikat, on ääretult sümpaatne ning ta suudab kalurite ürgse hasardi edasi anda ka kõige kalastuskaugema inimeseni: „Hoian hinge kinni. Vara, veel on vara, haug võtab särje, viib ta lõugade vahel mõned meetrid eemale ja kui ta peatub, alles siis tuleb mul kümneni lugeda. Vähemalt kümneni... Tamiil kaob ikka veel aeglaselt sõrmede vahelt. Teda polegi palju järel...“ (lk 55) Või: „Seekord on võitlus tõsisem, see poiss ei taha üles tulla ja paneb ringi nagu koer keti otsas. Vett on ainult meetri jagu ja no ei tule, läheb, kuhu ise heaks arvab. Aga meil ei käi siin asjad nii, me Mariaga teame, kuidas servi vastu võtta.“ (lk 142)

Jah, ja jõuabki asi vastassugupooleni. Selles mõttes on „Vee peal“ üks korralik lapsepõlvelõpu raamat – siin on nii üht kui teist. Nii lapsepõlve uljust ja võimet tajuda maailma selge, terviklikuna. Kui ka vägisi peale vajuvat keerukust, mis tuleb koos iseenda seksuaalsuse avastamisega. Ruitlane suudab hoida head tasakaalu nende teemade vahel ning anda kõik need segased tunded – lapsepõlve suvepäeva õndsuse, esimese suudluse erutuse, iseendas kõhkluse segunemise tohutu enesekindlusega, täiskasvanute maailma läbihammustamise ja sellesse totaalse naiivsusega suhtumise – edasi võrdse empaatiaga, äratades ka lugejas uinunud ja ununud unistusi ning pannes lisaks kõigele lugeja suu jooksma vett kõigi nende isuäratavate kalakeste järele.

Olgu neiks siis võis praetud „delikatesstoit“ haug, pirakas „hõpõkogõr“, kuldkalana sätendav Tamula iludus linask, „sudakas“ ehk „sudak“ (sõna, mille puhul pidin küll õigekeelsussõnaraamatu haarama) või tavaline „ahun“ keda väike Olavi värske raamatu andmetel Tamulast küll tonnide kaupa välja tõmbas – kõigist neist tuleb siin juttu, kõik mõjuvad isuäratavalt, kuid... Kuid tuleb nõustuda vanameister Vladislav Koržetsiga, kes oli Ruitlasele öelnud, et „Vee peal“ pole mingi kalaraamat – see on midagi enamat. On tõesti, palju enamat!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: