Arvustus. Tame Impala ületab kõrgeimadki ootused ({{commentsTotal}})

Tame Impala
Tame Impala Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Tame Impala
"Currents" (Interscope)
9/10

Ma pean kohe ütlema, et tegelikult on see maksimumivääriline album ning seda, et Tame Impala on täiesti uskumatu punt. 2012. aastal nende vastilmunud teist stuudioalbumit "Lonerism" kuulates pidasin seda täielikuks psühedeelse popi kvintessentsiks ning pea perfektseks plaadiks. Sügisel ilmunud plaat pakkus meeletut helgust ja värsket lähenemist, olles korraga nii raadiosõpralik popp ("Feels Like We Only Go Backwards"), elektrooniline soul ("Apocalypse Dream"), kummitamajääv bluus ("Elephant") ja plaadi lõppedes ka The Beatlesi whitealbumlik friik-rokk ("Sun's Coming Up").

Plaadi mitmekülgsust ja kohta poppmuusikas kinnitas ka see, et muusikaportaalide ja -blogide 2012. aasta plaaditabelites oli see plaat enamikul juhul esikümnes, Pitchforkis aga suisa neljandal kohal. Seepeale oli tükk ootamist, kuni bändi laulja Kevin Parker ilmus pildile taaskord eelmise aasta ühel olulisemal popp-plaadil ehk Mark Ronsoni neljandal stuudioplaadil "Uptown Special", kus Parker andis lõi kaasa mitmes täiesti hämmastavalt gruuvivas palas, olgu selleks kas selline Migueli stilistikaga ülimalt sensuaalne "Leaving Los Feliz" või "Lonerismi" maneere matkiv "Daffodils". See kõik kergitas lootuseid tulevaks Tame Impala stuudiplaadiks, kuid tuli midagi veelgi suuremat.

Plaadi avab juba märtsis avalikusse ette jõudnud "Let It Happen", mis on täiesti saatanlik pala - pea igal albumi kuulamiskorral käib mul kõigepealt avapala nii viis-kuus korda, kuna see on täielik suurteos. Kui tuua võrdluseks mingit mastaapi, siis ta teeb minu silmis poppmuusikaga sama, mida tegi 1975. aastal Queen enda eeposlikus "Bohemian Rhapsody's" - erinevus tuleb küll sellest, et kui Freddy Mercury üritas enda pala muuta võimalikult maneerlikuks ning tuua selgelt välja kõik detailid, mida ta rõhutab, siis Tame Impala teeb hoopis vastupidist. Nad võtavad kõik need kümned ja kümned poppmuusika laenud, iseloomulikud jooned ning helid ja vormivad sellest kokku pea kaheksaminutilise täiesti ideaalse suveloo, mis enda veiderdamise ning pideva kulgemisega võtab lõpuks hingeldamagi. Energialt otsekui Daft Punk "Harder Better Faster Stronger", kus nelja minuti jooksul ei ole võimalik põhimõtteliselt kordagi tantsimist lõpetada - "Let It Happen" hoiab kuulajat samamoodi enda haardes.

Iga lugu on sel kauamängival on omal kohal ning täidab selles 13-loolises tervikus mingit ülesannet - "Nangs" rahustab inimesed sellise suure eepose järgselt veidi maha, esitades kahe minuti jooksul korduvalt vaid üht küsimust: "Is there something more than that?". Sealt edasi sammub plaat sarnases hellitavas võtmes, pakkudes meile lood "The Moment" ja "Yes I'm Changing" - esimene neist kummitusliku klavessiini saatel kulgev kosmoseballaad ning teine on südantlõhestav armastuslugu, mille kohta küll Kevin Parker on õlgukehitavalt öelnud, et tema selle loo tegemist ei mäleta ning emotsionaalselt on tunne, justkui keegi teine oleks selle valmis kirjutanud. Plaadi totaalseks emotsionaalseks südameks peab ta aga lugu "Eventually", mis talle endalegi veel sadade ja tuhandete kuulamiste ja produtseerimiste järel meeldib. Lugu, kus veniva elektroonilise huilgamise ning monotoonse trummiosa taustal rullub lahti lugu raskest suhte lõppemisest ning kus Parker väidab, et lõppude-lõpuks saab ikka kõik korda.

Lühike instrumentaalne vahemäng "Gossip" viib meid aga justkui hoopis teistele radadele, hetkeks isegi ehmatades, kui kätte jõuab "The Less I Know The Better" - valgete meest poolt loodud suurepärane funk, mille puusi liikuma panev bassikäik ja ülimalt helge kõla muudavad selle üheks plaadi väljapaistvaimaks palaks. Funkist sammutaks otsekui mõned sammud veelgi kaugemale, kui "Past Life" jõuab enda 80ndate sündisaundi, madalaks keeratud Kevin Parkeri vokaaliga ning veiderdava elektroonilise müraga otsekui mingi seguni synthwave'ist, psühedeeliast ja avant-gardist. Lugu võib pidada aga ka plaadi sõnumi mõttes plaadi pöördepunktis, kus üritatakse maha jätta enda vana mina ning tegeleda minevikus olevate küsimustega. Sellele järgnev vaid kaheminutine "Disciples" toob võrdlusena pähe aga kohe Ariel Pinki ning tema varasema loomingu koos bändiga Haunted Graffiti, kus saundi iseloomustas isegi liialt naivistlik kõla, kuid sealjuures tohutu hingestatus ja energia. Tame Impala puutub selle looga täpselt samu punkte ning tabab sellega totaalselt kümnesse.

Kuigi sellel plaadil iseloomustab Tame Impalat hoopis teistsugune saund, kui esimesel kahel plaadil (teise stuudioalbumi "Lonerism" ilmudes tehti isegi nalju, et see kõlab justkui "Same Impala" ehk helimaastik on liiatigi sarnane esimese plaadiga "Innerspeaker"), kuid plaadi lõpus hakkab minu arust kuulma veidi ka vana Impalat - "Cause I'm a Man" on selline pala, mida kujutaks ette mängitamas Ameerikas mingil eriti klišeelisel kolledži lõpupeol. Ma ei oska kirjeldada, millest mul selline eriti veider ja idiootne stereotüüp pähe tekib, kuid see veidi veniv tempo ja kergelt feedbacki jooksvad kitarri koos mingi eriti armsa õhustikuga muudavad selle loo ideaalseks lõputantsu looks. Lugu on iseenesest muidugi suurepärane ning olen seda korduvalt kuulnud isegi kaubanduskeskuses kõndides - seega see toimib raadiosinglina isegi Eestis.

"Reality in Motion" ning "Love/Paranoia" on mõlemad kuidagi igatsevad psühedeelsed usutlused ning moodustavad minu jaoks ühtse terviku nii helilises kui emotsionaalses mõttes, pakkudes unist elektroonikat, magusat vokaali ning helget instrumentaali - lisaks on nad vaikselt juba sissejuhatuseks plaadi ülimalt ausale ning üliemotsionaalsele lõpuloole "New Person, Same Old Mistakes". Lugu, milles Kevin Parker esitab lõpuks küsimuse "Feel like a brand new person - how will I know if it's right?" - see räägib otsekui valusalt korraga nii tema enda muutmisest kui ka muusikalistest distantseerumisest varasemast loomingust. Kuueminutiline meeletu energiaga lugu tõmbab plaadile tugevalt joone alla ning vastab enamikele küsimustele, esitades muidugi ka küsimusi, mis panevad ootama neljandat stuudioalbumit.

Naastes minu esimese lause juurde arvustuses, siis ma lihtalt ei saa sellele albumile maksimumi panna - see album on mänginud mul kümneid ja kümneid kordi ning kui esimestel kordadel olin kindel, et see on maksimumiplaat, täiesti hämmastav ning isegi liialt keeruline kontseptuaalplaat, mille kõigist sõnumitest ei olegi kuulajail ette nätud aru saada, siis nüüd ei julge talle enam seda tiitlit anda. Ma ei julge seda teha, kuna ilmselt on tulemas ka neljas plaat - nähes, kuidas see ansambel on arenenud trubaduurlikust ja naiivsest rokkbändist 2009. aastal (kui ilmus nende esimene singel "Sundown Syndrome") praeguseni, kui neid võib pidada rokkmuusika viimasteks päästjateks, siis ei. Äkki julgen maksimumi anda nende järgmisele albumile, kuigi ma tõesti ei kujuta ette, kuhu nad veel edasi saavad areneda. See on isegi veidi hirmutav. Kuid kes seda plaati veel kuulanud ei ole, siis palun tehke seda - selle aasta ilmselt üks parimaid plaate on ilmunud ning siinne mitmekülgne kõla ei jäta tõenäoliselt kedagi külmaks.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: