Arvustus. Of Monsters And Meni varjuderikkam suund
Uus album
Of Monsters And Men
"Beneath the Skin" (Republic)
6/10
Keflavik on väike linnake Islandi edelaosas, mõnikümmend kilomeetrit Reykjavikist. 1960-ndatel ja 1970-ndatel kasvatas see saareriigi rahvale palju toredaid muusikuid, mistõttu hakati praeguseks 15 000 elanikuga asulat kutsuma toona "The Beatle Town’iks". Läks pool sajandit ja väikelinn sai ka esimese maailmastaari – viieliikmelise indie-bändi Of Monsters And Men (OMAM).
Talendikonkursi kaudu tuule tiibadesse kogunud kollektiiv ei oodanud edu kuigi kaua – debüütalbumi avasingel "Little Talks" kujunes täielikuks maailmahitiks, mida on Spotifys kuulatud hetkel enam kui 170 miljonit korda ja mis teenis USA-s kolmekordse plaatinaplaadi au.
Koos sellega osutus väga populaarseks ka 2012. aasta debüütalbum "My Head Is An Animal", pääsedes Briti edetabeli kolmandaks, Ühendriikide edetabeli kuuendaks ja mis jõudis samuti plaatinaplaadi staatusesse. Seejuures tõukas OMAM troonilt Björki kui USA-s debüütnädalal kõige enam plaate müünud Islandi artist – kokku läks kaubaks 55 000 koopiat. "Beneath the Skin" lõi nüüd selle rekordi küll üle, müües juunis avanädalal 61 000 koopiat.
Oma helipildis vannuvad islandlased jätkuvalt truudust indie-folgi ja indie-popi moodsamatele radadele. Nanna Bryndis Hilmarsdottiri võimas häälematerjal vaheldub pisut mahedamate meesliikmete omaga, mängulised meloodiad kõiguvad dramaatilistest kajarohketest oopustest ("Human", "Hunger", "We Sink") kammerlike laulukesteni ("Organs"). "Little Talksile" omast helget indie-poppi õhustikku siin enam pole. Kohe mitte sugugi. Pigem ikka sünge alatooniga dramaatika ning just naisvokalisti esituses kõlab OMAM väga sarnaselt Florence + The Machine’ile, üheksandas loos ("Thousand Eyes") võib tunda ka Sinead O’Connori vaibi.
Kui bändi loomingust midagi islandipärast otsida – ja eks see üks Islandi muusikute karm saatus on, et seda otsitakse –, siis võib-olla oskus olla majesteetlikult suurejooneline ja jätta loomingusse mitte vähem puudutavat vaikust. Seda viimast mitte niivõrd otseses tähenduses, kuivõrd pigem varjude taga oleva muusikana. Võrreldes aga paljude teiste Islandi artistidega on tegemist siiski üheselt popmuusikaedetabelitele – ja veel enamgi festivalidele – suunatud toodanguga, mistõttu müstilisi ja imelisi retki ei tasu üleliia oodata.
Albumi esimene lugu "Crystals":