Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Urmas Vadi lugemissoovitus: Eesti Bullerby

Olavi Ruitlane
Olavi Ruitlane Autor/allikas: Madis Laur

Urmas Vadi soovitas Vikarraadio saate "Uudis+" päevakommentaaris Olavi Ruitlase uut raamatut "Vee peal".

Tahaksin soovitada lugeda üht väga lahedat raamatut, milleks on Olavi Ruitlase "Vee peal".

Kunagi paarkümmend aastat tagasi kui me Olavi Ruitlasega tuttavaks saime, siis nägi ta välja nagu kalur või ennetähtaegselt vabastatud vang. Kalamees Ruitlane ongi, ja väga kirglik, vang minu teada mitte, aga selline tänavavõitleja nägu on tal ees endiselt. Ja toona ei oleks keegi ilmselt osanud arvata, et Ruitlane kirjutab sellise raamatu nagu "Vee peal". Ilmselt enamik, kes lugenud Ruitlase raamatuid "Naine" või "Kroonu", poleks seda raamatut osanud oodata. Ruitlane oskab üllatada. Kuigi tegelikult oli Ruitlasel kõige esimene proosaraamat just lasteraamat, mis kannab pealkirja "Kail". Ja mis on ka sellise väga hea tundega kirjutatud ja selle juures on ka väga nauditav oskus mõelda ennast lapseks tagasi.

Mingis mõttes läheb Ruitlase raamat "Vee peal" samasse ritta tema eelmiste raamatutega "Kroonu" ja "Naine". Neil kõigil on väga selge isliklik kogemus taga, seda on lugedes tunda. "Kroonu" puhul siis Ruitlase nõukogude sõjaväe kogemus, "Naise" puhul siis Ruitlase läbielamised oma naisega. Ja ka "Vee peal" on justkui Ruitlase mälestused lapsepõlvest, Võru linnast ja mis peamine – kalapüügist.

Kuuldes, et Ruitlasel on ilmumas kalalkäimistest juturaamat, oli minu esimene mõte umbes samasugune nagu siis kui ma Ruitlast esimest korda nägin – kerge imestus, et see raamat ei ole minu jaoks. Sest ma ei ole kunagi saanud aru neist tüüpidest, kes ööde ja päevade kaupa istuvad ja leotavad oma õnge ja ma pole viitsinud kuulata ka neid kalamehejutte a' la "kala silm oli sama suur kui mehe rusikas".

Ma söön hea meelega kala, aga kogu see kalapüük jääb minust täiesti kaugele. See raamat suutis ka minus tekitada tunde, mis neid kalamehi poole öö pealt kodunt välja ajab. Ma lugesin selle raamatu õhinal ühe ropsuga läbi. See kalalkäimine on midagi nii kirglikku, mida Ruitlane suudab väga hästi edasi anda. Ja lisaks anda edasi seda 12-aastase poisi mõttemaailma ja hoiakuid. Sinna juurde veel 80-ndate Võru linna agulimiljöö. Peale peategelase on seal kesksed tegelased puujalaga Kalju, endine vang Valter ja Kolja, kellel on hullupaberid ja kes on poolhull. Ruitlane pühendabki selle raamatu oma lapsepõlvesõpradele Kaljule, Koljale ja Valterile.

"Vee peal" on huvitav raamat ka selles mõttes, et ta oleks justkui lasteraamat, vähemasti ma kujutan ette, et teda võiksid lugeda lapsed, ja ju nad loevadki, ja ilmselt tänapäeva lapsed loevad seda veidi teistmoodi kui mina. Ilmselt on kogu toonane miljöö midagi tänapäeva lapsele üsna võõrast, nii, et see raamat on ka mingis mõttes ajalooraamat, kuigi aeg ja ruum on vaid fooniks.

Ruitlane ei jää kinni mingisse romantilisse lapsepõlve härmalõnga. Ta ei proovi ka kogu oma lapsepõlve ära jutustada ega teha meeletuid üldistusi vaid need on väga konkreetsed lood, mis on seotud ühe poisi kalalkäimistega ja kõigi mõtete ja olme ja kõige sellega, mis sinna juurde kuulub. Selles mõttes ta ka ei ole lasteraamat, ta lihtsalt on raamat, mis on kirjutatud lahti ühe poisi silmade läbi. Aga kirjutab ikka Ruitlane.

Ja kui tahta otsida mingistugust võrdlust, siis see Ruitlase raamat "Vee peal" on justkui Bullerby, ainult selle vahega, et see on 80-ndate Võru aguli Bullerby. Seal on tõesti lapselikud rõõmud ja naudingud kalapüügist ja kõigest, mis lapsepõlve juurde kuulub, aga samas see Kalju, kellel jalgu pole, joob ennast surnuks. Paremini ei lähe ka endise vangi Valteriga, enne ta veel peksab oma naist nii, et lume peal on vererida taga. Sellised toredad lapsepõlvesõbrad siis.

Aga mis on kogu selle raamatu juures ääretult sümpaatne – Ruitlane on suutnud jätta andamata igasugused hinnangud. Tänapäeval võiks väga lihtsalt öelda tema lapsepõlvesõprade kohta asotsiaalid ja ju nad olid seda ka toona, 80-ndatel, aga Ruitlase joaks olid nad midagi muud .

Ja siis veel üks huvitav liin. Raamatu peategelane elab oma vanaema ja vanaisaga ja ma kogu raamatu jooksul ei tõstatu korrakski küsimust, kus on ema-isa, kas nii on õige, et laps elab ühes agulis vanavanematega jne. Ma lugedes mõtlesin ja kartsin, et kas ühel hetkel tekib nüüd see ema-isa liin sisse ja hakkab kaastunne vohama – väike poiss agulis, mis elu see on ilma emata! Aga ei, Ruitlane ei nuru kaastunnet, ta on sellest kõigest nagu eemal, ta ongi kalal.

Ja kui mõelda Ruitlase proosaraamatute peale, siis nii nagu nad kõik jätavad väheamasti väga tugeva tunde, et on oma kogemuse pinnalt kirjutatud, jätavad Ruitlase tekstid ka tunde, et see pole kirjanduse tegemise pärast tehtud kirjandus, vaid see on päris. Päris Võru aguli Bullerby.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: