Võib-olla on tegu klišeega, mis end nii tihti ilmutanud on, et lõpuks tõesena tundub, aga rahal on alati oma hõng. Enamasti näib raha luksusega käsikäes ringlevat. Mõelgem kas või "Mad Meni" peene sisustusega karahvini-, sigari- ja smokingumaailma või 90ndate lõpus Bad Boy Recordsiga seostatud shiny suit era peale. Sellised tunnusmärgid võivad ka muusikasse kanduda.

A$AP Rocky looming haakub minu arvates ülalpool kirjeldatuga päris tugevalt. Rahast niipalju, et vahetult enne debüütprojekti "Live.Love.A$AP" ilmumist oli inimestel võimalik juba rääkida tema plaadilepingu väärtusest, mis on miski, mida räpimaailma kontekstis üsna harva kohtab (rahateemalised vestlused käsitlevad valdavalt vaid plaadimüüki). Projekt ise paistis silma oma häguse, tiba psühhedeelse produktsiooni poolest – ja suurendas seeläbi märgatavalt näiteks Clams Casino ja SpaceGhostPurrpi tuntust. Sisu asemel vormile orienteeritud oli ka räpp, mis üsna teada-tuntud radu pidi kulges, aga flow oli taustadega hoolekalt kokku sobitatud nagu rätsepaülikond. Tulemuks elegantne taies, mis näib teadlikult nauditavusele ja esteetilisusele rõhuvat.

"Long.Live.A$AP" seisis vastamisi kummalise situatsiooniga – nagu Ühendriikide räpis üha tihemini ette tuleb -, kus juba vähemalt ühe täispika, originaalloomingust koosneva teose üllitanud artist valmistab "debüütalbumit". See, et too järgnev projekt on esimene, mis ka poelettidele jõuab, tekitab ootusi, et kas asi ka millegi võrra järgmisele tasandile viiakse (erinevate tulemustega on selline katsumus lisaks Rockyle osaks langenud ka näiteks Schoolboy Q’le, Big K.R.I.T.’ile, Joey Bada$$ile ja Action Bronsonile).

"Long.Live..." vältis drastilisi muutusi, aga demonstreeris mitme sammuga suundumist „suurema“ poole: produtsentide nimistu muutus märksa tähekesksemaks (muuhulgas tänu Noah "40" Shebibi, Hit-Boy, T-Minus’e ja Danger Mouse’i panusele), samuti oli albumil ette näidata väga prestiižne külalisraamat (Drake, Kendrick Lamar, Florence Welch jpm).

Paaril lool tõi A$AP juurde temaatilist sügavust, samuti demonstreeris ka oma moe- ja esteetikalembust looga "Fashion Killa". Kuigi koostöö Skrillexiga ei tundunud orgaanilise ega liialt õnnestununa, oli kokkuvõttes tegu igati tugeva plaadiga.

Kolmas album – "At.Long.Last.A$AP" - tekitab mõistagi ootusi ja uudishimu artistliku arengu osas, seda enam, et Rocky näib pretendeerivat visionääri ja avangardisti rollile. Seega, kas album toob kaasa uusi samme? Kas siin on midagi ootamatut? Jah ja ei. Senise põhjal võiks Rocky albumite kohta öelda, et sa tead, mida oodata, aga ei tea, mida oodata.

Oodata võib nauditavat kunstilist elamust, maitsekat ja stiilset produktsiooni. Oodata võib hästi struktureeritud, mõnusaid värsse, biidimuutusi. Oodata võib väga kirevat külaliste assortiid. Paraku võib oodata ka üsna mittemidagiütlevat teemavalikut ehk A$AP ei ole seni ennast inimesena väga avanud. Tõsi küll, mainib ta nii oma mentorit A$AP Yamsi, kelle lahkumine A$AP Mob’i raputas, mainib ka paari oma kuulsat eksi (Iggy Azalea, Rita Ora), aga enamjaolt on ikkagi päevakorras ained, raha ja hedonism.

"ALLA" on läbinisti kirev, teekonnal on saatjaskonnas kordamööda Rocky vana kamraad Schoolboy Q, Kanye West, lõunaosariikide legendid UGK (nii Bun B kui ka postuumne värss Pimp C’lt), Juicy J ja Lil Wayne, lisaks M.I.A. ja näiliselt artistinime algseks taastanud Mos Def.

Seekord kasutab Rocky lisaks Danger Mouse, Kanye ja Juicy J kaalukategooria meestele produtsendipuldis jälle arvukalt vähemtuntud nimesid, aga saund on sama rikkalik kui varem. Mitmed lood kasutavad biidimuutusi, märkimisväärseimalt fragmentaarne "Jukebox Joints". Trillwave domineerib helimaastikku, kuid retseptis on ka muid aineid. "Lord Pretty Flacko Jodye 2" juhtiv element on G-Funk’ilik sündivilin, samas kui "Max B" on trummikesksem ja njuujorgilikum.

Kõlaliselt on see album tip-top, ja eks muusika on muusikas tähtsaim element. Kuid ideaalis viib see edasi ka sisuka, monumendiliku avalduse ja saavutuseni. Äkki järgmisel albumil. Eks näis.