Thomas Fortenberry: Saa välguks! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Christoph Ott (DE):
Christoph Ott (DE): "Into the void — into nihil" Autor/allikas: projekt-nordmark.de

Festivalil TULEVIK HORISONT 2015 esinenud Anastasia Fomina Valgevenest ja Christoph Ott Saksamaalt toetusid oma teoste loomisel suuresti Vene visionääri ja filosoofi Andrei Azsacra mõtetele. Käesolev Thomas Fortenberry artikkel avab nii selle vene mõtleja kui ka Muhumaal esinenud kunstnike loomingu tausta.

Kõik teavad Franklin D. Roosevelti tsitaati „Ainus asi, mille pärast hirmu tunda, on hirm ise“ (“The only thing you have nothing to fear is fear itself”). Ja sina karda. Karda väga. Karda nagu Zeus. Sest siis lööb välku ja isegi jumalad langevad.

Kaevume lühidalt Andrei Azsacra afilosoofiasse, NihillihiN-isse, kunstniku, filosoofi ja müstiku olemusse, inimkonda, jumalatesse, energiasse ja mõttesse ning Olematusse (Nothingness) On väga kõnekas, et Andrei Azsacra on luuletaja. Kunstniku loov jõud teavitab kõigest, mida ta mõtleb, teeb, on.

Kuid esmalt müüt. Athena/Mükeene/Thebe (teiste nimede seas) on Kreeka tarkuse ja julguse jumalanna. Ta on Metise, käsitöö ja tarkuse pooljumalanna ning Zeusi, Olümpose valitseja ja jumalate isa, tütar. Oma tavalisel liiderlikul viisil magas Zeus Metisega ja tegi ta rasedaks. Kuid siis kuulis ta prohveteeringut, et Metis sünnitab lapsi, kes on võimsamad kui nende sigitaja. Kosmoloogilise karma ajalugu-kordub-hetkel otsustab Zeus, et tema ainus võimalus on Metis kärbsena nahka pista enne, kui too lapse ilmale toob. Zeus oleks pidanud ettevaatlikum olema, sest ta ise sai võimule pärast oma titaanist isa Kronose hävitamist ja Kronos omakorda oli tapnud oma isa Uranuse. See on ikkagi meie kõigi loomus, peidus ouroborose (ennast õgiva mao) sees. Zeus ei võtnud õppust ja loomulikult hakkas tal õigel ajal kohutav peavalu. Et see ei jäänud järele, sepistas Hephaistos kirve ja Ares lõi Zeusil pea lõhki. Athena, tema ja Metise tütar, nüüd täiskasvanu-d ja täies relvastuses, hüppas Zeusi otsmikust välja ja vehkis oma õigluse odaga. See ei oleks pidanud olema üllatav. See oli mõte, mille aeg oli tulnud.

Athena on idee, mida ei saa peatada, isegi mitte hirmu ja eelneva teadmise tõttu. Öeldakse, et kõige võimsam asi maailmas on mõte, mille aeg on kätte jõudnud. Samamoodi võiks Azsacra olla see loov jõud, mis tormab läbi meie reaalsuse, hävitades vana korda ja luues end täiuslikuna. Zeus käsutas äikest. See oli suur lihaks saanud jõud, kuigi nagu teised IndoEuroopa jumalad, kasutas Zeus äikest kui ülimat relva. Kreeka, India, Hiina, Jaapani ja teiste maade müütides kasutasid jumalad tihti kolmharki jõu kasutamiseks (sama kujund tuli hiljem Saatana ideesse kristluses). See on Zeusi piksenool või germaanide versioonis Thori haamer Mjölnir. Välk on võimas. See on puhas energia, valgus ja kuumus. See on universumi peamine jõud, elu andev ja elu võttev. Nagu tuumaenergiatki meie ajastul võib seda kasutada headel ja halbadel eesmärkidel, see võib luua ja hävitada. Seda võib hoida ja kasutada mitmel moel, kuid selle väes ei tohi kahelda.

Yin Yang: Azsacra Zarathustra ühendab oma töös vägivalla ja ilu, kaasaja ja eelajaloolisuse, ida ja lääne.) Võib öelda, et NihillihiN on välk pudelis. See on metafüüsiline tuumapomm. Detoneerides hävitab see kõik teised süsteemid. Sel juhul on see afilosoofiline, areligioosne ja tegelikult akontseptuaalne.

Teine viis seda väljendada on kasutada sama, mida defineerides verbismi ehk verbaalset elu. Eespool toodud Kreeka müüdis näeme näidet Zeusist, kes käsitseb välgunoolt. Aga metafüüsiliselt peame mõistma, et Zeus ise ongi välgunool. Kuid inimesed sageli mõtlevad objektist kui allikast, võimust, vahendist selle asja saavutamiseks, mida nad soovivad mõista, ja seega, mida nad soovivad kontrollida. Seega inimesed unistavad Zeusi piksenoole varastamisest ja ise selle käsitsemisest. Nad arvavad ekslikult, et varastades/kontrollides objekti nad võivad saada kõikvõimsaks, ise jumala sarnaseks.

Aga mõnikord on teadmine palju ohtlikum kui olemine. Tegusõna ei ole nimisõna. Objekt on staatiline, liikumatu, muutumatu, seega kontrollitav, kasutatav, kahjustatav või kasutamatu, seega ajutine ja pole iseseisev. Tegusõna, tegevus või energia on igavesti liikumises, ohjeldamatu, ja seega igavene ning ennast määrav. See lihtsalt on.

Uurigem Teadmise ohtu. Semele oli Traakia-Früügia preestrinna, kes võitis Zeusi tähelepanu, kui tappis talle altaril härja ja ujus seejärel alasti üle Asopuse jõe, et veri endalt maha pesta. Zeus lendas kotkana üle Semele ja armus sellesse maisesse pooljumalannasse. Ta käis korduvalt Semele juures ja neile sündis poeg Dionysos. Semele hakkas hooplema oma suhte üle Zeusiga ja tõmbas endale kaela Hera, Zeusi armukadeda abikaasa viha. Hera oli siiski jumalate ema ja palju võimsam, kui madala positsiooniga Semele oleks võinud kunagi unistada. Hera viis oma kättemaksu täide järgmiselt: ta ilmus kohale vanaeidena ja kohtles Semelet sõbrana, veenis teda, et too sunniks Zeusi näitama end talle oma tõelises suursugususes, mida too seni oli reserveeritud ainult abikaasa Herale. Semele meelitas Zeusi endaga kohtuma Styxi jõe äärde, et too täidaks tema ühe soovi. Zeus nõustus ja vandus Styxi nimel, et täidab naise soovi, ega saanud enam taganeda. Siis nõudis Semele, et Zeus paljastaks talle kogu oma jumaliku hiilguse. Zeus paljastas oma tõelise kõikvõimsa energia ja tema välgunooled põletasid Semele otsekohe.

Nii rääkis Azsacra Zarathustra ja et me peame olema ettevaatlikud oma soovidega, kui palume tal avaldada tema NihillihiN-i tõelise olemuse.

Mulle tutvustas satori mõistet esmalt Zen. Koaanid olid mulle suuresti ilmutavad ja ma mõistsin selgesti äkilise ärkamise ehk revolutsioonilise äratundmise kontseptsiooni.

Me peame mõistma seda, kui vaatame Azsaсra kontseptsioone. Kõigepealt üritab ta selgitada seletamatut. See on tänamatu töö. Aga nii on teinud šamaanid, müstikud, teoloogid ja filosoofid aegade algusest saadik.

Järgmisena peame aru saama, mida ta teeb. Azsaсra võtab kõik olemasolevad filosoofilised, religioossed või kontseptuaalsed süsteemid, mis meil on – isegi pop-sensatsioonilised kaksikud Nietzsche ja Nihilismi – ning teeb need maatasa. Ta lööb puruks kõik vormid, kõik teooriad, kõik keeled, ja otsib allikat. Igimuutuvat, igiuut. Igavest sünni ja surma ringkäiku, mis on loov.

Mõni võib öelda, et igiuus on iseenesest vana. Kõikjal maailmas leiame mõiste „ouroboros“ – madu, kes sööb end kogu igaviku. Tao meistrid rääkisid tsüklilisest yin’ist ja yang’ist. Vastandid, mis määratlevad end.
Mõnes mõttes Azsaсra teeb seda. Ta hävitab, et taastada, nii et me võime minna läbi surma ja uuesti sündida. See on ammune tsükkel. India religioonid on uurinud seda teed palju kauem kui ükski teine kultuur, ja on kiusatus näha paljukäelist igavikku Azsacra taga.

Kuid see kõik on universaalne kontseptsioon ja tema uus revolutsioon on sama, mis meil on ja peaks olema ajaloo igal hetkel. Aga kui me aru saame sellest kontseptsioonist, kui avame end võimalusele, et tema hävitav tõlgendus kehtib, siis lööb välku. See on satori hetk. Satori idee on lähim asi, milleni olen jõudnud, et suuta lihtsasti seletada tema afilosoofiat.

„Kas on tõsi, et neid usalduse kaotanud kosmoloogilisi dogmasid, mis on naasmas meie juurde psühholoogiliste sümbolitena – kas on tõsi, et kõiki neid arhailisi teese, mis makrokosmose esindajatena on diskvalifitseeritud, üleni – saab nüüd ohutult uuesti heaks kiita kui universaalset ilmutust makrokosmosest?... Või peame pidama neid pigem ainult kui inimkultuuri teatud faasi või vormi funktsiooniks – mitte üldise psühholoogilise paikapidavuse, vaid sotsioloogiliselt määratletud? Viimasel juhul nagu jõevähi seljakilp või liblika kookon, mis on katki läinud, seljast aetud ja maha jäetud...“ (Joseph Campbell, „The Flight of the Wild Gander“, lk 130).

Mida me peame ette võtma prometeusliku Azsacraga? Püüdma teda peatada? Ta tappa? Aheldada mäe külge ja lasta Zeusi jumalikul kotkal teda igavesti piinata? Ma tulen tagasi Dionysose, Zeusi ja Semele poja juurde. Dionysos oli veini, ekstaasi, viljakuse ja rituaalse hullumeelsuse jumal. Ta oli impulsiivne, rügas, laamendas, hooras. Ma usun, et võiksime öelda carpe diem – ta kasutas päeva. Kartmatult ja vabandamata peame tegema sama. Me ei tohi elada hirmus tundmatu, teistsuguse, uue ees. Me peame tegelikult omaks võtma need asjad, kui oleme tõeliselt elus. Me peame olema elus. Peame plahvatama ja uurima ja nautima iga üksikut hetke.

Lisaks kutsub Azsacra meid ohverdama ennast, nagu Jeesus või Buddha või Odin tegi, kui too rippus ristilööduna elupuu otsas üheksa päeva, otsides ülimat teadlikkust. Azsacra ei karda ohverdada end ei füüsiliselt ega vaimselt, vahtida, siis hüpata kuristikku. Aga kunstnikuna on tema kohustus pöörduda tagasi, maalida meile pilt, rääkida meile lugu, näidata meile teed.

Kunstnikku / nägijat ei hävita välk, ilmutuse hullus, temast saab õpetaja.

Azsacra kasutab midagi muud kui Odini välgunool. Ta on läinud kaugemale esemestamisest. Ta on saanud ise pikselöögiks. Miks käsitseda kellegi teise kolmharki või haamrit, kui võid ise saada asja olemuseks. Ole ise võim, mitte võimu kandja. Ole välk. See on satori. Elu pikselöögi sees, igavesti ilmutuse ja uuenemise hetkes.

Ühes intervjuus ajakirjas Aristokratia ütles Azsacra: „Kõik nähtavad objektid on ainult papist maskid. Kuid igal puhul – elavas teos, tõelises teos – mõni tundmatu, kuid siiski mõtlev asi, näitab absurdse maski tagant oma näo vormi. Kui inimene tahab lüüa, löögu maskist läbi! Kuidas vang muidu välja pääseb, kui ta ei lõhu seina maha? Kes seda ütleb – Buddha „Dhammapadas“ või kapten Ahab „Moby Dickis“? Olen alati püüdnud leida salajast seost Nihilismi Läänemaise Hundi ja Idamaise Draakoni Võimu vahel, kui väljendada seda täpsemalt: algul tee „olematust“ Võimu Olematus (Nothing to Power), seejärel loo „tühjusest“ Tühjuse Ülemvõim (Emptiness to Supremacy), ja siis ühenda need kõige rangemaks Puudumise Ülimuslikuks (Supremacy of Absence). See (üli)süntees Suurest Eitusest – Absoluutse Vaimu Täieliku Lõhestamise kaudu (Absolute Break of the Spirit)! – pidi matma igasuguse inimliku „nihilismi“ igaveseks, iga „dekadentsi eitamise“ vormi, ja algselt andma teed Valguse Puhtaima Väe majesteetlikule luksusele, nimelt: püha Jah Elule! Kuid esialgse Nihil-i asemel ma arendasin valemi NihillihiN, mis on Olematuse Igavene Tagasipöördumine Olematusesse, Olematuse Vöimu juurde (Eternal Return of Nothing to Nothing for Nothing to Power).
Täpselt nii ja ainult selle „Uuesti tagasipöördumise“ (turn of Over) valemi järgi saab Vaim leida otsitava – Igavese Uuesti Kordumise (Eternal Recurrence of Over)!”

Samamoodi, kuid lühidamalt kirjutas Azsacra Zarathustra oma raamatus „The Lotuses of Evil“:
the leap
Of the Abyss in to
the butterfly
Satori of
Shooting of
Samadhi
Peame ärkama, peame metamorfoosi läbi tegema, peame uueks saama, ja praegu tulevikku looma.

 

Anastasia Fomina "Shunyarevolution". Foto: Tiiu Rebane

Thomas Fortenberry lühike biograafia:
Thomas Fortenberry on auhindu võitnud Ameerika kirjanik, toimetaja, retsensent ja kirjastaja. Mind Fire Pressi ja rahvusvahelise kirjandusliku ajakirja Mindfire asutaja. Ta on olnud kohtunikuks paljudel kirjandusvõistlustel, näiteks Georgia aasta kirjaniku auhinna ja Robert Penn Warreni auhinna ilukirjanduse eest jagamisel. Ta on aidanud aastate vältel rajada mitu kirjandusettevõtet, nagu Mind Fire Press, GKSAS, Third Party Productions (film ja TV), ning Silverline Comics. Thomas Fortenberry armastab väga müstikat ja kasutab seda stilistiliselt paljudes eri žanrides.

Toimetaja: Mari Kartau

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: