Voronja galerii näitusel "Comeback" toimub pühapäeval kuraatorituur ({{commentsTotal}})

MARIANNE MÄNNI
MARIANNE MÄNNI "Kallis, ma aitan sind!" Installatsioon, töödeldud slaidid Autor/allikas: Marianne Karm

Pühapäeval, 2. augustil kl 17.00 toimub Voronja galeriis näitusel "Comeback" kuraatorituur, kus Mari Kartau räägib soovijatele näitusest lähemalt. Samal päeval kl 14.00 esineb kõrvalkülas Kasepääl ambulARTooriumi välilaval muusikaline kollektiiv Saku Mandoliinid. Seega on pühapäeval kohe kaks põhjust võtta jalge alla kultuuri- ja sibulatee Peipsiveerel.

Selle suve näitus Voronja galeriis on pühendatud neile, kes on kunagi olnud head kunstnikud, kuid kes pole ammu kunsti teinud või vähemalt sellega avalikult üles astunud. Taolisi inimesi, kelle eemaldumine kunsti juurest on tõeline kaotus meie kaasaegsele kunstile, on kümneid. Voronja galeriil on rõõm esitleda neist kuue tuttuusi teoseid.

Päris palju oli ka neid, kes näituseettepanekule eitavalt vastasid. See on arusaadav, kuna keegi pole ju niisama nalja pärast kunstist loobunud, selleks on olnud mõjuvad ja sageli ka delikaatsed põhjused. Nagu näitas väike küsitlus „kadunud kunstnike” hulgas, polegi võimalik välja tuua selgeid trende, miks loobutakse. Oma roll on siin nii majanduslikel, filosoofilistel kui isiklikel põhjustel ning valdavalt on tegu erinevate tegurite koosõjuga.

Näitusel „Comeback” esitatud teosed kompavad erinevatest aspektidest neidsamu tegureid, mis ei mõjuta ainult kunstnike, vaid kõigi ühiskonnaliikmete elu. Marianne Männi installatsioonis muutub sügavalt isiklik – õudused, mida peab läbi elama puuetega lapse ema praeguses Eestis – märgiliseks, sest adekvaatse riigipoolse abi puudumine ja inimeste suhtumine nõrgematesse, teistsugustesse, ei muuda võimatuks mitte ainult kunstniku, vaid kõigi samas olukorras olevate inimeste täisväärtusliku elu.

Ka täiesti elujõuline tööinimene on ühiskonna hierarhiaredelil madalam kui muru. Kenades kontorites arvutit nokkiv keskklass, kelle hulka kuulub ka suur osa kunstimaailma funktsionääridest, ei kujuta sageli ette, millistel tingimustel töötavad need, kes teevad igapäevaselt lihtsat tööd. Priit Joala võtab ette ekspluateerimise teema, keerates kujundivalikul teemale täiendava irooniavindi peale. Peategelaseks on siin tööhobune, kellel legendi kohaselt on rollapäeval täielik õigus oma orjastaja – inimene – ära tappa.

Olgu elu kui masendav tahes, avalikkus ootab meilt sädelevat fassaadi, mis illustreeriks kõiki edukultuse, igavese nooruse ja tingimusteta optimismi mantraid. Piia Ruber on pildistanud paraadportreed tavalistest inimestest, kes on asetatud kummalisse situatsiooni, kus nad peavad kehastama iseenda autoportreed ning leidma tasakaalu fassaadi ja loomulikkuse vahel.

Senist suhteliselt turvalist elu, mis meil siin on, ähvardavad aga veelgi enam globaalsed segadused, mis toovad mängu tsivilisatsioonide kokkupõrke, terrorismi, rahvasterändamise ja tasapisi käimasoleva kolmanda maailmasõja – asjad, mida meil on praktiliselt võimatu mõjutada ja mille kohta isegi seisukohta võtta on raske, sest võrrandis on liiga palju tundmatuid. Tarvo Kaspar Toome sai inspiratsiooni kriisipiirkonna laste joonistustest, kus taevalaotuses ei lenda linnud ja liblikad, vaid droonid, mis võivad sust kõike teada ja su ka lihtsalt maha tappa.

Hävingut võib aga vaadelda ka filosoofilisest vaatepunktist. Jan Kaus tutvustab oma teoseid järgmiselt: „Kõik on määratud kadumisele, aga see ei tähenda, et selle tõsiasja ees peaks heitunult vakatama. Inimlike soovide ja kujutluste naeruväärsuses võib leida ka vabastavaid ja ülendavaidki nüansse, [...] nii et eneseiroonia ei välista metafüüsilisust ning vastupidi.” Kaus on kunstiliselt „tsenseerinud” klassikute tekste ja püstitanud mõned skulptuurid, mis on „ omamoodi iroonilised mälestusmärgid inimkonnale”.

Kuigi visuaalsed kujundid mängivad meedias ning traditsiooniliselt ka kunstis peamist infokandja rolli, ei saa alahinnata teksti osatähtsust hoiakute mõjutajana. Teksti kaudu programmeeritakse ja manipuleeritakse sihtgruppe, retoorika loob kollektiivsesse alateadvusse meelevaldseid väärtushinnanguid. Hanno Soans lahkab kunstist kõnelemise, kunsti määratlemise ja selle kaudu hierarhiate loomise retootikat käesoleva aasta Veneetsia kataloogi näite põhjal. Ka sedasorti asjades peitub üks põhjuseid, miks mõned inimesed on kunstist eemale tõmbunud.

Kunstnike tutvustused:
Hanno Soans on lõpetanud EKA kunstiteaduse eriala aastal 1998 ning on rohkem tuntud kuraatori ja kriitikuna. Selle kõrval on ta aga teinud ka kunsti, eelkõige sekkumise, installatsiooni ja videoformaadis. Tegutseb kunstiväljall vabakutselisena.
Jan Kaus - Jan Kaus on õppinud pedagoogikat ja EHI-s filosoofiat. Ta on tuntud peamiselt kirjanikuna, lisaks sellele on Kaus juhtinud Kirjanike Liitu ning kuulub kirjandusfestivali HeadRead korraldajate hulka. 1990. aastatel osales Kaus kunstielus, esitades töid nii rühmanäitustel (nt maanteenäitus "Kiirus", "Kõike, palju, korraga, kohe..."), kui ka isikunäitustel. Hiljem on kujutava kunsti poolelt tegelenud illustreerimisega (Fagira D. Morti ja Triin Soometsa luulekogud).
Marianne Männi – lõpetas EKA kolledži Academia Grata 2004. a, oli EKA interedistsiplinaarsete kunstide magistrantuuris. Aastatel 2000-2007 osales aktiivselt peamiselt Nongrata rühmaga seotud näitustel ja tegevuskunstiüritustel nii Eestis kui rahvusvaheliselt, oli ka rühma Rubens liige. Tegeles aktiivselt maalimise ja performantsiga. Praegu täiskohaga ema.
Piia Ruber – lõpetas EKA 1997. a graafika erialal. Oli aktiivne [mobil] galerii liige 1990tel ning üks olulisi tegijaid feministliku kunsti esimeses laines. Praegu tegutseb kujundusgraafikuna.
Priit Joala – osales kunstielus 1990. aastatel, nt Mustpeade Maja galeriis, Tokko&Arraku galeriis, aga ka Leedus, Poolas, Inglismaal. Temale olid omased lakoonilise ja perfektse teostusega maalid, mille vaimukad ja tabavad sõnumid moodustusid teksti ja visuaalse märgi koosmõjus. Tegutseb ettevõtjana disaini valdkonnas.
Tarvo Kaspar Toome – Lõpetanud EKA graafika erialal aastal 2000. Osalenud 1990. aastate märgilistel näitustel, nagu Maanteenäitus "Kiirus", "Kõike, palju, korraga, kohe...", "Noor eesti rahvuslik maal", "Elektrokardiogramm", "Alternatsioon", "Kirikyyt '98". Praegu tegutseb graafilise disainerina. Tuntud muusikuna, ansamblite Abigail, Meggan, Megan Quartet, Mesi, Lippajad kunstiline juht, helilooja ja instrumentalist. Lisaks on osalenud mitme ansambli projektides ning loonud muusikat näitustele, filmidele, samuti teinud koostööd nüüdistantsijatega.

Näitus „Comeback”
27.06. - 13.09.2015
Voronja galerii (Kesk 22, Varnja alevik, Tartumaa)
Kuraator: Mari Kartau

Toimetaja: Mari Kartau

Allikas: Voronja galerii



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: