Arvustus. Trad.Attack! jätkab Eesti folgi uuendamise lainel   ({{commentsTotal}})

Trad. Attack!
Trad. Attack! Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus plaat
Trad.Attack
"AH!" (Nordic Notes)
8/10

 

Eesti folkmuusikas ei olnud pikka aega näha erilisi muutusi - olid traditsoonidesse takerdunud äärmused, kus ühes otsas liiatigi igav ning konservatiivne külg, mille esindajad ei näinudki vaeva kuidagi oma pärimuslikust illusioonist välja vaadata ning teises küljes oli palju sellist totrat ja ülimalt labast "joon-puu-varjus-jaanipäeval-õlut" tüübi peo-folki, mis üritaski olla hästi tantsuline ning banaalne. Mõned aastad tagasi hakkas aga näha olema uuendusi - Greip pani folgimaigulise a capella segamini beatbox´iga, Meisterjaan veider niisama omaette, Silver Sepp tegi kõigest mis kätte sattus pilli ning tekitas sellega otsekui hipivaimu. Uuendustega tegeles ka Paabel, kus on pärit ka nii Sandra Sillamaa kui ka Tõnu Tubli, kes mõlemad selles bändis esindatud - nende folkmuusika segamine free jazz´i ning fusion´iga oli huvitav, kuid sellel ei olnud ikkagi piisavat energiat ning olulisust, et muuta suurt Eesti folkmuusika konteksti. Sandra ja Tõnu võtsid aga ka Jalmar Vabarna kampa ning kokku sai Trad. Attack!.

Nemad kolmekesi viisid selle kõik veel kaugemale ning alustasid edumeelselt ja jätkusuutlikult Eestis folkmuusika revolutsiooni. Eelmisel aastal ilmunud omanimeline debüüt-EP oli minu jaoks ilmselt kõige mõjukam ja uuenduslikum folkplaat, mis ilmunud (jätame siis kõrvale näiteks Austraalias ilmunud Olev Muska Eesti valsside plaadi, mis oma veidrusega lõi isegi ehk rohkem pahviks). Isenesest on see aga otsekui paradoksaalne loogika, sest kui kõik varemmainitud grupid on tegelenud tegelikult kunagise loomingu taasloomisega, siis Trad. Attack! lihtsalt kasutabki vanu lindistusi enda lugudes üks-ühele. Selle abil tekitavad nad endale selle pärimusmuusika konteksti ning ehitavad sinna ümber täiesti uue maailma. Oma väikses majakeses istuv Eesti folkmuusika on äkitselt keset suurt maailmamuusika labürinti, kus ühelt poolt tulevad helid psühedeeliast, kusagilt hiilib ligi närviline industriaalmuusika, külje alla poeb vaikselt soul-muusikale omane ääretu emotsionaalsus ja läänelik meeldiv ülevoolavus. Teatud palade puhul võiks isegi tajuda ülesehituslikke nippe tänapäeva elektroonilisest popmuusikast.

Kui kuulsin, et tulemas on Trad. Attacki! täispikk plaat, olin koheselt veidi kahtlev. Kartsin seda, mis sääraste folkuuendajate puhul oleks lihtne juhtuma - muutuda tavaliseks ansambliks, kes naaseb tagasi sinna sellesse pisikesse onni, kus see meie folk elab. Suures osas aga see kartus tõeks ei saanud, sest plaadil on näha piisavas koguses sarnast energiat ja vaimsust, mida oli tunda ka esikplaadil. Plaadi avalugu "Kooreke" (vaata videot altpoolt) lükka plaadi mõnusa hooga käima ning juhatab meid looni, mida ma isiklikult julgen pidada täie kindlusega selle plaadi parimaks pärliks, aga ka üheks tähelepanuväärsemaks tantsulooks Eestis üle pika-pika aja. Selleks on instrumentaalne pala "Tuna-tuna", kus vaikselt keriv trummi- ja kitarriosa jõuab vaikselt-vaikselt Sandra Sillamaa täiesti hüpnotiseeriva ning hullutava saksofoniosani - selle loo peale pidin end vigaseks kargama ja möllama, kui kuulsin seda esmakordselt Viljandi pärimusmuusika festivalil Kaevumäe kontserdil. Ka kummituslik ja armas "Nirr-nurr", mis sellele tantsupärlile järgneb, aga pea samavõrd võluv muusikapala - kitarr on eriti meloodiline ning tekitab šamaanliku vokaaliga koos veidike isegi segadust.

Kuidagi nukraks tegigi ehk see, et plaadile olid kuhjatud ka kõik nende varemilmunud lood (kui siis ehk püstitakski küsimuse, et miks jäid "Aitumakest" ja "Vihmakene" välja?) - isiklikult ketrasin neid vanu lugusid juba toona väga palju ning selle uue plaadi kontekstis kõlasid nad minu jaoks juba kulununa ja ei toiminud enam nii nagu töötasid näiteks uued lood "Paistuse sõnad", kus oli tunda kõlades ja kajades isegi veidi mõjutusi doom´ist ning näiteks ka "Must madu", mis plaksupopilike maneeridega toimub samuti ideaalse tantsuloona. Uutest paladest pakkus pisukese pettumse ka "Toru-uss" - plaadi ainus täielikult Sandra Sillamaa enda loodud lugu, mille puhul tundsin hetkeks, et äkki läheb tõesti täide see minu kartus, et on muututud tavaliseks folkbändiks. Tõepoolest, tegu on mõnusalt rütmika looga, kuid seal ei ole see pulbitsevat jõudu, mis on nende ülejäänud loomes - sobiks paremini ehk isegi Paabeli repertuaari, Trad. Attacki! lugude seas on ta küll suhteliselt tühine.

Sellele vaatamata on see üks Eesti folkmuusikas enneolematult oluline plaat - žanris, milles pole juba aastaid suudetud mingit tugevat steitmenti luua, on saanud nüüd ühe hea näite. Ka folkmuusikaga on võimalik muuta mingit suhtumist; öelda midagi rohkemat; jätta maha oluline märk. Mina tean juba mitut inimest, kes tänu Trad. Attackile! on jõudnud lähemale sellisele muusikale ning ehk isegi hakanud ka mõnd teist kohalikku pärimusmuusika artisti kuulama. Eks me siis näe, mis neist edasi saab. Praegu võib aga igati rahul olla - revolutsioon ei ole veel lõppenud...

Video loole "Kooreke", kus on kasutatud ka Eesti Kirjandusmuuseumist pärit videosalvestisi:



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: