Et sellele raamatule pihta saada, peaks inimene suutma ennast paarkümmend aastat tagasi mõelda.

Aega, kui kõik see praegune alles algas. Keegi ei teadnud veel, milliseks läheb.

Endalgi raske ette kujutada, meenutada, kuis kõik maailm tundus olevat täis putkasid. Mis 7/24 müüsid õlut, viina, kelli, kodumasinaid, õige näo ja parooliga tõenäoliselt ka tulirelvi. Alles värske orgkuritegevus sõitis ülbelt uhkete autodega ringi – aga eks sama värske politsei teinud ka haaranguid viisil, mis praegu lõpeks kuskil Brüsseli kohtus.

Keegi ei teadnud, mis saab. Keegi ei teadnud, kes temast saab. Unistusi oli see-eest sea moodi ja rohkemgi veel. Kuulsaks, siis Dumas' papa sõnade järgi, kuulsus rahaks ja mõnusa elu peale.
Eks sellepärast ehk tollal nii palju ja niisugusi jutte kirjutati. Olid ju olemas tollal lehtedes jutusabad. Jällegi raske uskuda, aga leheräbalad avaldasid tollal uudisjuttusid – moodsas keeles novelle.

Kes põlastama hakkab, tehku järgi. Sul on maht ette antud, igal-de-juhul peab jutt olema 4, 8, 12 jne lehekülge. Iga neljanda lehekülje järel peab olema võimalik kasutada doktor Veroni lauset: järg järgmises numbris. Ja lugeja peab tõesti ootama, et mis nüüd edasi saab, kuis jutt läheb, mis lõpuks saab.

Nende rangete vanapreisilike määrustike järgi ongi jutud kirjutatud. Mis ei tee neid mingil juhul halvemaks. Veel kord – proovige ise, kes Sofi Oksaneni kirjanduseks peab. Proovige hilisel õhtutunnil võtta selline vidin nagu kirjutusmasin, Jugoslaavia toode nimega tbm de Luxe ja toksige paberile see, mida te välja mõtlete. Ihuline töö, muide, käed väsivad üsna kiiresti.

Aga see töö lõhnab. Arvutil ei ole lõhna, kui, siis on see halb märk. Kirjutusmasina lint lõhnab. Paber lõhnab. Iga täht teeb plaksu. Kõrin ja kõll, kui võlli ette tõmmata... ah, see on seesama, et miski polnud selge, eriti usud ja lootused.

Pandagu kirja, mida üks noor naine läbi elab ja tunneb. Millised uiud tema blondi – või oli, põrgut, punane – pead läbivad ja kunstilise vormi leiavad. Mehepojale jääb palju mõistatuseks, sest kes ikka neist naistest aru saab. Nemad seisavad korra päevas alasti peegli ees ja kiruvad ennast, et, oh, kui vormitu mina olen. Ons keegi meist, mehed-vennad, iial näinud peeglis midagi muud kui 100 kilo meheilu?

No vat.

Vahvad jutud ja ongi võluv, et pole liiga pikad ega lähe mingiks tuututamiseks. Ootad aga järge, järg järgmises numbris. Kui ikka norida, siis võinuks autor neiupõlvenime kasutada. Kõlanuks kõlavamalt. Ja mu esimesel äial olnuks kindlasti hea meel.