Rein Raud: mida lihtsam üks ideoloogiline tõde on, seda rohkem on põhjust temas kahelda
Helsingi Ülikooli professor ja Tallinna Ülikooli vanemteadur, japanist ning kirjanik Rein Raud osales seekordsel Arvamusfestivalil vestlusringis "Sõnad ja mõtted: intellektuaalse kirjanduse koht ühiskonnas". Ühtlasi esitleti Paides ka Raua uut romaani "Täiusliku lause surm". Raamat ilmus Mustvalge Kirjastuselt, toimetanud Pärle Raud.
Rein Raua küllalt sagedased sõnavõtud ajaleheveergudel, milles sekkutakse ühiskondlikesse debattidesse vahel rohkem, vahel vähem teravalt, ei jää üldiselt ühelegi osapoolele tähelepanuta. Ka Raua ilukirjanduslikust loomingust või tööst humanitaarteadlasena rääkides ei ole tema ühiskondlikku rolli võimalik lõplikult kuhugi kõrvale lükata. Intervjuus ERRi kultuuriportaalile ühinevad Rein Raud kui kirjanik, õppejõud ja arvamusliider.
Teie uus romaan "Täiusliku lause surm" on tutvustuse järgi korraga spiooni- ja armastuslugu, ehkki pealkiri võiks viidata hoopis kirjutamisprotsessi demüstifitseerimisele või miks mitte ka otsapidi Barthes’i kontseptsioonile autori surmast. Kas ja kuidas olete selles sidunud žanrikirjanduse elemente kultuuriteoreetiliste käsitustega? Kas ahvatlus ühendada kaht sellist osapoolt ei ole kultuuriteoreetiku jaoks mitte paratamatu?
Sugugi mitte. Olen ise üritanud hoolega oma erinevad "minad" üksteise töösse sekkumast hoida. Kui üldse, siis pigem olen proovinud ühendada just kirjaniku vabadust oma teoreetiliste püüdlustega, muidugi mitte selles mõttes, et võiksin oma uurimustes midagi sama vabalt välja mõelda, küll aga sedasi, et võiksin ühendada omavahel erinevaid teemasid, mis harilikult koos käsitlemist ei leia, luua seoseid ja ühendusteid, mida varem pole olnud. Jah, romaanis "Hector ja Bernard" üritasin kunagi tõepoolest ka filosofeerida nii, nagu seda enam ei tehta, aga nagu tegi näiteks Platon ja tema eeskujul mitmed hiljemgi. Aga sel põhjusel kuulub see tekst mu meelest jälle ilukirjanduse valda pigem tinglikult, ise nimetan teda esseeromaaniks. Üldiselt ma siiski selliseid asju pigem ei tee. Või kui, siis minimaalselt. Ma oletan, et mu Jaapani kultuuriga tegelemine ka ei peaks mu raamatutest paistma. Ise näen neis küll mõningaid jaapani mõjusid, ent need ei väljendu mingites eksootilistes detailides ega isegi vormilistes võtetes, vaid pigem selles, et teen eesti keeles ja oma tekstiruumis vahel selliseid asju, mida jaapani kirjanikud oma keeles ja ruumis üsna tihti teevad.
Aga miks "Täiusliku lause surmal" on selline pealkiri, selgub lugedes. Teksti enese tervist see igatahes ei ohusta.
Romaani "Vend" liigitasite žanriliselt "spagetivesterniks". Nüüd romaan, millel on samuti küllalt selge žanrimääratlus. Mille järgi kujunevad žanrid teie jutustatud lugudele?
Tänapäeva kirjanduses on žanrid omandanud natuke teistsuguse koha, kui neil on varasematel aegadel olnud. Mõnede kirjandusteadlaste arvates näiteks on lisaks kriminullidele, naistekatele, ulmele, ajaloolistele romaanidele jne olemas ka selline žanr, mida nimetatakse Kirjanduseks ning millel on samuti oma kindlad normid, mis tekitavad lugejas konkreetseid ootusi. See on ehk kerge liialdus, kuid tõesti üsna kerge, päris palju on sellist uut kirjandust, mis väga ei üllata. See žanr mind tegelikult väga ei tõmba. Aga on tõsi, et lugejal on sageli raamatut kätte võttes juba žanrilised ootused selle suhtes. Erinevalt mõnedest kolleegidest ma muide ei pea seda probleemiks, küll aga usun, et on mõistlik sellega arvestada. Eesti raamatukauplustes satuvad peaaegu kõik kodumaiste autorite raamatud žanrivälisele riiulile "eesti kirjandus", kuid näiteks Soomes olin ma mõnevõrra üllatunud, kui leidsin "Rekonstruktsiooni" tõlke riiulilt "põnevus", mitte "tõlgitud ilukirjandus" – seda seetõttu, et kirjastaja oli tutvustuses kasutanud fraasi Eestis ilmunud arvustusest, kus öeldi, et raamatul on kriminaalromaani jooni. See avastus küll eriti tore ei olnud. Kui ma tõesti kriminulli kunagi võib-olla ette võtan, tuleb see hoopis teistsugune. Üldiselt mulle täitsa meeldib žanriga mängida, natuke tema piire painutada, kasutada ära hoiakuid, mida žanrilisus tekitab, et siis neile ehitada midagi muud. Aga see on mu jaoks alati siiski võte, mis on loo enda teenistuses, mitte ei alluta endale seda, mis mul on öelda.
"Täiusliku lause surmas" kujutate Eesti 80ndate aastate lõppu, pöörates seejuures tähelepanu aspektidele, mille olemasolu pahatihti ei teadvustata. Kui palju on romaanis teie isiklikke hinnanguid tollastele sündmustele?
Vähe sellest, et ma olen ise sel ajal elanud, need aastad on olnud just see aeg mu elus, mis on mind väga oluliselt kujundanud. Seetõttu ma muidugi ei saa sellest ajastust kirjutada ilma isikliku pilguta. Olengi jutu vahele põiminud ka mõningaid mälestuskilde ja natuke on seal ka selliseid lõike, mis üritavad toonast aega praeguse inimese jaoks reaalsemaks mõelda. Vahepealsed muutused on olnud nii totaalsed – seda mitte ainult poliitilise või kultuurilise kliima, vaid ka näiteks tehnoloogia ja olustiku mõttes –, et väga raske on üldse ette kujutada, kuidas siis oli olla. Nooremate inimeste ettekujutus Nõukogude Liidust on tihti üsna üheülbaline. Näiteks olen istunud konverentsil, kus paarikümneaastane Baltimaadest pärit esineja räägib sellest, kuidas enne 1988ndat aastat siin kõik inimesed peale dissidentide uskusid kommunistlikku ideoloogiasse. Ma ise olen ülikoolis õppides kohanud paari inimest, kes tõepoolest mõnda aega sellesse ideoloogiasse uskusid, aga ka neil läks see üsna kiiresti üle.
Kas romaani kirjutamine on teie jaoks eksperimentaalne mäng sisu ja vormiga või üritate "Täiusliku lause surmas" argumenteerida ka mingite moraalsete hoiakute poolt, mingite vastu?
Kui midagi, siis ma üritan näidata, et alati on keerulisem.
Kuidas on Eesti ajalugu konstrueeritud? Kas senises konstruktsioonis on vigu või ebatäpsusi?
Igas konstruktsioonis on paratamatult vigu ja ebatäpsusi, kuid see ei tähenda, et me saaksime üldse hakkama ilma konstruktsioonideta. Tagantjärele paistavad sündmused paratamatult hoopis teises valguses, sest me teame, milliseid tulemusi nad endaga kaasa tõid. Aga sündmuste toimumise ajal pole asjad ju kunagi üheselt selged. Isegi see pole veel teada, mis tegelikult tulevikku mõjutab ja mis mitte. Sestap ei tohikski ajaloo käsitlemisel pürgida ühese ja kindla tõe poole, vaid üritada näha toimunut nii, et selle paratamatu mitmetähenduslikkus ära ei kaoks. Ja et see, mis järele jääb, ei sunniks meid tänases maailmas midagi valesti tegema. See muidugi ei tähenda, et moraalne hinnang sellistele nähtustele nagu bolševism või natsism võiks olla kuidagi suhteline. Ja et inimesed, kes on nendele ideoloogiatele põhinevaid režiime teeninud – või praegu neid õigustada püüavad –, ei peaks selle eest vastutama. Aga ükski saatus, ükski inimene, ka mitte kõige kurjem, ei ole kunagi taandatav ainult oma ideoloogilistele veendumustele.
Ma arvan, et näiteks suhted eestlaste ja venelaste vahel on olnud aastakümneid häiritud sel põhjusel, et tegelikult pole kumbki pool üritanud aru saada, miks teine ometi ei taha tunnistada n-ö iseenesestmõistetavaid tõdesid. Muidugi, paljusid selliseid vaidlusi võib pidama jäädagi, eriti kui me algusest peale otsustame, et oma seisukohti nendest karvavõrdki mõjutada ei lase. Mõjutamise all ma ei mõtle loomulikult teise poole vaadete omaksvõtmist, vaid enda omade kriitilist läbikatsumist. Kui me sellest keeldume, on meie positsioon juba ideoloogiline, ja mida lihtsam üks ideoloogiline tõde on, seda rohkem on tegelikult põhjust temas kahelda. Ise arvan, et kaaskondse nägemine eelkõige "eestlase" või "venelase" või "pagulasena" on üleüldse halb lähtepunkt, sest varjab temas inimese ära.
Te olete kirjutanud ühest lausest koosnevaid jutte. Ka avaldate Facebookis ja Twitteris regulaarselt lühivorme, kus mängite sõnade varjatud mitmetähenduslikkusega. Kas lühivormides on n-ö täiuslikud laused rohkem võimalikud kui mitmeosalistes jõgiromaanides?
Mitte tingimata. Eks hea juveliir võib ka teemantitest teha nii ühe kiviga sõrmuse kui suure diadeemi. Lühivormis tõuseb aga hea keel paremini esile – või õigemini, ilma selleta kukub lühivorm lihtsalt läbi. Hea keele all ma ei mõtle tingimata ilusat või elegantset ütlemist, vaid igasugust täpsust, sellist lauset, mis ütleb tõesti ja eksimatult oma sisu ära. See ei pruugigi lause olla, vaid ka lihtsalt täpselt nähtud hetk või kujund. Aga ka pikkades lugudes tuleb selliseid alati ette, kuigi siis on alati oht, et kui neid satub palju järjest olema, kustutab iga järgmise eelmise ära.
Kooseluseadust ning pagulaspoliitikat puudutavad diskussioonid muutusid Eesti "avalikus ruumis" justkui lõppematuks sõnadevooluks. Kas sellistel puhkudel summutab paljusõnalisus mõistlike ja vajalike ideede esiletulekut?
Jah, mõlemas arutelus on dialoog pooldajate ja vastaste vahel mattunud tohutu agressiooni alla, mis ennast pidevalt kordab ja suudab pakkuda midagi uut ainult järjekordset maitsetusrekordit lüües. Sellistes oludes ei ole võimalik dialoogi pidada. Ja õige dialoog peaks olema selline, kus mõlemad osapooled peavad algusest peale võimalikuks, et teise argumendid sunnivad neid kui just mitte muutma oma arvamusi, siis neid igatahes kohendama ja täpsustama. Aga nende debattidega on meie avalikku ruumi ilmunud jõud, mis ei pea sellist dialoogi üldse vajalikuks. Varsti, nagu ma olen kuulnud, alustataksegi järjekordset "kultuurisõda". Dialoog on sellistes sõdades alati ohver. Väga väsitavad on need inimesed, kes on veendunud, et nad teavad tõde.
Lõppenud Arvamusfestivalil osalesite intellektuaalset kirjandust puudutavas vestlusringis. Kui mõelda Eco "Roosi nimele" või Friedenthali "Mesilastele", siis tundub, et n-ö intellektuaalne kirjandus ei piirdu ilmtingimata teaduskirjandusega, vaid ulatub otsapidi ka ilukirjandusse. Kuidas peaks sellisel juhul intellektuaalset kirjandust defineerima?
On muidugi nii, et osa ilukirjanduslikke teoseid avanevad paremini, kui olla kursis nende taga peituvate intellektuaalsete taustadega. Aga ilukirjanduse puhul ei ole see üldse mu meelest väärtus. "Intellektuaalse kirjanduse" mõiste ongi mulle natuke hämar, pigem oleks mõistlik rääkida akadeemilisest kirjandusest, mille hulka paigutaksin ka need tekstid, mis oma asja populaarses stiilis esitavad. Ja noh, akadeemiline kirjandus ei pruugigi üldse mõnikord väga intellektuaalne olla, eriti oludes, kus kõigi maailma ülikoolide õppejõud on oma töö säilitamiseks sunnitud pidevalt kirjutama ega jõua enam üksteise kirjutatut eriti lugeda.
Kas akadeemilise ja ilukirjanduse puhul võib lugemisnauding olla sarnane?
Ma ei usu. Kui, siis ainult suuruse ja sügavuse poolest. Need teaduslikud raamatud, mis mulle kõige rohkem rõõmu valmistavad, kipun ma iga mõne minuti tagant käest heitma, sest ma tahan mingi seal esitatud mõttega vaielda või seda teises suunas edasi mõelda. Head ilukirjandust ei taha jälle katkestada, ainult mõnikord tõstad pilgu leheküljelt ja hoiad mõnda eriti täpset hetke natuke kauem meeles.
Hiljuti avaldasite raamatu koos maineka briti sotsioloogi Zygmunt Baumaniga. Kuidas on see akadeemilises maailmas vastu võetud?
Minuni on jõudnud mitu rõõmustavalt positiivset hinnangut ja samuti on tulnud teateid, et seda hakatakse tõlkima mitmesse võõrkeelde, nii et ilmselt hästi.
Milised võimalused peituvad Eesti teadlaskonnal sellistes koostöödes? Kas ühiselt kirjutatud raamatud on miski, mida tuleks Eesti humanitaarteadustes rohkem soodustada?
Ma arvan, et midagi ei ole mõtet teha lihtsalt tegemisviisi pärast. Kui leidub teema ja seltskond, kellega midagi ühiselt teha, siis miks mitte. Samas on humanitaaria siiski valdkond, kus mõtted on individuaalsemad kui näiteks loodusteadustes. Seal peabki uurimisgrupp ühiselt tegelema sama materjaliga ning üksiku uurija panust tervikusse on tihti raske eristada. Eks muidugi toetub ka humanitaarne mõte teiste öeldule ja ka minul on mõned olulised mõtted tulnud just seminarides või konverentsidel kolleegidega vaieldes. Ütlesin ju ka eespool, et dialoog aitab tihti omaenda mõtteid täpsemaks toonida. Meie dialoog Zygmunt Baumaniga on näide just sellisest. Aga mõtted seal sees on ikkagi emma-kumma omad. Mis muidugi ei tähenda, et mõned inimesed ei võiks üksteist sedasi inspireerida, et nende mõtted pidevalt üksteisest tõukuvad. Siiski tundub mulle, et teaduskorralduse kujundamine loodusteadusliku mudeli järgi, mis sunnib humanitaare oma töid näiliselt ühisprojektideks ühendama, on teinud teadusele olulist kahju.
ETV on sel suvel hakanud näitama 00-ndate algusest pärinevaid "Vita brevise" kultuuri- ja filosoofiaalaseid vestlussaateid. Samal ajal ei avata Tallinna Ülikoolis vähese huvi tõttu sügisel kultuuriteooria ega filosoofia magistriõpet. Kuidas peaks nüüd, kümmekond aastat pärast "Vita brevist" humanitaarteadusi populariseerima?
See, et kultuuriteooria ega filosoofia magistriõpet ei avatud, tuleb vist pigem sellest, et praegu tahetakse ülikoolis korraldada kogu aeg suure osavõtjate arvuga auditoorset õpet ning erinevate aastakäikude üliõpilasi ühendavad ja kõigile osalejatele rääkimisruumi jätvad väiksemas mahus seminarid ei ole enam soositud. Mu meelest on see hariduse kvaliteedile kahjulik, ehkki mingist seisukohast võib seda ju ka mõista. On ju selge, et 3-aastane bakalaureuseõpe ei anna enamusel aladel veel piisavat ettevalmistust, et seda võiks kõrghariduseks nimetada, sestap on magistratuurid oma õppestiililt alama astmega sarnasemaks muutunud. Aga samas sisendatakse bakalaureustele ometi, et nad on nüüd ülikooli lõpetanud ja valmis oma valitud alal tegutsema hakkama. Oma rolli mängib muidugi ka väga tihti korratud litaania, et humanitaare on liiga palju ning neist pole mingit kasu majandusele. Mulle endale tundub, et korraliku humanitaarharidusega isiku võimalused ennast erinevatel elualadel teostada on üldjuhul päris head, kuna tal on olemas nii oskus positiivset juurde õppida kui ka kriitiliselt suhtuda sellesse, mis vajab väljavahetamist, sealhulgas ka tema enda teadmiste hulgas. Samas ma arvan ka, et kui keegi asub õppima asja, mis teda kui inimest sügavamalt ei huvita, vaid tõmbab ainult näiteks tulusa töö võimaluse loojana vms, siis on see õnnetus nii talle kui valdkonnale, millega ta tegeleb. Nii et niisama populariseerida pole humanitaaralasid mõtet, kellel on tõsisem kalduvus, küll see leiab loodetavasti oma tee sinnapoole varem või hiljem üles.