Dorian Supin: Arvo Pärdi muusika puudutab aega, mil meil kõigil eksisteeris üks ühine (esi)keel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Dorian Supin
Dorian Supin Autor/allikas: PM/Scanpix

Avaldame Eric Marinitschi intervjuu dokumentaalfilmi "Pärt - isegi kui ma kõik kaotan" (2015) režissööri Dorian Dupiniga. Intervjuu ilmub septembris saksakeelsena Viini ajakirjas Musiksalon, eesti keeles siin kultuuriportaalis.

"Isegi kui ma kõik kaotan" on sinu kolmas film Arvo Pärdist. Miks see nii on läinud? Mille poolest erineb see film kahest eelnevast?

1990. aastal alustas Eesti Televisioon, kus me sel ajal töötasime, koostöös Soome Televisiooniga dokumentaalprojekti "Ja siis sai õhtu ja sai hommik". See oli film Pärdist. Pärast filmi valmimist jätkasin ma võtteid Arvo Pärdi elust ilma kindla sihita, lihtsalt arhiivi jaoks. 2002. aastaks kogunes juba suur hulk materjali, mis ajendas mind uue filmi loomisele. Nii sündiski teine film "24 prelüüdi ühele fuugale".

See fakt, et tulevase filmi võtete ajal polnud mul mingit erilist üldistavat ideed, paistab välja filmi struktuurist. Seal on mõningane hulk üksikuid, omavahel sidumata episoode. Arvo Pärt ise ongi selleks siduvaks lüliks nende vahel. Seega võib öelda, et teine film on autori diktaadist rohkem vaba.

Dokumentaalfilmis on dokumendiks tavaliselt kas mingi sündmus, fakt või juhtum, ehk siis tegevus, mida saab kirjeldada, vastates küsimusele – mis juhtus? Loomulikult ei saa filmist tegevust üldse välja jätta, kuid minu jaoks osutus tähtsamaks mitte tegevus või sündmus, vaid just filmikangelase suhtumine sellesse sündmusesse. Sellepärast ei avalda ma filmis tihtipeale tegevuskohta, inimeste nimesid ega toimumisaega. Vaataja huvipunktis peab olema filmikangelase reageering. Film ei räägi sellest, mis juhtus, vaid sellest, kuidas see juhtus, ta püüab jälgida toimuva sisemist, varjatud loogikat.

Kolmandat, 2015. aastal valminud filmi "Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan" ei saagi teatud mõttes nimetada "filmiks". Ta ei mahu selle mõiste raamidesse ja suuresti kujutab endast organiseeritud suuri plaane. Kuid see materjal on organiseeritud pigem sisuliselt kui visuaalselt ning järgib Arvo Pärdi sisemaailma loogikat. Seega võib öelda, et see film on katse avada Arvo Pärdi – inimese ja helilooja sisemaailma.

Tuleb tunnistada, et kõigi nende kolme filmivõtte juures tundsin ma väga selgelt, et ei tohi rikkuda oma olemasoluga seda, mis on juba olemas, seda, mis kusagil juba eksisteerib.

Sinu filmid ja nende väga spetsiifiline rütm ei vasta konventsionaalsetele, üldkasutatavatele TV-formaatidele. Kas see ei osutu suureks takistuseks, kui sa üritad seda filmi televisioonile pakkuda?

Minu arvates peab kunst sisaldama peale kunstiliste väärtuste ka midagi ülevamat, mis on või peaks olema tema tõeliseks ülesandeks. Teosed võivad meeldida või mitte meeldida, see on üsna subjektiivne tunnetus. Kuid minu meelest peab kunstis olema veel üks komponent, tunduvalt tähtsam ja palju üldisemat laadi. See on teose varjatud põhijoon, mis oleks nagu peidus ning tema väärtus ei sõltu enam subjektiivsest suhtumisest.

Kui see väide on õige, siis autorluse küsimus kunstis minetab oma ühetähenduslikkuse. Ehk siis ka minu autorlus jääb tahaplaanile, kuigi tuleb tunnistada, et mind loomulikult rõõmustab kui mu tööd kellelegi meeldivad.

Kui Eesti president Lennart Meri andis Arvo Pärdile üle ordeni koos kiidusõnadega, ütles Pärt, et kiitust kuulab ta ühe kõrvaga. Kusjuures selle kõrvaga, mis kuuleb kehvemini.

Pärt on üsna häbelik ja tõrges meedias esinema. Ta väldib üha enam isegi avalikkuse ette tulekut. Kas see ei valmista filmitegijale märkimisväärseid raskusi?

Ma ei nimetaks Arvo Pärti häbelikuks inimeseks. Pigem võiks teda nimetada delikaatseks inimeseks. Me oleme tuttavad juba päris pikka aega ning Arvo tunneb mind ehk isegi paremini kui ma ise. Ta usaldab meid, kui me filmime. Kuid ma ei saa endale lubada liigset enesekindlust. Kahtlused, kõhklused, valikud – see kõik jääb mind saatma ka pärast filmi linastumist.

Mis on sinu fookus? Inimene või tema muusika? Mis on sinu jaoks Arvo Pärdis huvitavat?

Minu huvipunkti selles filmis võib sõnastada umbes nii – kuidas, kustkohast ja miks sünnib selles inimeses niisugune muusika. Kuigi Arvo Pärt ise räägib ühes filmis umbes nii – see muusika juba eksisteerib kusagil maailmas, mina pean ainult selle õigesti kirja panema.

Aga see ongi ju kõige raskem. Nimelt õigesti kirja panna.

Ja nii ta istub ööd ja päevad klaveri taga, otsides seda üht ainsamat õiget tulemust. Kuid asjal on ka teine tahk – missugune inimene ja helilooja peab olema, et esiteks, eristada Õiget Ebaõigest ja teiseks, osata seda õigesti paberile panna. Vähe sellest. Üles kirjutada ja saavutada õiget kõla on kaks iseasja. Helilooja "kuuleb" muusikat, püüab seda adekvaatselt kirja panna ning loodab ka samaväärsele esitamisele. Kuid esitamisega tekivad raskused – muusikud näevad ainult "külmi" noote. Dirigent püüab teha need noodid "soojemaks". Reeglina kõik need pingutused jäävad üsna kaugele sellest Arvo Pärdi poolt "kuuldud" muusikast. Ja seetõttu tuleb tal proovidel taastada seda kunagi "kuuldud" kõla. Raske teekond. Ning ees on tavaliselt veel üks pikk teekond – parandused ja täiendused, mis võivad kesta aastakümneid. Ma usun, et kirjastusele on see hästi teada.

Kuidas tulid sa toime Arvo Pärdi religioossusega, sellega, et ta elab üsna privaatset elu? Kas see on sinu jaoks olnud ka mingiks aineseks selles filmis?

Teada on ka see, et Arvo unikaalse tintinnabuli stiili leidmisele eelnes ligi kümme aastat pingsaid otsinguid. Tema jaoks oli see eluveendumuste põhjaliku ümbermõtestamise aeg. Kõike oli vaja uuesti leida – oma kohta maailmas, dialoogi Jumalaga ning pingeliselt otsida "oma" väljenduskeelt. Ja kuna tema jaoks on esmaseks keeleks ja emakeeleks muusika ning heli, siis kogu tema maailmavaateliste probleemide ja autentse muusikakeele otsingute kompleks koondus nendel aastatel paratamatult muusikaloome ümber.

Õnneks säilisid nende kriisiaastate jäljed meie jaoks Arvo Pärdi töövihikutes. Kõik need materjalid, mis hõlmavad aega alates 1974. aastast, on tema elu ühed kõige salajasemad ja hinnalisemad asjad. See on omapärane segu tavalistest päeviku sissekannetest, kus väljakirjutused loetust vahelduvad vabalt tema enda mõtisklustega, ja mis peaasi, muusikaliste otsingute, visandite ja isegi peaaegu valmis partituuridega. See on tõeline labor, mis lubab jälgida kogu helilooja otsingute dünaamikat ja atmosfääri.
Arvo Pärdi arhiivis on tallel sajad sellised vihikud ning praegu käib töö nende dešifreerimisega. Selle ülesande võttis enda peale muusikateadlane Immo Mihkelson. Selleks tööks vajab ta aegajalt Arvo abi ja kommentaare. Siis mul tekkiski mõte viibida kaameraga nende kõrval ja kokkuvõttes luua film, mis põhineks mõningatel Arvo kommentaaridel tema vanade märkmete kohta. Sageli on need selgitused üksikute sõnade, lühiväljendite, assotsiatsioonide, täiesti erinevate sündmuste omavaheliste seoste või siis lihtsalt meenutuste kohta. Ja mis peamine, see on värske pilguheit möödunule, mida rikastab ligi neljakümneaastase kogemus.

Kõik, mis puudutab inimese sisemaailma on iseenesest juba "peenmateeria", kuid filmi ülesanne oli veel "peenem". Seda "peensust" oli vaja lahti rääkida ja esitada nii, et see ei rikuks teema delikaatsust. See on väga intiimne ja diskreetne protsess. Me olime sunnitud tegema suuri kärpeid – materjali valik oli väga range. Kuid siiski me loodame, et see, mis filmi alles jäi, annab ettekujutuse Arvo Pärdi eluhoiakutest ja veendumustest.

Arvo Pärdi muusikat kasutatakse regulaarselt mängufilmides? Mis on sinu meelest selle põhjuseks?

Arvo Pärdi muusika populaarsuse lätteid näen ma selles, et see muusika puudutab inimeses midagi väga sügavat, aega, mil meil kõigil eksisteeris veel üks ühine (esi)keel. Ja see keel on seniajani jäänud meile arusaadavaks. Kuigi alateadlikult. Vaistlikult arusaadav. Erinevatesse konfessioonidesse, põlvkondadesse, kultuuri traditsioonidesse ja sotsiaalsetesse kihtidesse kuuluvad inimesed tunnevad ja mõistavad ühtmoodi seda väga "kummalist" muusikat. Kummalist oma ebakaasaegsuses, kuid samas absoluutselt aktuaalset. Kuidas sai sündida selline muusika…

Aastate jooksul on sul Pärdi kohta kogunenud palju filmimaterjali. Sellest õige materjali väljavalimine ei olnud kindlasti kerge. Kuidas see aga sul õnnestus?

Õige valik. See ongi elu põhinõue. Ma ei saa öelda, et mul õnnestub alati teha õigeid valikuid. Kuid ma usun, et see väga keeruline rada, mida mööda pean ma liikuma, on kõige parem ja ainuõige tee. Ja iga hetk seisan ma valikute ees – jah või ei, paremale või pahemale. Nii või teisiti. Vaikida või rääkida (Nii nagu praegugi). Ma usun, et igas selles hetkes on võimalik teha õige valik. Seda on vaja ainult tunnetada, teadvustada. Kuid teadvustamine on väga raske. Ja teostamine on veel raskem. Minu arvates kehtib see kindlasti ka kõigi loominguliste otsingute kohta. Lõppude lõpuks mängib valiku probleem otsustavat osa teose saatuses, selles kas ta muutub õnnestunud loomeaktiks. Kas ta muutub Kunstiteoseks.

Kas sinu töö Arvo Pärdi või tema muusikaga on mõjutanud sind või sinu tööd?

Arvo lähedal olla on väga kerge. Temast voogab hämmastavat rahu, heatahtlikkust, armastust.

Arvo lähedal olla on väga raske. Iga sekund sa mõistad kui ääretult kaugele sa ise jääd kõigest sellest, mida sa temas hindad.

Toimetaja: Taavi Hallimäe

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: