Arvustus. Väljamõeldis üksikasjus, tõsi laiemas plaanis
Uus raamat
Rein Raud
"Täiusliku lause surm"
Mustvalge
Rein Raua värske romaani pealkiri on valitud nutikalt, stiilselt ja täpselt. Ei, see raamat ei räägi keelest, kirjandusest, stiilivõtetest ega millestki muust säärasest. See raamat räägib millestki palju olulisemast. Millestki, milleta ühiskond ei toimi ja mille vähesuse üle Raud antud raamatus kurdab: usaldusest. Jah, muidugi on "Täiusliku lause surm" mälestusliku koega ilukirjanduslik romaan nõukogude võimu lõpuajast, KGB agooniast ja režiimi püüetest mürgitada suhteid nii inimeste vahel üksikult kui ka laostada kogu ühiskonna võimet ja soovi ühise asja nimel koos tegutseda. Samuti räägib see raamat lugu inimestest, kes sellele vastu töötavad. Nii et teatav spiooniloo element on siin samuti sees, kuid nagu Raua "Vend" ei ole mingis mõttes kauboilugu, pole "Täiusliku lause surma" ka mingi spioonipõnevik.
Ei, Raud läheb oma mälestustes sobrades ning sealt leitust ilukirjanduslikku lugu kokku põimides tagasi aega, kust leiame ebameeldivaid vastuseid probleemidele, mis meie ühiskonda jätkuvalt kummitavad. Samas ei ole mõtet vaadelda seda teost ainult kommentaarina tänapäeva elu-olule. Raud on oma mälestuste täpsuses – kui ta just toonast tegelikkust kunsti nimel teadlikult ei moonuta, kuid kui ta seda teeb, siis alati lugejale oma kavatsusest selgitavalt teada andes – kohati võrreldav Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooniga".
Tegelikkuse kirjeldamise grotesksuselt võib "Täiuslikku lause surma" võrrelda aga Mihkel Muti 1994. aastal ilmunud "Rahvusvahelise mehega". Kuigi – on's see ikka grotesk, kuidas Raud kirjeldab kagebiitide omavahelist tahumatut suhtlusstiili, nn tavainimeste tasalülitatud ja lömitavat meelsust või impeeriumi lõpuaja närust olmet? Grotesk on see vahest vaid sedavõrd, kuivõrd toonane elu oligi groteskne, tegelikkus seda ebamaisem, mida enam oli kontakte Läänega, mida siingi raamatus toonase ajastu atmosfääri kummitusliku tõepärasusega (kelle meelest pole selline asi võimalik, lugegu vaid käesolevat raamatut!) ellu äratades.
Lisaks autobiograafilistele mälestustele ja püüdele anda ilukirjanduslik vorm 1991. aastal toimunule või võib-olla toimunule saab aga "Täiusliku lause surma" vaadelda ka romaanina, mis jutustab romaani kirjutamisest. Sellise tõlgendamisvõimaluse annavad üle kogu romaani pillatud väljatõsted või aknakesed, mis teinekord kommenteerivad teose põhinarratiivi, siis peegeldavad aga autori uitmõtteid, mis haakuvad üldise looga, kuid on liiga kõrvalised, et autor pidanuks vajalikuks põimida neid teksti põhikoesse. Näiteks lk 131 aknas nimega "Lipsud ja süsteem" arutleb autor nõukogudeaegsete riietuskommete üle: "Üks mu sõber luges läbi selle loo mustandi ja muude kasulike märkuste kõrval küsis ka, miks mul on nõukogude taustaga inimestel tihti lips ees, vabameelsetel eestlastel aga mitte. Tema mälestustes oli vastupidi..."
Veidi liiga süsteemselt läbiviiduna mõjub see võte ehk maneristlikult, kuid Raud suudab siiski säilitada vaimse värskuse teose lõpulehekülgedeni, ta vahetab vaatenurki piisava osavusega ega tekita selle kommenteerimisvõttega mingit brechtilikku katkestust ja distantsi – kohati teatavad need aknad otsesõnu, et loeme ju väljamõeldist – vaid vastupidi, annab mõista, et jutustatav lugu võib ju olla väljamõeldis üksikasjus, kuid on kahtlemata tõsi suuremas plaanis. See on meie kõigi lugu. Kelle oma vahetult, kelle oma vaid selle kaudu, et tema vanemad ja vanavanemad selles osalesid. Kuid meid kõiki ühendab üks ühine taak. Nimelt selle ajastu taak, kus "Usaldus oli ainuke kehtiv münt. / Oh, küll see väsitas. / Sestap maksimegi temaga oma vabaduse eest, peenraha saame tagasi tänini."
Mnjah, ja siit edasi pole enam raske arvata ära, mis oli või on see täiuslik lause, mille surmas ühiskond, kes võttis neilt ära usalduse...
Toimetaja: Valner Valme