Arvustus. "1995" – kangelasi võib mälestada ka eluajal ({{commentsTotal}})

Hannes Starkopf
Hannes Starkopf "Ants Juske" (detail), skulptuur, 1998 Autor/allikas: Mari Kartau / ERR

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) on võtnud ette ajaloolise ekskursi aastasse 1995. Teosed on neile, kel vanus lubab tollast kunstielu mäletada, nähtud, ometi on taolise näituse olemasolu iseenesest huvipakkuv. Sest see oli tõepoolest tormiline aeg.

Samas siiski üsna hiljutine aeg, võiks arvata, et vara veel seda museaaliks vormistada. Teisalt, just õige aeg meenutusteks, kui enamik asjaosalisi veel elus ja toimunut mäletavad. Ning miks peakski kangelasi ainult nende haudadel mälestama.

Avamisel mainisid kuraatorid (Anders Härm, Hanno Soans), et näituse teke oli tegelikult seotud ühe plaanilise näituse ärajäämisega ja vaja oli midagi kähku välja mõelda. Siiski usun, et tegijatel oli see teema nagunii hinge peal ja näitus oleks sündinud ka siis, kui kõik oleks kulgenud plaanipäraselt.

1990. aastatest rääkides on oluline eristada mida tehti, millest tehti ja kuidas tehti.

Mida – peab tunnistama, et peamiselt tegeleti arenenud lääneriikide kaasaegse kunsti keele ja temaatika kiireloomulise impordiga. See tegevus algas tasapisi juba 1980. aastate lõpus, kui muudki lääne mõjud varisemisohtliku raudse eesriide varjust välja hakkasid pugema.

1995. aasta kontekstis võib aga rääkida juba täiesti uuest põlvkonnast, kes oli kunstilises mõttes üles kasvanud muutuste keerises ja kes ei teadnudki tagasiteed traditsioonilise kunsti juurde. See oli põlvkond, kes sai vabalt reisida ja lugeda, mida iganes keeleoskus võimaldas.

Jah, toimusid küll võitlused traditsionalistide ja novaatorite vahel, mis on kajastatud ka näitusel (telesaade „Ars et Vita“, tsitaadid tollasest meediapoleemikast, Toomas Vindi maali ning raamatu vormis statement kaasaegse kunsti vastu), kuid nn Linnapi koolkondlaste jaoks, kes moodustavad näituse tuumiku, oli kaasaegne kunstikeel juba emakeel.

Ideid võib importida lihtsalt importimise kui sellise pärast, mida ka tollal palju tehti, eriti võis seda täheldada Sorose keskuse aastanäitustel (mis suuresti ajendasid ka näiteks Toomas Vindi sõnavõtte). Kuid neid võis kasutada ka kui tööriistu oma autentsete mõtete toetamiseks ja väljendamiseks.

Mare Tralla video „Nii me sünnitasime eesti feminismi“ pole mõistagi mõjutamata videokunsti üldisematest suundadest, kuid juba pealkirjas kajastub aus eneseiroonia, mis tunnistab nähtuse (antud juhul feminismi) imporditud olemust tol hetkel ja teisalt pakib kokku ajaloolised allikad ja komponendid, mis feminismi just siin ja just siis lisaks lääne teooriatele mõjutasid: nõukogude võrdõiguslikkuspropaganda ühelt poolt ja koos kapitalismiga tulnud naise räige objektistamine massimeedias teiselt poolt.

Küsimus, millest tollal kunsti tehti, jaguneb materiaalseks ja vaimseks pooleks, mis on omavahel siiski seotud – Marshall McLuhani lause The medium is the message oli tollal väga pop ning tõepoolest ajastut ilmestav slogan.

Sõna „meedia“ tähendas paljusid asju ja oli tollase kunsti üks ammendamatu inspiratsiooniallikas. See tähendas ihaldusväärseid uusi meediad digitaalsete tehnoloogiate mõttes, mis andis kunstnikele enneolematuid võimalusi. Siis neid veel polnud ja Ene-Liis Semper pidi oma videoid televisioonis saadete varjus monteerima.

See tähendas ka massikommunikatsiooni, mida kritiseeriti, tsiteeriti ja kasutati enda huvides. Raivo Kelomehe libauudised, Jasper Zoova senini geniaalsena mõjuv „About Vremja“ ning Peeter Alliku telepildist või ajalehefotodest lähtuvad maalid esindavad seda suunda siin näitusel.

Temaatilises osas domineerivad aga näitusel ajalooteemad, mis oli otseselt Linnapite maaletoodud lähenemine. Nendega põimuvad väikesed narratiivid – veel üks 90te mantra, mida korrutati nii sõnades kui tegudes. Isiklike ajalugudega on näitusel esindatud Eve Kiiler, Mati Karmin ja Piia Ruber.

Siinkohal tuleb mängu küsimuse „millest“ materiaalne pool. Ajalugu, nii suurt kui väikest, on parim esitada dokumentidena, olgu need fotod, tekstid või objektid. Ja neid kasutati palju. Kunstniku roll oli ready-made tähendusi kandvad objektid omavahel kompositsiooniks ühendada. Siia hulka kuulub kindlasti Peeter Linnapi märgiline teos „Suvi 1955“, milles on kasutatud nõukogude sõdurite ülesvõtteid.

Sageli kiskus sedasorti dokumentatsioonipõhine kunst ka igavaks, sest kunstniku enda loominguline panus jäi tagasihoidlikuks. Selle koha pealt eristub Marko Laimre „Jagatud territooriumid“, kus on kasutatud lavastust. Temaatika – Eestit tükeldanud suurriikide lepingud – on ajalooline, kuid esituses on piisavalt just sedasorti mõtlemapanevat nihestust, mida ainult kunstnik saab olemasolevaid fakte ja esemeid omavahel sidudes lisada.

Ready-made dokumentide ja objektide kasutamisel oli ilmselt ka praktilisi põhjuseid – tollal polnud veel antiigiärikad kõike laiali tassida jõudnud ja pealegi, märksa odavam oli vanaema kirjakarp näitusele tuua kui megainstallatsioon ehitada. Viimast said lubada endale vaid valitud, sest kunsti finantseerimine Kultuurkapitali näol oli äsja sündinud ja vastavalt lapsekingades.

Veel üks paljudest teemadest, millest tollal kunsti tehti ja millele kuraatorid on antud juhul kõvasti rõhku pannud, oli elustiili ja subkultuuride temaatika. Kogu staarikultus, gay'ndus, graffiti, klubikultuur ja muu glamuur oli samavõrd uus ja huvitav kui kaasaegne kunst. Ja samamoodi importkaup, mis ei tähenda muidugi seda, nagu kohalikud tegijad, näiteks Piia Ruberi fotoseerial esitatud kunstiakadeemia prooviruumi indie-bändid poleks oma asja väga hästi ja südamega teinud.

Elustiilide toomine kunstiväljale võttis kohati ka koomilisi mõõtmeid, millest said väga hästi aru pigem nende elustiilide esindajad ise kui vaimustunud kuraatorid. Näitena võib siinkohal tuua Allan Hmelnitski „Narkoteemalise koomiksi“, millel tõepoolest ei ole kunstiga muud pistmist kui asjaolu, et midagi on raamitud. Ja ega ülipüüdlikkus trenditeadlikkuse osas pole praegugi kusagile kadunud, meenutagem kasvõi hiljutist gootiteemalist näitust Kumus.

Kõige olulisem 90te kunsti puhul on aga küsimus „kuidas“. Kuidas sellel ajal kunsti tehti ja kureeriti, meedias ja kuluaarides vaieldi, oma loominguliste õiguste eest võideldi ja vallutusi tähistati? Seda kõike tehti maksimaalse sisemise põlemisega, südamest ja kirglikult. Eks kavalamad mõtlesid juba siis pensionisammastele ja nii mõnedki on suutnud tollase revolutsiooni praegusteks hõbeseekliteks konverteerida, aga enamik tegijaid tegid tollal asja asja enda pärast ja tohtu vaimustusega, „nagu oleks kaalul elu või surm“, nagu Katrin Kivimaa tabavalt ütles.

Just see annab nii „1995“-le kui 1995-le tõelise väärtuse ja põhjuse tagasi vaadata, et ehk sellest ajast midagi õppidagi. Ilmselt nii mõnigi meist meenutab surivoodil heldimusega pigem 90te tuliseid võitlusi, kui mõnd praegu edukalt kirjutatud abikõlbulikku projekti või hoolikalt kaalutletud turunduskampaaniat.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: