Arvustus. Eli Roth naaseb ilma vere ja soolikateta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Kopp-kopp" Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus film kinolevis
"Knock knock" ("Kopp-kopp")
Lavastaja: Eli Roth
Osades: Keanu Reeves, Lorenza Izzo, Ana de Armas
Kinodes alates 4. septembrist

Eli Rothi nimi on õudusfilmiskeenel figureerinud juba aastaid. Pea kümnend tagasi Tarantino enda poolt oma mantlipärijaks tituleeritud Roth on pikalt lavastajatoolist eemale hoidnud ning tegelenud usinalt produtsenditööga, kuid pole kahtlust, et see tema täit potentsiaali esile tuua ei suuda. "Knock Knock" on Rothi esimene film üle kaheksa aasta (kui seniavaldamata "The Green Inferno" arvestamata jätta).

Oleks mõistlik arvata, et "Raevupalaviku" ja jõhkra šokifilmi "Hosteliga" tuntuks saanud Roth on lisandunud vanuse ja abiellumisega rahulikumaks jäänud, kuid nii see sugugi pole ‒ mehe fantaasia on endiselt sama sadistlik ja ainulaadne. "Kopp-kopp" algab küll suhteliselt rahulikult, aga tuure keeratakse progressiivselt juurde ja lõpuks on olukord nii pöörane, et ei teagi päris täpselt, kas peaks peategelase pideva ebaõnne tõttu kurvastama või tema üle naerma. Mullune Kevin Smithi "Tusk" oli selles mõttes sarnane ‒ suhteliselt kohatu must huumor jätab mõlema teose tegeliku sihi ja sõnumi küllalt arusaamatuks. Võib-olla proovis Smith lihtsalt vändata kõige jaburamat filmi, mida suudab, kuid Rothi teosel on nähtavalt taga sotsiaalne kriitika. Küsimus seisnebki vaid selles, mispidi teda mõista tuleks, kuna filmi lõpp teeb peategelasest hoopis naerualuse ja jätab tõlgendamise lahtiseks.

Sündmustik keerleb Keanu Reevesi kehastatud õnneliku pereisa Evani ümber, kelle naine ja lapsed mõneks päevaks rannapuhkusele sõidavad ja mehe üksinda koju töötama jätavad. Öösel ilmuvad tema uhke majapidamise ukse taha kaks võhivõõrast tütarlast, kes on ära eksinud ja vihma kätte jäänud ning abivalmis Evan kutsub nad lahkesti tuppa. Sellel on aga katastroofilised tagajärjed, kuna tüdrukute eesmärk on pereisa rahulik elu üleöö pea peale pöörata.

Juba filmi esimeste kaadritega paistab silma Rothi režii eksimatus, millega viidatakse kergelt seitsmekümnendate exploitation-kinole. Üleüldse on "Kopp-kopp" oma teostuse ja stsenaariumi poolest veidi retrohõnguline, mis tõenäoliselt Rothi enda lemmikajastule viitab. Nutitelefonidel ja sotsiaalvõrgustikel on siin küll oma roll mängida, kuid põhitemaatika on ikkagi õudusfilmide parimatest aastatest näpatud ning omalt poolt on vunki juurde keeratud. Olgu samas öeldud, et tegu pole traditsioonilises mõttes sugugi õudukaga, pigem sadistliku huumoriga vürtsistatud põnevikuga või kõige klassikalisemas vormis lihtsalt tragöödiaga. Film on oma sisulisest küljest küll kohati päris räige ja ärritav, aga nõrganärvilisemate kinokülastajate rahustuseks võin öelda, et Rothi eelnevate teoste stiilis verd ega soolikaid siin näha ei saa.

Tõenäoliselt oleks "The Green Inferno" Rothi tavapärase toodangu armastajatele efektsema comeback'ina mõjunud, kuid pole küsimustki, et "Kopp-kopp" on tänasel õudukamaastikul väga oodatud nähtus. Selle mõju ei ulatu ilmselt küll "Hosteli" tasemele, aga vajalikus koguses värskust ja isikupära on selles siiski, et vaatajas vastandlikke mõtteid ja emotsioone tekitada. Teose ainulaadsuses kahelda ei saa.

Vaata treilerit:

 

Toimetaja: Madis Järvekülg

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: