Arvustus. Labastatud kangelannad ({{commentsTotal}})

"Head tüdrukud lähevad taevasse" Autor/allikas: Andres Keil / Vanemuine

"Head tüdrukud lähevad taevasse (teised vaatavad ise, kuidas saavad)", Teater Vanemuine, esietendus 5. septembril Sadamateatris
Autor: Urmas Vadi
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu
Kunstnik: Silver Vahtre
Valguskunstnik: Margus Vaigur (Endla)
Kostüümikunstnik: Reet Aus
Liikumisjuht: Impeerium Onassis
Osades: Kärt Tammjärv, Piret Laurimaa, Piret Rauk (Kuresaaare Linnateater) ning Raivo E. Tamm

Lavastaja Tiit Palu kirjutab "Heade tüdrukute" kavalehel, et näidendi ja lavastuse algideeks oli anda eesti kirjanduse kangelannadele oma hääl, tuua nad kontekstist välja ning anda neile kätte tänapäev. Näidendi autor Urmas Vadi lisab, et eesti kirjanduse säravate naistegelaste valimisel jäädi vanema klassika juurde. Ja nii on üsna ootuspärane ning loomulikki, et võimsate, arhetüüpsete naiskarakterite valimisel ei saadud mööda ei Lutsust, Tammsaarest ega Kitzbergist. Ning kuna põnevaid ja uurimisväärseid, kuid võib-olla vähem tuntud, nais(kõrval)tegelasi eesti kirjanduses jagub, siis on mõistetavad ka Gailiti, Vilde ning Smuuli loomingust väljanopitud daamid.

Kõik need eesti kirjandusklassikast välja sõelutud naised on rohkemal või vähemal määral huvipakkuvad isiksused ning kui nad ühel ajahetkel samasse ruumi koondada, tõotab see intrigeerivaid konflikte, vaimukaid dialooge, äratundmisi ning ehk isegi ammutuntud tegelaskujude uute külgede avaldumist. Sest kujutlegem, mis kõik võiks sündida, kui kokku satuvad Raja Teele, polkovniku lesk, Vargamäe Mari, Ekke Moori Pille-Riin, Libahundi-Tiina ning Lilli Ellert!

Ent ometi ei suuda autor ülesköetud ootusi täita. Sest hoolimata kinnitustest, et talle on alati meeldinud kellegi teise tekste edasi kirjutada ning teiste kirjanike tegelastele uusi olusid ja vaateid tekitada, pole Vadi "Heade tüdrukutega" suutnud midagi avardavat, vaimukat ega nauditavat luua. Õigupoolest paneb lausa imestama, kuidas on võimalik nii mitmekihilisi, etteaimamatuid ning kümneid käsitlusvõimalusi pakkuvaid tegelasi sedavõrd primitiivseiks ja lamedaiks tasandada.

Et mainitud kangelannasid ükshaaval ja suhetes üksteisega veidi lähemalt uurida, tuleks enne mõne sõnaga kirjeldada näidendi ja sellest johtuvalt ka lavastuse ülesehitust. Kui esimene vaatus kätkeb endas kolme järjestikkust pikka monoloogi (Raja Teele, Pille-Riin ning Vargamäe Mari), siis teises vaatuses toimub tegevus bussipeatuses, kus kohtuvad polkovniku lesk, Libahundi-Tiina ja Lilli Ellert ning kelle vahel sigineb arutelu ‘mehe’ otsimisest ja leidmisest.

Teele (Piret Rauk) monoloogi kaudu näib Vadi püüdvat kujutada "tüüpilist naist" mehe positsioonilt ehk siis tujukat, põhjendamatute meelemuutustega nõudlikku fuuriat. Vadi käib Lutsu tegelasega ringi küll mänguliselt ja ehk provotseerivaltki, kuid libiseb siiski Teele olemusest ülemäära pinnapealselt üle, piirdudes tegelaskuju loomiseks ja talle sõna andmiseks "Kevade" filmiversioonist pärit tõlgenduse ja dialoogikatketega flirtimisega. Tundub, et autori eesmärk on tõlgendada Raja Teele koomiliseks ja kerglaseks koketeerijaks, ent kui ta oleks seejuures veidi enam süvenenud Lutsu loomingusse, oleks "Heade tüdrukute" Teele võinud osutuda oluliselt elulisemaks ja võib-olla lavastaja soovi mööda ka tänapäevasemaks.

Teelest õõnsamakski jääb aga Pille-Riinu (Piret Laurimaa) lühike püstijalakomöödia. Pille-Riinu puhul on Vadi ilmne eesmärk kujutada Gailiti naistegelast kõigi kunstnike ürgmuusana, kuid saalist paistab Pille-Riin pigem põrpleva edvistajana, kes enda sõnul on inspireerinud küll Gailitit, küll Lars von Trieri. Õigupoolest jääb Tieri filmide tsiteerimise eesmärk siinkohal täiesti arusaamatuks, sest Tieri naise nägemine ja kujutamine ei haaku kuidagi Gailitiga, veel vähem aga vaaldedava lavastusega.

Ehkki näidendi autor kurdab kavalehel, et pidi Pille-Riinu monoloogi kirjutama neli korda, siis praegusel juhul võib öelda, et võib-olla tulnuks mõned katsed veel teha. Enne aga veel "Ekke Moor" üle lugeda. Sest kui Teele on veel kuidagi äratuntav ja oma algse kontekstiga (mis sellest, et üdini tuttavate ja äraleierdatud vihjete näol) haakuv, siis Pille-Riin osutub juba väga ebamääraseks. Ka need vahendid, millega Vadi Pille-Riinust kõigi muusade ema püüab vormida, mõjuvad otsitute ja magedatena.

Mingil määral päästab esimese vaatuse küll paradoksaalselt, ent teisalt täiesti ootuspäraselt, Tammsaare, sest kui isegi Tammsaarest ja tema tegelastest midagi üldistusjõulist ja eestlast puudutavat välja ei suudetaks pigistada, oleks lugu õige nukker. Esimese vaatuse kolmest naisest ongi Mari (Kärt Tammjärv) kõige elulähedasem ning tema monoloog kõige tabavam ja terviklikum. Ka on Mari monoloog kahe eelmisega võrreldes liikuvam ning mõtterikkam ja sel moel – vastu ootusi või ootuspäraselt – kohati isegi üsna naljakas.

Foto: Andres Keil / Vanemuine

Sest palju tsiteeritud Tammsaare lause "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus" parafraseerimine sedastuseks "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb surm" on tammsaareliku ja ehk ikkagi ka eestlasliku tööülistamise käsitlemisel päris vaimukas. Hoolimata sellest, et seda Tammsaare teemat on tänapäevases võtmes Kivirähk oma "Eesti matuses" juba palju hõlmavamalt käsitlenud.

Kui esimese vaatuse tegelased jõuavad oma monoloogi käigus mingilgi määral lahti rulluda, siis teise vaatuse Tiina (Kärt Tammjärv), polkovniku lesk (Piret Laurimaa) ja Lilli Ellert (Piret Rauk) jäävad väga tühjadeks. Ning kui jätta välja üksikud alusteoseid tsiteerivad ja kõigile pähekulunud fraasid, ei tunneks me neist vist ühtegi ära. Isegi mitte Libahundi-Tiinat või polkovniku leske.

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et autor pole suutnud või viitsinud oma valitud tegelasi ei läbi tunnetada ega tabavalt (ja edasiarendatult) esitada. Sest karvase rinnaga Tiina või joodikust muusikaprodutsendiks ülendatud Lilli pole ei vaimukad ega naljakad.

Nii nagu esimese vaatuse monoloogid, on küllalt sisutud ja ebaorgaanilised ka teise vaatuse dialoogid. Tervikpilti ei päästa ka teksti mänglevus ega banaalsevõitu huumorikatsed. Ja kui lavastuse lõpuks tuleb veel kohmakas mees-bussijuht, et tüdrukud taevasse sõidutada, siis on tulemus juba nõutuks tegevalt absurdne. Ja mitte heas mõttes.

Arvestades tegelaskujude pealispindsust ning lavastuse aluseks oleva teksti suhtelist sisutühjust, tuleb kiita näitlejatöid – ei ole kerge sellistelt alustelt veenvat ja haaravat rolli luua. Kõige eredamalt tõusis kolmest näitlejannast esile Kärt Tammjärv Mari monoloogiga. Jõuline ja läbitunnetatud mäng. Ent küllap on siingi rolliloomes rohkem abi Tammsaarest kui vaadeldava lavastuse aluseks olnud näidendist.

Mõistetavalt ei saa rääkida ka heast ja orgaanilisest ansamblimängust, sest kui pole korralikku ja sisukat dramaturgiat, pole õieti ka lavastajal näitleja abistamiseks toekat õlekõrt ulatada.

Silver Vahtre lavakujundus on napp ja tinglik ning sellisena konkreetset lavastust silmas pidades kindlasti parim võimalik lahendus. Küll aga jääb ebaselgeks mõningate lavakujunduselementide sümboolika. Näiteks ei tule lavastuse käigus välja, mida on püütud öelda lava kohale tõmmatava nöörkarkassiga.

Iseenesest on täitsa huvitav ka Reet Ausi kostüümikunstnikutöö, eriti meeldejäävad on Mari ja Pille-Riinu rõivastuse linnumotiivid. Seevastu Teele kostüüm osutub oma teatavas bravuursuses ja räigevõitu värvikontrastis ehk pisut robustseks. Robustsemaks kui Teelet ka vaadeldava lavastuse kontekstis näha tahaks.

Lõpetuseks tuleb nentida, et "Head tüdrukud lähevad taevasse" eesti kirjanduse naiskangelasi ei õilista ega avarda. Nii jääbki arusaamatuks, miks kehvavõitu sketšide, mida kokkuvõtvalt tragikomöödiaks nimetatakse, esitamiseks Libahundi-Tiinat või Raja Teelet vaja oli.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: