"Minu päris lauljakarjäär solistina hakkas juba lasteaias - sellel ajal kui teised magasid, siis mina käisin esinemas ja sain selle eest kommi," tõdes Soom ning leidis, et tema lauljatee ei ole seega alanud päris tüüpiliselt ehk mitte otseselt poistekoorist. "Sealt edasi küll tuli minu kooriperiood, kui astusin Lihula poistkoori, mis ei ole samas võrreldav Estonia poistekooriga, mis on tänaseks kasvanud pea 200-liikmeliseks."

Estonia teatrisaali akustikat kommenteerites toob Rene Soom välja, et tegelikult on ikkagi Estonia ehitatud draamateatriks ning orkestriauk ei lahutanud aglselt lava ja publikut. "Tänapäeval on muidugi seda akustikat oluliselt parandatud ja praeguseks on see võib-olla ka meile endile lihtslat niii väga pähe tambitud, et meil ei ole siin kõige parem akustika ning peame sellega arvestama." Sealjuures toob ta välja, et tegelikult on laval aga olemas ka need kurikuulsad "Krummi kohad" ja "Kuusiku kohad", kus akustika ja kõla on kõige parem.

Publiku kõige vägevamat reaktsiooni Soom aga välja ei oska tuua. "Kuigi laval olles me näeme, et inimesed juubeldavad ja plaksutavad, vahel kuuleme ka jalgade trampimist ja braavo-hüüdeid, siis seda kõige valjemat aplausi kõrva järgi ära ei kuule." Siiski julgeb ta arvata, et kõige suurema aplausi teenivad ooperi-opereti-balleti klassikalised teosed.