Arvustus. Ghosti sakraal-satanistlik missa
Uus plaat
Ghost
"Meliora" (Loma Vista Recordings)
9/10
Selle aasta üks mõnusamaid ja kaasahaaravamaid heliplaate tuleb Rootsist – riigist, millel on teadupärast igati edukas ja muljetavaldav väljapanek nii popmuusika kui ka tummise raskemuusika vallas. Nende kahe tavapäraselt üsna eraldiseisva sfääri kõlasid kombineerib omapärasel moel kollektiiv nimega Ghost (ajutiselt kandnud ka nime Ghost B.C.). Popiliku elemendi loovad ennekõike mõnusalt groovy'd ja meeldejäävad meloodiad ning paeluv rütmitaustastruktuur. Lisa panustab meelikõditav gootilik või õõvastavalt õudusfilmilik atmosfäär. Teadjamad räägivad ka, et Ghosti kontserdid olla ägedad kogemused, kus publik transformeerub koguduseks võimsas hevi-katedraalis.
Nad kogunevad kuulama Ghosti sakraal-satanistlikku missat, mida viib läbi paavsti-rüüsse varjunud Papa Emeritus III (igal albumil vahetub vokalisti tegelaskuju, kuigi laulja jääb tegelikult samaks) ja tema viis taustamuusikut, kel nimeks Nameless Ghouls. Nad on senini suhteliselt edukalt nimetud ja anonüümsed, võimalik eristada vaid alkeemilise sümboli (tähistades viit elementi: tuli, vesi, õhk, maa ja eeter) järgi, mis neil instrumendi peal ning nüüdsest ka kostüümi paremal rinnal. Ghosti lõbus ja veiderdav satanismi-teatraalsus toimib aga ainult väljapeetud, kvaliteetse muusika tõttu.
"Meliora" on Ghosti kolmas album ja pean ütlema, et bänd on viimaks ometi hea sellisel moel, nagu nad koguaeg oleksid pidanud olema. 2006. aastal alustanud omapärane progresiivroki, psühhadeelia ja religioosse muusika elementidega hard rock/heavy metal ansambel põimib tegelikult suhteliselt tuttavaid helitaustu: veidi Black Sabbathit, Pentagrami ja muud taolist kurjakuulutavat doom-ilikkust, kõrvale progemat Pink Floydi või King Crimsonit, popp-kõlade ja visuaalse/teatraalse poolest ehk Alice Cooperit, David Bowiet jmt, vürtsitatuna meloodilisemate oodide-hümnide ja koorimuusikaga. Ghost žanriline paikapanek võtab omajagu aega ja ruumi, lõpuks tuleb aga ikka välja, et sõnades ei suuda kõlapilditervikut korralikult kokku võtta.
Ghosti esimesed kaks albumit "Opus Eponymous" (2010) ja "Infestissumam" (2013) said küll omajagu palju positiivset vastukaja, üleüldist müügi- ja nö mainstream-sfääri edu ning ka auhindu – debüüt kandideeris ning teine album võitis rootslaste Grammis muusikaauhinna „parim hard rock/metal album“. Mulle need kaks siiski ülemäära palju muljet ei avaldanud, teatud väike nihestatuse element jäi ääriveeri puudu. Kõik eraldiseisvad osad olid justkui olemas, ent tervik ei hakanud veenvalt kulgema. Kolmas helitaies „Meliora“ parandab aga peaaegu kõik varasemate puudujäägid. Isegi albumi kaanepilt võtab kokku Ghosti kõikvõimsa ja veidi ulmelise (heli)maastiku, kus Papa Emerituse kuju sulandub kokku üle ilma kõrguva katedraaliga – pildi visuaalne kujundus on muid viide Fritz Langi filmi "Metropolis" posterile.
Suuremat rõhku pannakse mõjusatele meloodiatele ja harmooniatele, kasvavad koori-segmendid ja orkestraalsed elemendid. Lisatasandi loob läbivam ja efektsem sündi-klahvpilli kasutus ning klassikalise muusika instrumentide osakaal. Papa Emerituse III mitme-kihilised vokaalimängud tõstavad aga religioossele rituaalile sobiva sisenduslikkuse uuele tasemele. Album on maitsekalt kulgev ja hästi komponeeritud tervik, kus särav algustrio "Spirit", "From the Pinnacle to the Pit" ja "Cirice", balladilik-hümnilik pühenduslaul/ood "He Is", kummaline õõvalugu "Mummy Dust" ning lõpusirge erakordselt võimsad "Absolution" ja "Deus in Absentia" jätavad varju lühemad meloodilised üleminekud/vahepalad "Spöksonat" ja "Devil Church" ning ilmselt albumi kõige nõrgema loo "Majesty", mis minul kuulates küll pidevalt ära ununeb.
Ent isegi nõrgim hetk evib endas palju võlu. Neil lugudel on tõepoolest hirmus komme ilmuda ootamatult hetkel eikusagilt ajukäärude vahele ning jääda sinna kummitama. Sealt nad mõnda aega enam lahkuda ei taha. Ghost on ilmunud kohale, on kuulda äikest ning maailm põleb säravates leekides.
Toimetaja: Kaspar Viilup