Esimese asjana tuleb kohe välja tuua, et seda lavastust, mis neljapäeval NO99 kammersaalis lavale toodi, tuleb hinnata palju rahvusvahelisemas kontekstis. Etendus jõuab Eestis publiku ette vaid kolm korda ning sealt liigub edasi hoopiski Ameerikasse tuurile, kus seda mängitakse viiel korral. Seega kuigi sellele saavad oma pilgu heita ka siinsed teatrihuvilised, siis see peab andma mingi universaalsema pildi ka siit mitmetuhande kilomeetri kaugusel, USA's. Ja seda see tükk kindlasti teeb, selles ma olen kindel.

See ei ole selles suhtes traditsiooniline lavastus, kus kujutame ette, et lavale astuvad näitlejad ning etendavad midagi. Seda rolli täidab suures osas hoopiski Vox Populi koor, kes Janne Fridolini juhatusel ligi tunniajase etenduse jooksul mööda kammersaali ringi liigub. Nende kõrval astub lavale vargsi-vargsi ka loitsulausuja Liina Jaska, kes mööda lava ringi hiilides otsekui ei peaks seal isegi olema. Ta teeb enda toimetamisi, viib läbi enda rituaale ning tegeleb omade asjadega - kohati nagu tundub, et ta üldse ei näekski seda, mis tema ümber toimub.

Veljo Tormise muusika on väga meeldejääv - selles on eklektikat, pinget ning võimsust, aga samas saadab seda hinges mingisugune hipilik kergus. See kergus ei ole selline poppkultuurile omaselt naiivne ja totter, kuidagi isegi ülevoolav, vaid see on selline tohutult väljapeetud. Seosed maausunditega ning lotsimisega annavad sellele sakraalse varjundi, mis on otsekui vastuolus selle kergusega, aga tunnetus on selline.

Selle muusika toetamiseks ning emotsiooni võimendamiseks puudusid teatrisaalis toolid - kogu NO99 kammersaali põrandat kattis kunstmuru, millel pealtvaatajad istusid. Pimedas saalis enda asendit kohendades ei näinud ka päris täpselt, mis su külje all on ning siis võis päris ausalt arvata, et see ongi päris muru. Et ma olengi tegelikult kusagil suvisel aasal, päikese ette on tulnud mõned üksikud pilverüngad, puhub õrn, ent suhteliselt tüütav tuul ja kusagil kaugustes kõlab Tormise muusika.

Ja see emotsioon on tõesti tugev - seinal jooksvad Eesti looduse visuaalid mõjuvad hüpnotiseerivalt ning kui minu enda jaoks on kohati teatris kvaliteedi kriteeriumiks see, kui ma ei hakka mõtlema etenduse jooksul kordagi enda argimuredele ning probleemidele, siis siin oli teistpidi. Mingil hetkel ma isegi soovisin neile mõelda, korraks sellest kõigest pääseda. Sest see laeng, mille ma etendusest sain, oli sedavõrd võimas, et ei suutnud sellele loodud olukorrale peaaegu enam vastu panna.

Kuid ma olengi eestlane. See kõik on mulle tuttav, ma olen seda varem näinud, ma olen kuulanud varem Tormise muusikat. Sügisene kartulipõld, hilissuviselt lopsakas võsa ning üksildased metsateed ei ole minu jaoks üllatus. Aga ma kujutan ette, kuivõrd suur avastamisrõõm on see etendus ühele ameeriklasele. Inimesele, kes on elanud eluaeg suurlinnas, näinud vaid kõrgeid maju, tundnud vaid heitgaasidest läbiimbunud õhku ja näinud looduspilte vaid tele- või kinoekraanilt. Selle inimese jaoks on see emotsioon veel kordi suurem ning tema lahkub sealt ilmselt, laskudes banaalsustesse, uue inimesena.

Kuid ka mulle meeldis see - ma ei tea, kas ma tahaks seda teist korda uuesti vaadata, sest mul ei olnud selle vaatamise ajal just teab mis mugav. See-eest olen ma väga õnnelik, et keegi on suutnud Tormise muusika sedavõrd hästi visualiseerida, sest Tormise muusika on juba enda eheduses ja karguses juba ülimalt visuaalne. Aga kui sa lisad sinna täielise õhustiku koos kunstmuru, visuaalide ning koreograafiaga, siis see on täielik plahvatus. Ja seda kindlasti heas mõttes. Suurepärane sünnipäevakingitus Veljo Tormisele!