Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Arvustus: Kiwa kui huligaan ja kui müstik

N400. 2009-2015. Polüuretaanvaht. Teostus Sille Pihlak
N400. 2009-2015. Polüuretaanvaht. Teostus Sille Pihlak Autor/allikas: Kris Moor

Kiwa oli tegelikult natuke pahane, et tema Tartmusi näituse pressiteates oli mainitud ka tema juubelit. On ta ju kandnud meie meedia- ja kunstiruumis igavese nooruse imagot. Ja seda õigustatult. Oma põlvkonnakaaslastega võrreldes on ta suutnud säilitada kõige parema vaimse ja füüsilise vormi.

1970. aastate keskel sündinud tulid kunstiellu suure pauguga – see oli aeg, kui mitte midagi ei olnud ja kogu maa tuli täita kaasaegse kunstiga. Praeguseks on edukad ja tuntud enamasti pigem veidi vanemad ja samuti nooremad kunstnikud. 1970. aastate keskpaiga väljalaskest on enamik asunud leiba teenima, alla andnud, marginaalsete nähtuste kallal nokitsema hakanud, neil on närvid üles öelnud või nad on lihtsalt kunstist kusagile kadunud.

Kiwa auks tuleb öelda, et ta on vastu pidanud, edasi arenenud ja pidevalt midagi uut pakkuda suutnud. Ja peamine – ta pole alla andnud.

Arvestades seda, kui mahukas ja mitmekesine on tema senine elutöö, on retrospektiivnäitus igati põhjendatud. „Autoportree tundmatuna” on ka väga hästi kureeritud (Marika Agu) näitus – siin pole kaugeltki kõike, kuid igast tema tegevusliinist olulisi näiteid koos piisava õhuruumiga nende jälgimiseks. Lavastus on terviklik, ka need Kiwa mõttevälgatused, mis ehk reaalajas on hämaraks jäänud, saavad siin osaks orgaanilisest arenguloost.

Kiwal ja tema loomingul on kaks palet, mis aga ei tähenda kahepalgelisust, vaid pigem mingit yini ja yangi või kaunitari ja koletise tegusat koostööd. Üks pool Kiwast on meediahuligaan, kes provotseerib avalikkust ja võimuorganeid ning balanseerib kollases ajakirjanduses hea maitse piiril. Teine on õrnahingeline müstik, kes mediteerib tühjuse ja vaikuse kallal ning otsib elust ilu ja armastust.

Ja need kaks moodustavad tõhusa turundusmehhanismi, mis võimaldab Kiwal leida oma loomingu austajaid nii Kroonikast kui kunstisaalist. Päris täiuslik see mehhanism siiski pole, sest Veneetsia biennaalile pole teda veel saadetud. Ilmselt juhtub see järgmisel veerandsajal, kui kaunitar ja koletis ühte sulavad ning tema looming universaalselt arusaadavaks kristalliseerub. Praegu on Kiwaga suhestumiseks siiski vaja veidi konteksti teada.

Varane Kiwa surfab popkunsti radadel, mida näitusel esindab mahukas seeria Jaapani tšikke kujutavates bad-painting'utest ning tema esimene suurteos - „Lollipopi fiktsioon” aastast 1996. See on enne-ja-nüüd tüüpi portreeskulptuuriseeria, millele peamise vürtsi annavad kujusid saatvad tekstid. Näiteks: „Fleur otsustab oma tuleviku siduda moekunstiga, ent langeb vägistamise ohvriks. Ainus alternatiiv on hakata feministiks.” Tekstid osutavad tollasele meedia poolt kultiveeritud ihalusele glamuurse maailma järele. Teos on aktuaalne ka praegu – ihalus pole ju kusagile kadunud, lihtsalt märksõnad ja trendid on veidi muutunud.

Jaapani ja muude tšikkide teema on ilmselt tekitanud küsimusi Kiwa sättumuse suhtes, sest ta pigem samastub nendega, kui vaatleb ihalusobjektidena. Siiski otsib ta nende kaudu pigem oma pehmet poolt, armastust, imetlevat tähelepanu ja ehk isegi väljapääsu konkurentsitihedast macho-maailmast, mitte niivõrd mingit seksuaalset väljundit.

Ja Kiwal on alati olnud ka väga tugev suhe tekstiga. Praktiliselt kogu tema loomingu mingiks osaks on tekst – alates kõnekatest pealkirjadest kuni praeguse tegevusena kirjastuses ;paranoia konkreetselt raamatuid välja andes.

Sinna vahele jäävad maalid, millel ongi kujutatud ainult tekst, näiteks: „I can't stop wearing mascara and lipstick. Immanuel Kant” või „„Discourse” already exists. Owerwrite?”. Enamasti on need tekstid iroonilised slogan'id, mis on kombineerunud kunstniku peas mingitest käibefraasidest ja ülisügavast filosoofiast. See pole aga hullumeelne sonimine, vaid teadlik viitamine pidevale võitlusele pinnapealsusega, millega iga intellektuaal pidevalt peab tegelema, kui ta ei taha oma südametunnistuse ees ämbrisse astuda.

Siit edasi kulgeb Kiwa isiklik filosoofia, mida ta nimetab nothingoloogiaks. Ehk siis eimillegi uurimine. Kunstiklassika tõlkimine binaarsesse programmeerimiskoodi. Kujutiste taandamine nulliks. Valge müra otsimine helidemaalimast.

Viimast esindab töö „Teile esineb ansambel Mootortüdrukud”, mis koosneb sumisevatest kastekannudest, mis vaikselt süstivad visuaalruumi valge müra romantilisi helisid. Ja ka põlev mikrofon („Burning Alive”), mis salvestab iseenese hävimise häält.

Multitalendina on Kiwa tegelenud helikunsti ja muusikaga märksa rohkem, aga seda kõike ei peagi näitusel vaatama, vaid võib järelkuulata.

Ükskõik kui sügavaks Kiwa aga ka ei lähe, alati kumab kusagilt läbi tema terava irooniaga huumorimeel, mis tuletab meile meelde, et igal nähtusel on olemas vastandlikud poolused ning ilma nendeta oleksid nii elu kui kunst igavad ja aremnemisvõimetud.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: