Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Kiwa: praeguses meedias taovad natsionalistlikud poliitikud oma 19. sajandi kelli

Foto: kaader videost

Äsja oma esimese retrospektiivse näituse "Autoportree tundmatuna" avanud Kiwa andis intervjuu "OP-ile" (eetris 15.9). Kogu intervjuu ilmub tekstis ja videos kultuuriportaalis.

Kas see, et sa istud siin praegu katuse serval, on kuidagi sümboolne?

Kiwa: Serva peal olek või servapealsus on hästi tähendustiine sümbol. Ideaalis kunst on alati täpselt see, mis ongi serva peal või otsapidi üle serva. See täpselt defineerib kunsti ja see on ainus kunsti definitsioon ka, mis mul on.

Bänditegemine käib sinu kunstiga kokku?

Alati on selline küsimus, et kust mingisugused asjad alguse saavad. Ma jälgin mingisuguseid protsesse, lähen nendega kaasa, võib-olla manipuleerin nende protsessidega, aga kust midagi alguse saab, on õudselt keeruline küsimus. Kunstnikul on tavaliselt CV-s esimene näitus, sellest saab asi alguse. Aga mina enne esimest näitust tegelesin kirjutamisega ja tegin muusikat, ja tegelikult ma olen kunstnikuks olemise ajal kogu aeg sellega rohkem tegelenud. Nii et see ei ole nagu huvide vastuolu, vaid see näitab, kui jäik on strukturaalne loogika. Et tal on vaja fikseerida mingisugune alguspunkt, kust asjad alguse saavad, aga näiteks muusika puhul, kui ma mõtlen tagasi, siis on ikkagi mingid kõlalised helilised lapsepõlvekogemused väga olulised, kust tegelikult, ma arvan, saab asi alguse inimese puhul, kes heliga tegeleb. On ju?

Ja kui mõelda edasi, kui loode on ema kõhus, ta kuuleb neid helisid, ta ei näe midagi, tal on visuaal ära lõigatud või tal veel ei ole seda, aga ta kuuleb helisid, kohinaid, südametukseid, selles mõttes, et huvi helide vastu võib sellest alguse saada. Selletõttu ma hakkasin muusikat tegema kunagi, bändi nimega Nyrok City ja peale seda alles tulid esimesed näitused ja kuna mind huvitas rohkem muusika ja heliga tegelemine, siis ma lihtsalt tegelesin sellega. Aga see oli üheksakümnendatel, kui ei olnud sellist mõistet nagu helikunst või sound-art.

Eesti keeles helikunst on natuke vale mõiste, sest see on muusika sünonüüm, aga tegelikult see ei ole niimoodi, helikunst tegeleb heli kui abstraktse materjaliga, täpselt nagu skulptor mätsib savi, niimoodi helikunstnik tegeleb helidega, tunnetab seda kui materjali.

Ma olin siis bändis Nyrok City ja siis mõne aja pärast mul oli see valgustus, et tegelikult muusika ei ole oluline, vaid helid ise on olulised. Okei, seal on veel aspekte, bändi puhul see rock’n’roll'i- ja staarimütoloogia tuleb mängu kõik, aga tegeldes helidega, mis on selle kõige taustal, ma hakkasin tegema ambient-muusikat, abstraktset helikunsti ja selliseid asju. Aga sellega oli jälle see probleem, et see on selline hästi klassikaline kunstnik eebenipuust tornis, et sa hetkes naudid seda kõla ja heli ja töötad sellega, seal ei ole seda kommuuni või kogukonna või suhtluse või inimestevahelist aspekti. Ja inimestevaheline aspekt on kunstis üldse kõige olulisem, kogu looming ja kultuur unustage ära, see on bullshit, see on lihtsalt pealisehitis, inimeste omavahelised suhted on tegelikult olulised.

Sind nimetatakse juba 20 aastat nooreks kunstnikuks. On see solvang või kompliment?

Kultuuris on need ajalised protsessid hästi üle tähtsustatud. Suheldes inimestega see ei ole ju üldse oluline, kui vana inimesega sa suhtled. Kaheksa-aastasel võib tegelikult olla 80-aastase elukogemus ja vastupidi. Ma ei saa aru inimestest, kellel ei ole kaheksa-aastaselt olnud 80-aastase elukogemust. Kes tegelikult ei absorbeeri kõiki neid võimalikke vanuseid bioloogilises mõttes enda hetke kokku. Minu meelest on see kõik meie hetkes koos ja kui seda üle tähtsustatakse, siis on see lihtsalt selline strukturaalne vägivald või mingid raamid, mida me oma nii-öelda normaalsuse säilitamiseks ühiskonnas hoiame.

Tegelikult on see hästi kaheldav väärtus, ma ise hindan inimesi selle järgi, kas nad küsivad teiste inimeste vanust või mitte. Ja kui nad ei küsi seda, tähendab see kategooria ei ole nende jaoks huvitav, see ei puutu asja ja seetõttu need inimesed ise on vaimselt edasiarenenumad, et nad ei alusta kõige banaalsematest, lihtsamatest asjadest, et neil on selge, et me räägime juba mingil natuke kõrgemal tasandil.

Sa oled alati meediat oma kunsti tehes ära kasutanud, või on meedia sind kasutanud, kas sinu suhtes meediaga on mingi konflikt ka? Milline on sinu suhe meediasse?

Keel, mis vahendab meile maailma ja mille kaudu me ise endale maailma vahendame, on nagu meedia mõnes mõttes. Sõna-sõnaliselt ta ongi meedium, aga kui me räägime meediast kui ajakirjandusest, siis see täpselt näitab, kuidas keel meile maailma vahendab. Ja näiteks praegu, kui on Süüria kriis, siis kõik tõttavad seda Süüria kodusõda lahendama ja ei mõelda tegelikult suuremas plaanis, et sellised natsionalistlikud poliitikud taovad oma kella ja humanistid taovad oma kella, aga need on mõlemad iganenud, 19. sajandi või valgustusajastu kellad.

Inimlikkus on oluline, pagulasi tuleb aidata, aga kui humanism tuua kilbile, siis humanism on renessanslik kontseptsioon, mis on omakorda kolonialistlik ja me oleme praegu posthumanistlikus või transhumanistlikus ajajärgus, mis tähendab, et me võiks olla kriitilised humanistlikkuse suhtes, see tähendab, et humanistlikkus kui selline on lääne ülimuslikult positsioonilt konstrueeritud termin. Ja kui kasutatakse seda, et õigustada odava tööjõu sissetoomist, siis need inimesed, kes seda teevad, ei räägi inimlikkusest, see on pigem sama, nagu natsionalistid kasutavad 19. sajandi rahvuse kontseptsiooni. Mõlemad kontseptsioonid räägivad lihtsalt ajalisest mahajäämusest ja kuna kõik see on meedias esiplaanil, siis ongi selline keele loogika, et me räägime enda arvates olulistest asjadest, aga miks me sellisel juhul kasutame mingeid sõnu ja termineid, mida kasutati 200 aastat tagasi?

See on samamoodi, et sa ei hakka oma mustanahalisele sõbrale ütlema "neeger", mida sa oleks võinud 200 aasta tagasi teha, sest lihtsalt tänapäeval see ei ole enam relevantne, asjad on muutunud.

Ja jutu kokkuvõte ongi see, et nii keel kui meedia moonutavad meie maailmatajumist.

Kui me ei räägi vanusest, siis sinu retrospektiivnäitus tähistab ikkagi mingisugust märki? Kunstnik Kiwa sai 20?

Kunstnik Kiwa tegi oma esimese näituse täpselt 20 aastat tagasi. Ja kunstniku puhul on selline ettemääratus, et nende elu kehtib alates sellest hetkest, kui nende CV, mis algab tavaliselt esimese näitusega või esimese auhinnaga või lõpetatud kooliga ja need on hästi klassikalised kategooriad, mis sinna elulukku kirjutatakse. Täpselt nagu iga inimese haua peale on kirjutatud see, et sündis, elas, suri. Ja kunstniku puhul on see retrospektiiv siis selline keskmine märk. See oli üks väheseid kordi, kui Eesti ametlik kultuur on otsustanud, et see kunstnik Kiwa, mille taga siis mina juhuslikult olen, et see on nagu väärt kultuuriliselt tähistama mingisugust maamärki.

Ja kunstimaailmas kunstniku retrospektiivi tegemine on sama nagu meedialoogikas juubeliintervjuu tegemine, ühesõnaga see, mille vastu see inimene, siis antud juhul mina, ei saa nagu midagi teha, see on see, et tullakse tordiga sisse. Jah!

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: