Haa-haa!

Esiteks on sihukest trikki juba tehtud. Ma polnud siis veel kiimaline helk oma ema silmades, kui Paul-Eerik Rummo ja Enn Vetemaa tegid kahe peale luulekogu. Loomingu Raamatukogu ja uduse mäletamise järgi aasta 1965. Pull selles, et üks tubli poeet kirjutas ühelt, teine teiselt poolt, keskel said kokku. Võta ühelt poolt – esikaas. Võta teiselt poolt – ikka esikaas.
Nii et, härr Stjernström, Du är ej original!

Mis ei vähenda vähimalgi määral – jah, ma lugesin „läikivalt läikivani” - Sinu lugupeetud raamatu väärtust.

Ehkki see üks sisemine nali on. Neile, kes iialgi lolli peaga mõelnud kirjutamisega ellu jääda. Õnneks ei ole neid palju.

Sihuke vahva kirjanik nimega William Gibson on hakkama saanud õela lausega: kes kunagi kirjanikuks hakata kavatseb, arvestagu, et ta ei saa kuulsaks ega rikkaks ja tüdrukutega on kah mõnevõrra raskusi. Vana õelus Hemingway jälle öelnud, et kirjutamine on pagana lihtne: istu kirjutusmasina taha ja ava veen. Faulkner, kes eelmainituga just kõige paremini läbi ei saanud, öelnud, et kirjutamiseks on vaja paberit, pliiatseid, tubakat ja natuke viskit. Ei pea burboon olema, käib šoti viski kah.

John Ford ütleb John Wayne'ile vähetuntud filmis „The Wings of Eagles”: Writing is the loneliest job in the world. On küll.

Kui juba tsiteerimiseks läks, siis meie oma Teet Kallas kunagi imestas, miks harrastuskunstnikud on täiesti toredad inimesed, harrastuskirjanikud jällegi tigedad nähvitsad. Loneliest job in the world.

Du är ensam alla tiden. Och du måste vara.

No vaat sellest raamat ongi. Kui öka on tegelikult olla kirjatsurä. Isegi siis, kui su laip kuskilt kõrtsust üles leitakse ja kästakse menuraamat kirjutada.

Tingimusega, et sa pead puhuma alkomeetrisse, saamaks ülepea arvuti tööle. Kumb töötab vaid kuus tundi, siis teeb pausi kaheks tunniks... ah, suitsu ka teha ei tohi. Midagi ei tohi.
Ise veel kirätsura.

Stephen Cannell – andeks, olen tsiteerimistujus – on öelnud: kirjanikele ei meeldi kirjutada, küll aga olla kirjutanud. Ainuke häda, et peabki kirjutama. Kuigi ei taha.

Kirjutada tuleb maailma parim raamat. Mis tegelikult on üsna halb raamat. See kurikuulus nordisk noir. Mille üle siin irvitatakse nii, et vähe pole. Peab olema krimka, peab olema retsepte, muidugi peab olema rõvedat vägivalda ja kopulatsiooni, sõnaga, halb nagu seriaal „Pilvede all”. Või Paulo Coelho, kes kah siin omad vitsad saab. Ongi ju nõme kirjanik nõmedatele inimestele. Siin nime all Blando, mis tühmakale hästi sobib.

Kahetsusväärselt, neh, kes pole ise kunagi üritanud kirjutades ellu jääda, ei tarvitse kõigele pihta saada. Kakelungidele kurjade kirjastajatega, hirmuga, et keegi teine juba kirjutab maailma parimat raamatut, noh, ja muidugi... Marlboro... Lagavulin... Smirnoff.... mmm....