Loe katkendit: ilmus Marcel Prousti "Valik esseid"
Ilmus Loomingu Raamatukogu nr. 28-30 (2015).
Prousti valimiku on koostanud ja sellele järelsõna kirjutanud Marek Tamm, eessõna autor on Tõnu Õnnepalu. Teose tõlkis Triinu Tamm.
Romaanikirjanik Marcel Proust (1871–1922) oli ka omanäoline kirjandus-, kunsti- ja seltskonnakriitik, kelle parimad esseed ei jää stiili poolest sugugi alla tema suurromaanile "Kadunud aega otsimas". Käesolev valimik pakub ühe lisafragmendi Prousti eesti keeles aegamisi kuju võtvasse loomingulisse kaleidoskoopi, vahendades mõned Prousti olulisemad esseed, mis mõjuvad värskelt tänagi.
152 lk.
Hind 3.95.
Saadaval ka e-raamatuna.
Hämaruse vastu
„Kas te kuulute uude koolkonda?” küsib iga kahekümneaastase kirjutava tudengi käest iga viiekümneaastane härrasmees, kel endal sedasorti harrastusi pole. „Ma tunnistan, et ma ei mõista. Selleks peab olema asjasse pühendatud... Kusjuures veel kunagi varem pole olnud nii palju andekaid inimesi; tänapäeval on peaaegu kõigil annet.”
Kui ma katsun meie praegusaja kirjandusest välja tuua mingeid esteetilisi tõdesid, mida ma märkan seal seda selgemini, et need tõmbavad tähelepanu end eitades, võidakse mind süüdistada selles, et tahan enneaegselt esineda viiekümneaastase härrasmehe rollis – ometi ei kasuta ma tema sõnavara. Ma usun tõepoolest, et nii nagu kõik müsteeriumid, on ka Luule tõeliselt mõistetav vaid asjasse pühendatuile ehk koguni üksnes äravalituile. Mis puutub annetesse, mida pole kunagi olnud palju, siis tundub mulle, et harva on neid leidunud nõnda vähe kui meie kaasajal. Iseasi muidugi, kui me mõistame ande all teatud valitsevat retoorikat, mis õpetab kirjutama „vabavärssi”, nagu mõni eelmine õpetas kirjutama ladinakeelseid värsse, mille „printsessid” ja „nukrusehood”, „nõjatuvad” või „naeratavad”, ja „berüllid” on kõigi päralt, siis võib tõesti öelda, et tänapäeval on kõigil annet. Aga need on vaid kumisevad, ent seest tühjad väärtuseta teokarbid, pehkinud puunotid ja roostetanud rauajupid, mille tõusulaine on kaldale uhtunud ja mille esimene mööduja võib üles korjata, kui tal selleks tahtmist on, senikaua kuni järgmine põlvkond pole neid taandudes endaga kaasa viinud. Aga mida teha pehkinud puuga, mis on sageli jäänuk vanast kaunist laevastikust – mõne Chateaubriand’i või Hugo tundmatuseni moonutatud kujundiga?...
Kuid on aeg pöörduda tagasi selle esteetilist laadi eksimuse juurde, millele tahaksin siinkohal tähelepanu juhtida ja mis, nagu mulle näib, jätab andest ilma terve hulga isikupäraseid noori inimesi, juhul kui anne on midagi enamat kui natuuri isikupära, kui see on oskus allutada isikupärane natuur üldistele kunsti seaduspäradele, keele lakkamatule geeniusele. Kindlasti on hulgaliselt neid, kellel see oskus puudub, kuid on ka teisi, selle omandamiseks piisavalt andekaid, kes seda justkui kavakindlalt ei taotle. Kas see topelthämarus, mis seetõttu nende teoseid iseloomustab, ideede ja kujundite hämarus ühelt poolt ning grammatiline hämarus teiselt poolt, kas on see kirjanduses õigustatud? Seda küsimust asungi siinkohal lähemalt vaatlema.
Noortel poeetidel (olgu siis luules või proosas) on kindlasti varuks ennetav argument minu küsimuse pareerimiseks.
„Meie hämarus,” võiksid nad meile öelda, „on seesama, mida heideti ette Hugole, mida heideti ette Racine’ile. Kõik uus keeles on hämar. Aga keel peab ju ometi olema uus, kui mõte ja tunne pole endised? Selleks et püsida elavana, peab keel muutuma koos mõtlemisega, olema uute vajaduste teenistuses, nagu ujulestad arenevad lindudel, kes peavad toime tulema vee peal liikumisega. Ennekuulmatu skandaal inimeste silmis, kes olid näinud linde üksnes kuival maal kõndimas või õhus lendamas; nüüd aga, kui selline areng on aset leidnud, paneb muigama, et see omal ajal kedagi šokeerida võis. Ühel päeval mõjub üllatavalt, et me teid praegu üllatame, nagu üllatavad tänapäeval solvangud, millega hääbuv klassitsism tervitas algavat romantismi.”
Vaat seda ütleksid meile noored poeedid. Kuid meie, olles neid kõigepealt õnnitlenud leidliku sõnastuse puhul, ütleksime: „Kuna te ilmselt ei tahtnud vihjata pretsioossetele koolkondadele, siis mängisite lihtsalt sõnaga „hämarus”, et anda sellega omaenda hämarusele väärikas ja iidne päritolu. Ometi on see kirjandusloos väga hiljutine nähtus. See on midagi muud kui üllatus, või kui soovite, kimbatus, mida võisid tekitada Racine’i esimesed tragöödiad või Victor Hugo esimesed oodid. Kuid tunne universumi ja mõtlemise seaduspärade vältimatusest ja püsivusest ei luba mul lapse kombel kujutleda, et maailm muutub vastavalt minu soovidele, see takistab mind uskumast, et kunsti tingimused on korraga muutunud, et meistriteosed on nüüd korraga sootuks teistsugused, kui nad on sajandeid olnud: see tähendab samahästi kui arusaamatud.
Kuid noored poeedid võiksid vastata: „Teid üllatab, et õpetaja peab oma ideid jüngritele selgitama. Kuid filosoofia ajaloos on see ju alati niimoodi olnud, Kantid, Spinozad ja Hegelid, kes on samavõrd hämarad kui sügavad, ei ole sugugi niisama hõlpsasti mõistetavad. Te eksite meie luuletuste olemuses: need pole veidrad tujud, need on süsteemid.”
Romaanikirjanik, kes kuhjab filosoofiat oma teosesse, muutes ta seeläbi väärtusetuks nii filosoofi kui ka kirjaniku silmis, ei tee mitte ohtlikumat viga kui see, mille ma äsja omistasin noortele poeetidele ja mida nood mitte üksnes praktikas ei harrasta, vaid mille nad on lausa teooria seisusesse tõstnud.
Nad unustavad, nagu ka eelnimetatud romaanikirjanik, et kirjanik ja poeet võivad tõepoolest kaevuda asjade tegelikkusesse niisama sügavale kui metafüüsik, kuid nad peavad selleks leidma teise tee, ja et arutlemine mitte sugugi ei toeta tundehoogu, mis ainsana võib neid kanda maailma südamesse, vaid hoopis halvab selle. See pole mitte filosoofiline süsteem, vaid teatud instinktiivne jõud, mis muudab „Macbethi” omal moel filosoofiliseks. Sellise teose sügavam põhi – nagu ka elu enda sügavam põhi, mille võrdpildiks see on – jääb ilmselt hämaraks isegi seda üha enam valgustava vaimu jaoks.
Kuid see on sootuks teist laadi hämarus, millesse süvenemine on viljakas, ning on taunimisväärne, kui sellele ligipääs tehakse võimatuks keele ja stiili hämarusega.
Kuna poeet ei pöördu meie loogilise mõtlemise poole, ei lange talle tõeliselt sügava filosoofi kombel osaks õigust näida esmapilgul hämar. Kui ta aga siiski pöördub loogilise mõtlemise poole? Suutmata luua metafüüsikat, mis eeldab teistmoodi ranget ja määratletud keelt, lakkab ta loomast ka poeesiat.
Kuna öeldakse, et keelt ei ole võimalik ideest eristada, kasutame siinkohal võimalust märkida, et kui filosoofia, milles mõistetel on vaat et teaduslik väärtus, peab rääkima talle eriomast keelt, siis poeesia seda ei või. Poeedi jaoks ei ole sõnad paljad märgid. Sümbolistid on kahtlemata esimesed, kes nõustuvad meiega tõsiasjas, et see, mida iga sõna peidab oma kujundis või harmoonias, see, milline on tema päritolu võlu või mineviku suurus, avaldab meie kujutlusvõimele ja tundlikkusele vähemalt niisama ärgitavat mõju kui tema konkreetne tähendus. Need on vanad ja salapärased sidemed meie emakeele ja tundlikkuse vahel, mis erinevalt konventsionaalsest keelest, nagu seda on meie jaoks võõrkeeled, teevad emakeelest varjatud muusika, mille poeet võib meis enneolematu mahedusega helisema panna. Ta noorendab mõnd sõna, kasutades seda tema endisaegses tähenduses, ta äratab üles kahe eraldiseisva kujundi vahelised unustatud harmooniad, ta lubab meil ikka ja alati naudinguga sisse hingata meie sünnimaa lõhna. Selles seisneb meie jaoks Prantsusmaa kõnepruugi sünnipärane sarm – mis näib tänapäeval võrduvat härra Anatole France’i kõnepruugiga, tema on üks neist vähestest, kes tahab või oskab seda veel kasutada. Poeet loobub sellest vastupandamatust mõjujõust, mis suudab äratada meie hinges lugematu hulga uinuvaid kaunitare, kui ta räägib keelt, mida me ei mõista, või tarvitab omadussõnu, mis on kui mitte arusaamatud, siis ometi nii hiljutised, et need jäävad meie jaoks tummaks, lükkides nende otsa mõistetamatuid määrsõnu lausetes, mis näivad olevat otsekui tõlgitud. Teie selgitavate märkuste abiga suudan ma ehk teie luuletusest aru saada kui teoreemist või ristsõnamõistatusest. Aga luule nõuab veidi enam salapära, ja poeetiline mulje, mis on läbinisti vaistlik ja vahetu, jääb sündimata.
Puudutan vaid õige põgusalt kolmandat põhjust, mille poeedid võiksid ettekäändeks tuua, pean siinkohal silmas huvitavust, mis on hämaratel ideedel või tundmustel, mida on raskem väljendada ja mis on ka harukordsemad kui selged ja igapäevased tundmused.
Olgu selle teooriaga kuidas on, selge on see, et kui hämarad tundmused on poeedi silmis huvitavamad, siis seda üksnes tingimusel, et ta muudab need selgeks. Kui ta liigub läbi öö, siis tehku ta seda nagu pimeduse ingel, kes sellesse valgust heidab.
Viimaks jõuan ma argumendini, mida hämarad poeedid kõige sagedamini oma hämaruse õigustamiseks kasutavad ja milleks on soov hoida oma looming eemal pööbli haardeulatusest. Siinkohal ei peitu pööbellikkus minu meelest aga seal, kus arvatakse. See, kes näeb poeesias üksnes naiivselt materiaalset, arvates, et me võime selleni jõuda kuidagi teisiti kui mõtte ja tunde läbi (ja kui pööbel suudaks sel moel poeesiani jõuda, siis poleks ta pööbellik), sellel on poeesiast lapsik ja jämedakoeline arusaamine, mida võiks just nimelt pööblile ette heita. Seega on teoste seisukohast mõttetu võtta tarvitusele abinõusid, mis tagaksid nende pööbli haardeulatusest väljapoole jäämise. Igasugune üleõlapilk pööblile, olgu siis selleks, et teda mõne lihtsa väljendiga meelitada või mõne hämaraga segadusse ajada, tähendab seda, et jumalate soost vibukütt ei taba iial märki. Tema loomingule vajutab oma halastamatu pitseri rahvahulgale meeldimise või mittemeeldimise soov, need mõlemad on kesised soovid, mis vaimustavad paraku vaid keskpäraseid lugejaid...
Lubatagu mul öelda veel ühte asja sümbolismi kohta, mis siinkohal eelkõige kõne all on; väites, et teda ei huvita „aja ja ruumi juhuslikkus” ja et ta näitab meile üksnes igavesi tõdesid, jätab sümbolism tähelepanuta ühe teise eluseaduse, mis ütleb, et universaalset ja igavest saab teostada üksnes üksikus. Teostes, nagu ka elus, peavad inimesed, ükskõik kui üldised nad ka poleks, tingimata olema selgelt isikupärased (vt. „Sõda ja rahu”, „Veski Flossi jõel”), ja nende kohta, nagu meist igaühe kohta, võib öelda, et just siis, kui nad on kõige rohkem nemad ise, teostavad nad kõige täielikumalt universaalset hinge.
Puhtalt sümboolsetel teostel on niisiis oht, et neis puudub elu ja seega ka sügavus. Ja kui sellele lisaks juhtub, et nad ei kõneta meie mõistust, vaid et nende „printsessid” ja „rüütlid” pakuvad üksnes tähendust, mis jääb ebamääraseks ja raskesti mõistetavaks, siis on luuletused, mis peaksid olema elavad sümbolid, üksnes külmad allegooriad.
Poeedid peaksid ammutama rohkem inspiratsiooni loodusest, kus kõigi asjade sisu on üks ja hämar, vorm aga individuaalne ja selge. Loodus õpetab neile elu saladust ja põlgust hämaruse vastu. Kas varjab loodus meie eest päikest või tuhandeid tähistaevas siravaid, sädelevaid ja pea kõigi silmis seletamatuid tähti? Kas ei lase loodus meil karmilt ja vahetult osa saada mere või läänetuule vägevusest? Loodus annab igale inimesele eeskuju, et oma maisel teekonnal selgelt väljendada elu ja surma kõige sügavamaid saladusi. On need siis seetõttu läbi imbunud pööbellikkusest, olgugi et neid antakse edasi niivõrd väljendusrikkas ja jõulises ihade ja lihaste, kannatuste, laguneva või õitsva ihu keeles? Ja eelkõige peaksin ma ära märkima, kuna see on tõeline looduse heure d’art, kuuvalguse, milles üksnes asjasse pühendatutele – olgugi et ta paistab nii mahedalt kõigi peale – on loodus ilma vigurdamata ja juba sajandeid vorminud valgust, mis juhatab välja pimedusest ja mängib vaikusega flööti.
Sellised on tähelepanekud, mis ma arvasin olevat vajalikud tänapäeva luule ja proosa teemal esitada. Nende hinnangute karmus noorte suhtes, kellest tahaks – seda enam, mida rohkem neist hoolid –, et nad suudaksid teha veel paremini, oleks ehk kõlanud kohasemalt mõne vanakese suust. Antagu andeks nende otsekohesus, mis on ehk väärtuslikum noore inimese suust kõlades.
1896