Arvustus. Beiruti ilusa sügisilma muusika ({{commentsTotal}})

Beirut
Beirut Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Beirut
"No No No" (4AD)
8/10

Beirut on alates 2006. aastast, mil ilmus nende esimene stuudioalbum "Gulag Orkestar", olnud teatav suunanäitaja. Seda just žanrilises mõttes - Zach Condoni veetud projekti kõlades on olnud meeletult Balkani muusika traditsioone, mis on inspireerinud tänaseks paljusid. Meenub kohe näiteks 2012. aastal Schilling festivalil külas käinud Vene ansambel The Retuses, kelle muusikas on sama palju trompetit, ukulelet ja siirast elurõõmu.

Condon on aga ise öelnud, et need mõjutused ei tulnud lambist - esmase inspiratsiooni sai ta kinos töötades, kui nägi suurel hulgal Fellini filme. Lisaks läks ta pärast keskkoolist väljakukkumist rändama Euroopasse, kus puutus selle muusikaga veelgi enam kokku, võiks öelda, et oli ise selle sees. Eks seda on ka kuulda ja aru saada - üks teismeeas Ameerika kutt ei hakka heast peast tegema sellise energia ja orkestratsiooniga muusikat (kuulakem või Beiruti esimest singlit "Elephant Gun"). Selleks on vaja mingit taustsüsteemi ning konteksti, millest algust teha.

Tänaseks on aga asjalood veidi muutunud - kui esimene album ilmus praktiliselt vaid Condoni magamistoalindistustest, siis nüüd on ta enda ümber kasvatanud suure bändi. Võiks isegi öelda et orkestri, milles on bändi nime jaoks ehk liigagi palju eripärast ja ootamatut. Praegusel neljandal stuudioalbumil "No No No" on aga seda kunagist balkani folgile omast kepsakust vähem. Tegelikult on see küll alles, aga see on lihtsalt paika settinud - Beirut on ju ikkagi võtnud mingi muu kultuuri muusika ja seadnud selle lääneliku indie-folk konteksti.

Kohe kui uue plaadi käima panin ning kuulsin avalugu "Gibraltar", tekkis mul peas küsimus. Kas ma kuulan ehk Ewert & The Two Dragonsi viimase aja loomingut? Selline viimase piisani produtseeritud ja ülimalt esteetiline indie, kus isegi rõkkamine ja hõiskamine on suudetud panna mingite reeglite järgi tantsima. Ja kuigi see võrdlus võiks tunduda justkui kuidagi Beirutit alavääristavana, siis tegelikult see nii ei ole - võib ka Ewerti kõlas kuulda glockenspieli ja balkani rütme, seega ehk on nemadki lihtsalt inspiratsiooni saanud Beiruti kõlapildist.

Plaadi peale loksub aga kontekst paremini paika - "At Once" toob sisse külmajudinaid tekitavad trompetiosad, "As Needed" kõlab justkui heliriba sügisesest Eesti väikelinnast rääkivale dokfilmile, "Perth" saatel võiksid pisikesed rõõmsalt kilkavad lapsed endale värviliste vahtralehtede sisse vabalt koobast ehitada. Siin on meeletult värve erinevalt Ewertist, kuid sellegipoolest paigutavad nad samale riiulile - Beirut ei ole enam niivõrd suunanäitaja, kui lihtsalt suurepärane ansambel, kes teeb värvilist, omanäolist ning meeldejäävat muusikat.

Vaid 30-minutine album on tõesti üks selle sügise heatujulisemaid albumeid. Mõnusad meloodiad ja otsekui paitavad kõlad tekitasid minus küll mõtte, et kui hakkavad lehed langema, väljas läheb õhk juba veidi kargemaks ning kätte tuleb tõmmata kindad, panen just selle albumi kõrvaklappidest mängima ning lähen parki jalutama. Eelmised kolm Beiruti albumit oleks sellise rahuliku tegevuse taustaks veidi liiga rütmikad olnud, kuid nüüd on täpselt õige süntees. Varasemalt olen sügiseste jalutuskäikude taustaks kuulanud alati Imandra Lake'i, kuid see aasta katsetan siis midagi uut. 

Seda plaati tasub kindlasti kuulata - just praegu, varasügisel, kui lehed langevad ning kõik on veel ilus. Inimesed on rõõmsad. Muusika on rõõmus. Tuju on hea.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: