Loe katkendit Pierre Michoni "Pisikestest eludest" ({{commentsTotal}})

Pierre Michon
Pierre Michon Autor/allikas: promo

Pierre Michon
"Pisikesed elud"
Originaal: Vies Minuscules
Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar
Sari "20. sajandi klassika"

„Pisikesed elud“ (ilmunud 1984) on minajutustaja sügavalt poeetiline sissevaade oma lihtsat päritolu esivanemate ning lapsepõlve- ja noorukiea tuttavate elusaatustesse. Raamat koosneb kaheksast novellist või lühiromaanist, kus proustilik mälutöö lõimub rimbaud’liku järsu, kohati hallutsinatoorse poeetikaga – nägemus muutub tegelikkuseks ja tegelikkus nägemuseks. Siduva teemana läbivad raamatut autori enese kirjanikuks saamise vaevad, arutlused autori staatuse üle kõigis selle kõrgustes ja madalustes.

Pierre Michon on sündinud 1945. aastal Kesk-Prantsusmaal Châtelus-le-Marcheix’ külakeses. Pärast kirjandusõpinguid ülikoolis pidas ta mitmeid ajutisi ameteid, olles veendunud oma kirjanikukutsumuses ja jäädes rahaliselt üha viletsamasse seisu. „Pisikesed elud“ on tema esimene romaan, mille kohta ta on öelnud, et see raamat päästis ta: temast pidi saama kirjanik või paadialune. Tänaseks on Michon avaldanud mõniteist romaani, jutukogu ja kirjanduslikku uurimust, millest mitmed kuuluvad prantsuse kaasaegse kirjanduse klassikasse.

Anti Saar (sünd. 1980) on kirjanik ja tõlkija. Tema eestinduses on viimase kümne aasta jooksul ilmunud teoreetilisi teoseid prantsuse filosoofiast ja humanitaarteadustest (Blanchot, Debord, Mauss, Lévi-Strauss, Latour, Deleuze/Guattari) ning käesoleva ja möödunud sajandi proosat (Breton, Perec, Beigbeder, Claudel, Pennac, Kalda).

André Dufourneau elu

Vaadakem, kuidas on mu taotlused kujunenud.

Kas on mõni mu esivanemaist olnud kena kapten, noor häbematu lipnik või seltsimatu ja sõnaaher orjakaupmees? Kas on mul Suessist ida pool mõni onu, kes pöördus tagasi barbaarsusse, korkkiiver peas, ratsasaapad jalas ja kibedus huulil, mõni trafaretne tegelane, keda lahkesti toetaksid suguvõsa nooremad harud, ususalgajaist poeedid, kõik need teotatud, tulvil autunnet, varju ja mälu, kes on sugupuude mustad pärlid? Mõni kolonialistist või meremehest esiisa?

Maanurgal, millest ma kõnelen, pole rannikut, liivarandu ega karisid; ükski erutatud saint-malolane ega kõrk toulonlane ei kuule mere kutset, kui kauged, soolast puhastunud läänetuuled siin üle kastanipuude tulvavad. Siiski, kaks inimest, kes neid kastaneid tundsid, läksid nende alla varju, ilmselt otsisid kaitset vihma eest, võib-olla jagasid armastust, igatahes unistasid, läksid hoopis teistsuguste puude alla, kus töötada ja kannatada, hoida alles oma unistust, võib-olla veel armastada või lihtsalt surra. Ühest sellisest inimesest on mulle räägitud; teist arvan ma end mäletavat.
Ühel 1947. aasta suvel viib ema mind süles Cards’i suure kastanipuu alla, sinna, kust hakkab äkitselt paistma külast välja viiv tee, mis on seni jäänud sigalamüüride, sarapuude, varjude taha peitu; ilm on ilus, mu ema kannab ilmselt kerget kleiti, mina lalisen; teel on vari, selle järel mees, keda mu ema ei tunne; mees peatub, vaatab, on liigutatud; mu ema väriseb korraks, tavatus pikendab oma fermaati päeva värskete helide vahel. Viimaks astub mees sammu lähemale, esitleb ennast. See mees oli André Dufourneau.

Hiljem uskus ta oma sõnutsi minus ära tundvat tolle päris pisikese tüdruku, kes oli mu ema, tema lahkudes alles niisama infans ja väetike. Kolmkümmend aastat ja sama puu, mis oli seesama, ja sama laps, kes oli üks teine.

Hea hulk aastaid varem olid mu vanaema vanemad palunud, et lastekodu usaldaks neile ühe orvu, kes võiks neid talutöödel aidata. Selline asi oli toona levinud – tol ajal, kui polnud veel välja töötatud seda silmakirjalikku müstifikatsiooni, mis lapse kaitsmise kattevarjus teeb lapsendamisest meelitava, lääge ja toreda eneseimetluse. Piisas sellest, et laps oleks söönud, et tal oleks katus pea kohal ja et ta endast vanematega läbi käies õpiks ära need mõned liigutused, mille abil jääda ellu – ja ehitada üles omaenda elu. Pealegi eeldati, et õrn iga korvab õrnusepuuduse, leevendab külma, vaeva ja ränkrasket tööd, mida veidigi kergendasid tatrajahust pannkoogid, õhtute ilu ja leivana kosutav õhk.

Neile saadeti André Dufourneau. Mulle meeldib mõelda, et ta saabus ühel oktoobri- või detsembriõhtul, kas vihmast vettinult või käredast külmast punetavate kõrvadega. Esimest korda tallasid ta jalad seda teed, mida need enam kunagi tallama ei pidanud. Ta vaatas puud, vaatas lauta, vaatas seda, kuidas siinne silmapiir taevasse lõikus, vaatas ust. Ta vaatas õlilambi valguses uusi nägusid, üllatunuid või liigutatuid, naeratavaid või ükskõikseid. Tal tekkis mõte, mida me teada ei saa. Ta võttis istet ja sõi suppi. Ta jäi kümneks aastaks.

Mu vanaema, kes abiellus 1910. aastal, oli tollal veel neiueas. Ta kiindus poisisse ja suhtus temasse kindlasti sellesama peene armastusväärsusega, mida olin tema juures tundnud ja millega ta mahendas nonde meeste süütut toorust, kellega ta põllul kaasas käis. Poiss ei käinud koolis ega läinud sinna kunagi. Mu vanaema õpetas teda lugema ja kirjutama. (Kujutlen talveõhtut: nooruke mustas kleidis talunaine avab puhvetikapi kriuksuva ukse ja võtab kõige ülemiselt riiulilt väikese vihu – „André vihiku” –, istub lapse juurde, kes on käed ära pesnud. Üks hääl õilistub keset murdekeelset jutumulinat, võtab ülevama tooni, püüab rikkamates kõlades saavutada rikkamate sõnadega keelt. Laps kuulab, kordab esiti kartlikult, siis juba kindlamalt. Ta ei tea veel, et tema ühiskonnaklassi- või liigikaaslastele, kes on sündinud mullale lähemal ja ka altimad taas mullaks saama, ei kingi kaunis keelepruuk suurust, vaid suuruse igatsuse ja iha. Ta ei kuulu enam hetkele, tundide sool lahjeneb ning üha korduva mineviku agoonias tärkab tulevik ja pistab kohemaid jooksu. Tuul rapsib kõhetu glütsiiniaoksaga akent, lapse hirmunud pilk eksleb maakaardil.) Ta oli omal moel intelligentne, küllap öeldi tema kohta, et ta „õpib kiirelt”, ning selle selge ja taltsa mõistusega, mis on omane endisaegsetele talupoegadele ja taandab intellektuaalsed hierarhiad sotsiaalsetele, mõtlesid mu esivanemad noile märkidele toetudes välja fiktsiooni, mis oli nende veendumusega paremas kooskõlas: arvestades Dufourneau isikuomadusi, mis olid tema seisusest lapsele kohatud, sai temast kohaliku väikeaadliku sohipoeg – ja kõik läks joonde.

Keegi ei tea enam, kas talle endale sellest fantaasial ja alandlike häirimatul sotsiaalsel realismil põhinevast põlvnevusest ka räägiti, kuid sel pole suuremat tähtsust – kui räägiti, tegi ta sellest oma uhkuse ning tõotas endale, et võidab tagasi selle, mille vaeslapsepõlv oli temalt röövinud, ilma et tal seda kunagi oleks olnudki; kui aga ei räägitud, võttis orvu üle võimust alpus. Teda kasvatati ehk ähmase austusega, kindlasti aga tavatu tähelepanuga, mis paistis talle seda väljateenitum, et ta selle põhjust ei teadnud.

Mu vanaema abiellus. Ta oli Dufourneaust vaevalt kümme aastat vanem ja noorukile, kelleks too oli juba kasvanud, võis see kannatusi valmistada. Kuid tuleb öelda, et mu vanaisa oli rõõmsameelne ja heatahtlik, vahva vunts ja vilets talupoeg. Mis puutub noorukisse, siis tema kohta usun ma end olevat vanaemalt kuulnud, et ta oli hea poiss. Noored mehed – rõõmus kollavuntsiline hetkepüüdja ning kidakeelne piimahabe, oma tundi ootav salaja kutsutu – ilmselt meeldisid teineteisele. Naise kärsitu väljavalitu ning teine, kes oli rahulikult paindunud naisest suurema saatuse järgi; üks, kes naljatles, ja teine, kes ootas elult naljatlemiseks luba. Mullast mees ja rauast mees, mis küll ei ütle midagi kummagi jõu kohta. Näen vaimu­silmas, kuidas nad lähevad jahile. Nende hingeõhk jääb natukeseks õhku tantsima ja neeldub siis uttu; nende kogud kustuvad enne metsaservani jõudmist. Kuulen, kuidas nad püstijalu kevadkoidikus vikateid teritavad, siis asuvad nad liikuma ja hein langeb loogu, lõhn tugevneb päeva edenedes, paisub päikese käes; ma tean, et nad lõpetavad keskpäeval. Ma tunnen puid, mille all nad lõunastavad ja vestlevad, ma kuulen nende hääli, kuid ei mõista nende juttu.

Siis sündis üks väike tüdruk, algas sõda ja mu vanaisa läks ära. Möödus neli aastat, mille jooksul Dufourneaust sai täismees. Ta võttis tüdrukutirtsu sülle. Ta jooksis Élise’ile teatama, kui nägi teel kirjakandjat Félixi järjekordsete, hoolsate ja täpsete sõnumitega nende talu poole keeramas. Õhtuti õlilambi valgel mõtles ta noile kaugetele maanurkadele, kus lahingurüma laastas külasid, kinkides neile kuulsusrikka nime; kus olid võitjad ja kaotajad, kindralid ja soldatid, surnud hobused ja vallutamatud linnad. 1918. aastal tuli Félix tagasi Saksa relvade ja sepioliidist piibuga, mõne kortsuga ja endisest avarama sõnavaraga. Dufourneaule jäi vaevalt aega teda kuulata – teda ennast kutsuti sõjaväkke.

Ta nägi üht linna; nägi autodesse istuvate ohvitseriprouade pahkluid, kuulis noori mehi, kes riivasid vurrudega naerust ja siidist tehtud kaunite olevuste kõrvu; see oli sama keel, mille ta oli pärinud Élise’ilt, kuid tundus võõras – nii hästi tundsid kohalikud selle kajasid, radu, ja konkse. Ta teadis, et ta on talupoeg. Me ei saa kuidagi teada, kui palju ta kannatas, mis olukordades jäi naerualuseks, mis kõrtsis jõi end purju.

Ta tahtis õppida, nii palju kui väeteenistus seda võimaldas, ja ilmselt see tal ka õnnestus, sest ta oli tubli ja võimekas poiss, nagu mu vanaema ütles. Talle jäid näppu mõned aritmeetika- ja geograafiaõpikud; ta toppis need oma kompsu, mis lehkas tubaka, noore vaese mehe järele. Ta tegi need lahti ja sai tunda mõistmisvõimetu inimese ahastust; sai tunda seda trotsivat mässumeelt ning – mingi hämara alkeemiaprotsessi tulemusena – sai tunda uhkust kui puhast teemanti, mille mõistmine tuhmis vaimus üheks hingetõmbeks särama paneb. Oli see mõni inimene, raamat või, poeetilisemalt, mõni mereväe propagandaplakat, mis talle Aafrika paljastas? Mis väikelinnaluiskam, mis vilets liiva mattunud või metsa kaotatud romaan lõputute jõgede kohta, mis gravüür pildiajakirjast, kus kiiskavad silinderkübarad liikusid võidukalt just sama mustade ja ebamaiste kiiskavate nägude vahel, pani tolle tumeda ilmajao tema silmis helkima? Teda kutsus too maa, kus lapsikud lepingud, mida iseendaga sõlmitakse, võisid ikka veel õigustada lootust võtta pimestavaid revanše, eeldusel, et usaldati end kõrgi ja pealiskaudse „kõik või mitte midagi”-jumala hoolde; just seal mängis Tema luutäringutega, ajas ümber pärismaalaste keeglikurikaid ja pööras pahupidi metsi tohutu päikese tinakuuli all, pani mängu ja kaotas sadu auahneid kärbestega kaetud päid Sahara kindluste savivallidel, tõmbas hiilgusega oma käisest võiduka valgete kuningate kolmiku, ning pistes taskusse pühvlinahast kotikese oma vandlist ja eebenipuust nikerdatud täringutega, kadus savanni, jalas krapiga värvitud punased püksid, peas valge kiiver, ja tuhat last kadusid tema kiiluvees.

Teda kutsus Aafrika. Ja hetkeks söandan ma uskuda – kuigi teades, et asi polnud nii –, et see, mis teda sinna tõmbas, polnud niivõrd labane himu varandust kokku ajada, kuivõrd paratamatu allavandumine sihitu Fortuuna enese tahtele; et ta oli liialt orb, parandamatult madalat päritolu, et võtta omaks kogu seda harrast umbluud, milleks on järkjärguline tõus ühiskonnaredelil, meelekindlust karastav katseaeg, edu, mis tuleb välja teenida; et ta lahkus nii, nagu joodik ropendab, rändas välja, nagu ta kukub. Ma söandan seda uskuda. Kuid temast rääkides räägin ma endast; ja ma ei salgaks ka seda, mis oli minu ettekujutust mööda tema mineku peamine ajend: veendumus, et sealkandis saab talupojast Valge Mees ning et olgu ta või viimne ülearune poeg, keda emake keel on moonutanud ja ära tõuganud, on ta sellesama keele seeliku­sabale lähemal kui mõni murjan; ta räägiks seda valju häälega ja see tunneks end tema suul ära; ta kosiks selle keele „palmiaedade juures, väga malbe rahva seas” , kellest on saanud orjarahvas, kelle kulul need kosjad pidada; koos kõigi teiste võimetega annaks ta siis sellele ainsa võime, mis midagi maksab: selle, mis summutab kõik hääled, kui oma häält tõstab Hea Kõneleja.

 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: