Arvustus: Rokkooper hulkuva prožektorikiirega
“Veider orkester”
Autor: Rodney Ackland
Lavastaja: Adrian Giurgea
Kunstnik: Reet Aus
Muusikaline kujundaja: Jarek Kasar
Mängivad lavakunstikateedri 27. lennu tudengid ning Elisabet Reinsalu, Liis Lass, Kaspar Velberg
Esietendus 23. septembril Salme kultuurikeskuses
Rodney Acklandi 1931. aastal kirjutatud “Veider orkester” ei kuulu küll XX sajandi tüvitekstide hulka, ent on korralikult kokku pandud näitemäng, mida võiks kirjeldada kui Gorki “Põhjas” heatahtlikult koomilist ja happy endiga teisendit. Ameerika-rumeenia päritolu Adrian Giurgea versioon Salme kultuurikeskuses mõjub paraku vaid lavastaja õhku täis eneseimetlusaktina.
Ent alustame algusest, nagu kõlas Giurgea eelmise Eesti-lavastuse pealkiri.
Niisiis – “Veider orkester” on lugu sarmikast ja boheemlikust madaam Verast (Elisabet Reinsalu), kes pakub öömaja ning kosti igat masti karvastele ja sulelistele kunstnikuhakatistele. Ja sellise ägedate noorte inimeste kontsentratsiooni puhul pole imestada, et veri hakkab vemmeldama. On armastust, kirge, paatost, maailmaparandamist, pisut surmagi.
Lavastaja on tegevuse toonud 1930ndate Londoni Chelsea’st kuhugi “siin ja praegu”. (Tasub ehk mainida, et toona ei olnud Chelsea rikaste ja ilusate klantsmaailm, vaid oma hiilgeaega lõpetav kunstikogukonna elupaik) Tegelaste nimed on eestistatud, tegevusaeg on ilmselt “tänapäev” ja koht näiteks Kalamaja. Kuigi otsesõnu “Pudelisse” või F-hoonesse ei minda.
Lavaruum jaotub laias laastus kaheks: musta (või puhast?) pesu täis eeslava kujutab segipaisatud elutuba. Ülejäänud mängupinna võtavad enda alla massiivsed pillikomplektid. Sest Giurgea on tõlgendanud “Veidra orkestri” pealkirja otse: toonud lavale bändi, heitnud üle parda kogu näitemängu psühholoogia ja vorminud Acklandi näidendist midagi väliselt rokk-ooperit meenutavat. Nii liigendavad eriti lavastuse esimest, hiigelpikka vaatust (1 tund 40 minutit), mahukad muusikanumbrid, millega lavaka 27. lend ilusasti toime tuleb. Kahjuks ei ava need vahepalad karaktereid ega nihuta tegevust edasi ning sageli jääb arusaamatuks, miks just praegu pilli lüüakse ja lauldakse.
Ebaselgeks jääb ka lavastaja poolt näitlejatele antud ülesanne: kas tuleks mängida inimesi, Acklandi tegelasi? Või mängitakse mängimist ja tehakse muusikat – “Tiger Lillies Meets Ackland”? Nõnda ongi laval üsna segane seltskond: keegi katsub mängida Stanislavski kaanonis läbielamist, keegi Brechti moodi hinnangut, keegi lihtsalt karjub.
Ka tehniliselt mõjus “Veidra orkestri” esietendus nagu nigel kooliteater. Valguskahur vilas justkui ekseldes kord mööda lava, kord mööda Salme kultuurikeskuse seina. Telefon helises lava paremas taganurgas ja aparaat leiti vasakult eeslavalt.
Ahistav tundus ka lavakujundus: alla lastud prožektoristanged litsusid ruumi vertikaalselt kokku, eeslavale kuhjatud riidehunnikud mõjusid igavalt ja juhuslikult – ühes käestlastud majas vedeleb vast pigem igasugu tarbetuid mööblitükke ja nipsasju?
Aga need on vaid teisejärgulised pisiasjad. Murelikuks teeb see, et Aare Toikka käe all Kuressaares valminud “Ekke Moor” on tänaseni 27. lennu ainus bakalaureuselavastus, kus noored näitlejad on saanud mängida pärisinimesi, mitte postdramaatilisi, arhetüüpseid, füüsilisi vms konstruktsioone või kontseptsioone. Viimatimainitud võivad teatriuurijatele põnevad olla, aga nagu "Veidra orkestri" esietendus näitas - publik hääletab jalgadega.
Toimetaja: Kaspar Viilup