Loe katkendit Nick Hornby romaanist "Naljakas tüdruk" ({{commentsTotal}})

Nick Hornby
Nick Hornby Autor/allikas: Joe Mabel/Wikipedia

Kirjastus Varrak andis välja Briti kirjaniku Nick Hornby eelmisel aastal ilmunud seitsmenda romaani "Naljakas tüdruk". Inglise keelest tõlkis selle Triin Tael ning toimetas Kirsti Sinissaar.

Barbara Parker valitakse 1964. aasta Miss Blackpooliks. Tüdrukul pole aga mingit soovi olla iluduskuninganna. Ta tahab inimesi naerma ajada nagu tema kangelanna, Ameerika teletäht Lucille Ball. Nii jätab Barbara Blackpooli ja oma pere, sõidab Londonisse ning leiab tööd kaubamaja kosmeetikaletis. Ent kuidas ilusaid tüdrukuid tulvil linnas tähelepanu köita? Juhuslik kohtumine agendiga toob Barbarale nii uue nime kui ka BBC uue komöödiasarja prooviesinemise. Sophie Straw on valmis telepubliku südant vallutama.

"Naljakas tüdruk" on lugu ühest telesarjast ja sellega seotud inimestest. Komöödiahullud stsenaristid Tony ja Bill on olnud sõbrad ajateenistusest saadik. Maineka ülikooli lõpetanud tark ja leebe produtsent Dennis on ihust ja hingest pühendunud sarja tegijatele, ennekõike Sophiele. Sophie ekraanipartner, nägus naistelemmik Clive usub aga, et komöödiasari pole talle vääriline koht. Ent sedamööda, kuidas kuuekümnendad üha kuumemaks lähevad ning britid Sophie komöödiasarja armuvad, hakkab meeskonnatöö võlu kahanema ja argielu probleemid paiskavad idülli segi.
Nick Hornby uus romaan räägib tööst, popkultuurist, noorusest ja vanadusest, kuulsusest, klassidest ja koostööst. See on haarav portree nooruslikust ülevoolavusest ja loovusest ajal, mil kogu Ühendkuningriiki oli vallanud loomepalang, mille tulemusi näeme tänapäevani. Eesti keeles on varem ilmunud Nick Hornby romaanid "Elu edetabelid", "Kuidas olla hea“, "Maoli" ja "Julia, alasti".

Ta ei tahtnud olla iluduskuninganna, aga juhtumisi pidi ta kohe-kohe selleks saama.

Paraadi ja väljakuulutamise vahele jäi paar sihitut minutit, nii et sõbrad ja pereliikmed kogunesid tüdrukute ümber õnnitlusi jagama ning pöialt pidama. Moodustunud salgakesed meenutasid Barbarale lapikuid lagritsarattaid: keskel suhkruse erkroosa või -sinise supeltrikooga tüdruk, ümber tumepruunide või mustade vihmamantlite keeris. Oli külm ja vihmane juulipäev South Shore’i vabaõhuujula juures ning võistlejate käed-jalad olid lapilised ja krobelised. Nad nägid välja nagu lihakarni aknal rippuvad kalkunid. Ainult Blackpoolis, mõtles Barbara, on sellise välimusega võimalik iludusvõistlust võita.

Ühtki sõpra polnud Barbara kutsunud ning isa keeldus lähemale tulemast ja temaga liitumast, nii et ta pidi üksipäini olema. Isa lihtsalt istus kokkupandaval toolil ja tegi nägu, et loeb Daily Expressi. Kahe peale oleksid nad moodustanud rääbaka, pooliku lagritsaratta, aga Barbarale oleks seltskond ikkagi ära kulunud. Lõpuks läks ta ise isa juurde. Ülejäänud tüdrukuid selja taha jättes tundis ta end poolpaljalt ja kohmetult, mitte glamuurselt ja enesekindlalt, ning pidi imetlevalt vilistavate pealtvaatajate summast mööda kõndima. Kui Barbara basseini madala otsa juures isa istekohani jõudis, käitus ta küllap ägedamalt, kui soovinuks.

"Mis asja sa teed, paps?" sisistas ta.
Ümberkaudsed istujad, igavlevad, peamiselt vanemapoolsed puhkajad, tõmbusid äkitselt erutusest kangeks. Üks tüdrukutest! Otse nende ees! Ja kargab isale ninna!
"Oi, tere, kullake."
"Miks sa minu juurde ei tulnud?"
Isa vahtis Barbarat, nagu oleks too palunud öelda Timbuktu linnapea nime.
"Kas sa siis ei näinud, mida kõik teised tegid?"
"Nägin küll. Aga see kuidagi ei passinud. Minu puhul."
"Mis sind siis nii eriliseks teeb?"
"Üksik mees, kes jookseb terve karja võrdlemisi napis riides ilusate tüdrukute keskel ringi nagu mingi … peata kana. Mind pistetaks trellide taha."
George Parker oli neljakümne seitsme aastane, paks ja vana enne, kui tal selleks vähimatki õigust oli. Üksik oli ta olnud kümme aastat, sestsaadik, kui Barbara ema oli ta oma maksuameti harukontori ülemuse pärast maha jätnud, ja isa näost oli näha, et kui ta teistele tüdrukutele vähegi lähemale astuks, annaksid kõik need seisundid end teravalt tunda.
"No peaksid sa siis ringi jooksma nagu peata kana?” küsis Barbara. „Kas sa ei võiks lihtsalt seista ja oma tütrega juttu ajada?"
"Sa võidad, jah?" küsis isa.
Barbara üritas mitte punastada, kuid ei tulnud sellega toime. Kuuldeulatuses olevad puhkajad olid nüüdseks loobunud kudumist ja ajalehe lugemist teesklemast. Nad lihtsalt vahtisid Barbarat, suu ammuli.

"Ah, ma ei tea. Ei usu," ütles ta.
Tegelikult teadis ta küll. Linnapea oli tulnud tema juurde, sosistanud talle kõrva: "Tubli tüdruk," ja patsutanud teda diskreetselt tagumikule.
"Ah, mis sa ajad. Sa oled kõigist teistest sada korda ilusam. Tuhat korda."
Miskipärast, ja ehkki tegu oli iludusvõistlusega, tundus Barbara ülekaalukas ilu isa ärritavat. Talle ei meeldinud, kui tütar esile tikkus, isegi kui too naerutas sõpru-sugulasi mingi etteastega, milles kujutas end juhmaka või oimetu või kohmakana. Ikkagi oli see esiletikkumine. Ent täna, kus asja iva oligi esiletikkumine, võinuks isa Barbara meelest talle andestada, aga sellist õnne juba polnud. Isa paistis ütlevat, et kui sa tõesti pead minema ja missivõistlusel osalema, siis võiks sul vähemalt jaguda viisakust kõigist teistest koledam välja näha.
Et publikut mitte eksitada, tegi Barbara näo, nagu kuuleks isa hääles vanemlikku uhkust.
"Pime isa on ikka üks imetore asi küll," ütles ta jõllitajatele. "Igal tüdrukul peaks pime isa olema."
Parim kild see just polnud, aga Barbara kandis selle ette surmtõsise näoga ning teenis suurema naerupahvaku, kui asi väärt oli. Vahel mõjus üllatusmoment ja vahel inimesed naersid, kuna eeldasid, et tuleb naerukoht. Barbara sai enda arust mõlemast naerust aru, aga inimesed, kes naeru tõsiselt ei võta, võisid ilmselt segadusse sattuda.
"Ma ei ole pime," ütles George kõlatult. "Vaadake."
Ta pööras ringi ja ajas kõigi vähegi huviliste poole silmad suureks.
"Lõpeta juba ära, paps," ütles Barbara. "See ajab inimestele hirmu nahka, kui pime mees niimoodi jõllitab."
"Teil ..." Isa näitas ebaviisakalt sõrmega rohelises vihmamantlis naise poole. "Teil on seljas roheline vihmamantel."
Vanaproua kõrvaltoolil hakkas kõhklemisi plaksutama, just nagu oleks George ainsa hetkega tervenenud elupõlisest tõvest või esitaks mingit teravmeelset mustkunstitrikki.
"Kust ma seda teaks, kui ma pime oleksin?"

Oli näha, et isa tunneb sellest juba lõbu. Haruharva lasi ta end veenda mängima kaheinimesenumbri surmtõsist osapoolt ning olekski võinud nähtut igavesti kirjeldama jääda, kui linnapea poleks mikrofoni juurde astunud ja kurku puhtaks köhatanud.

Ettepaneku, et Barbara võiks minna Miss Blackpooli valimistele, oli teinud isa õde tädi Marie. Marie tuli ühel laupäeva pärastlõunal teed jooma, kuna ta oli juhtumisi seal kandis, ja poetas võistluse nagu muuseas jutuajamisse ning – äkki pähetulnud mõttena – küsis Barbaralt, miks too pole end kunagi proovile pannud, isa aga istus ja noogutas pead ning tegi näo, et on selle mõtte geniaalsusest tummaks löödud. Barbara oli esialgu pahviks löödud, kuid taipas siis, et need kaks on mingi plaani välja haudunud. Plaan pidi tema arusaamist mööda olema järgmine: Barbara läheb iludusvõistlusele, võidab selle ja unustab Londonisse kolimise sootuks, sest selleks pole enam vajadust. Ta saab omaenda kodulinnas kuulsaks, ja mida sa hing veel ihata oskad? Ja siis võib ta end „Miss Ühendkuningriigil” proovile panna, ja kui sellest midagi välja ei tule, võib ta lihtsalt meheleminekule mõtlema hakata, sest see oleks ju kah omamoodi kroonimine. (Ja Barbara oli kindel, et ka see kuulus iludusvõistluse plaani juurde. Marie kirtsutas Aidani peale nina, arvas, et Barbara võiks palju parema või vähemalt palju rikkama mehe leida, ja iluduskuningannade jaoks oli valik lai. Dotty Harrison oli abiellunud mehega, kellele kuulub seitse vaibapoodi, ja ometi oli Dotty ainult kolmandale kohale tulnud.)

Barbara teadis, et ei taha päevagi ega koguni tervet aastat iluduskuninganna olla. Ta ei tahtnud üldse mingi kuninganna olla. Ta tahtis lihtsalt televisiooni minna ja inimesi naerutada. Kuningannad polnud põrmugi naljakad, vähemalt Blackpooli omad ja Buckinghami lossi omad samuti mitte. Kuid ta oli tädi Marie sepitsusega kaasa läinud, sest Dorothy Lamour oli olnud Miss New Orleans ja Sophia Loren Miss Itaalia esimene printsess. (Barbara oleks näha tahtnud selle tüdruku fotot, kes oli Sophia Lorenile ära teinud.) Ning ta oli sellega kaasa läinud, sest kibeles oma elus midagi ära tegema ning selleks pidi midagi, ükskõik mida, juhtuma. Barbara teadis, et murrab isa südame, kuid esmalt tahtis ta isale näidata, et oli vähemalt püüdnud õnnelik olla paigas, kus ta oli kogu elu elanud. Ta oli teinud kõik mis tema võimuses. Ta oli käinud koolinäidendite prooviesinemistel ja saanud tillukesi osi ja vaadanud kulisside vahelt, kuidas andetud tüdrukud, õpetajate pailapsed, oma repliigid ära unustasid ja need repliigid, mis neil meeles olid, jaburuseks muutsid. Barbara oli talveaia görlide trupis tantsinud ja käinud kohalikus asjaarmastajate näiteringis rääkimas mehega, kes oli talle öelnud, et nende järgmine lavastus on "Kirsiaed", mis "poleks vist sinu rida". Mees küsis, kas Barbara ei tahaks hakatuseks pileteid müüa ja plakateid maalida. Barbara ei tahtnud kumbagi. Ta tahtis, et talle antaks vaimukas stsenaarium, et ta selle veel vaimukamaks teha saaks.

Muidugi mõista tahtis Barbara õnnelik olla; ta ei tahtnud teistest erineda. Koolikaaslased ja kolleegid R. H. O. Hillsi kosmeetikaosakonnas ei paistnud tema kombel tahtvat end kas või küünte ja hammastega siit linnast välja kaevata, ning vahel igatses Barbara kõigest hingest olla samasugune kui nemad. Ja kas polnud soovis pääseda televisiooni ehk midagi lapsikut? Kas Barbara mitte ei karjunud: „Vaadake mind! Vaadake mind!” nagu mingi kaheaastane? Hüva, jah, mõned inimesed, igas vanuses mehed, vaatasid teda tõesti, aga mitte niimoodi, nagu tema tahtnuks. Nad vaatasid tema blonde juukseid ja büsti ja sääri, aga midagi muud nad ei näinud. Nii et Barbara oli valmis võistlusel osalema ja selle võitma, kuid ta kartis paaniliselt pilku isa silmis, kui too näeb, et see ei muuda mitte kui midagi.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: