Märt Väljataga Jaan Kaplinski "Neljakuningapäevast". Poliitika ja antipoliitika ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaan Kaplinski
Jaan Kaplinski Autor/allikas: Ülo Josing /ERR

Arvustus septembri Loomingust.

Jaan Kaplinski: „Neljakuningapäev”.
„Loomingu Raamatukogu” 2015, nr. 1. 80 lk.

Jaan Kaplinski legendaarse näidendi „Neljakuningapäev” trükis ilmumine tekitab rohkelt tähendusseoseid. Esiteks on tegu uuema näitekirjanduse klassikaga. Teiseks jätkab see tänaseks juba õige pikaks veninud „Jüriöö-teksti”. Kolmandaks on see dokument ühest lähimineviku tähtsast kultuurivoolust. Neljandaks haakub see nüüdis­aja painetega. Mõnda neist seostest on tundlikult ja asjatundlikult puudutanud Anu Allase arvustus „Lõpetamata Jüriöö” („Vikerkaar” 2015, nr. 4—5).

„Neljakuningapäeva” draama-voorusi ei ole autor ise kõrgeks hinnanud: „Näidend ei ole näidendina kuigi tugev” (blogiessee „Vercingetorix kõneleb ordumeistriga”, jaan.kaplinski.com/opinions/Vercingetorix.html). Ning: „Teater on tegelikult mulle jäänud üsna võõraks maailmaks ja selletõttu sobivad ehk ka mu vähesed teatri­tekstidki rohkem lugemiseks kui ettekandmiseks.” („Neljakuninga­päeva” saatesõna, lk. 80.) Mullegi on teater võõras maailm. Seetõttu ei söanda ma hinnata, kui head materjali võiks see näidend pakkuda mõjusa ja kaasahaarava näitemängu tegemiseks. Leidlikult rakendatud näidend-näidendis-nõks, satiir nõukogudeaegse ettevõtlikkuse pihta, mõned koomilised detailid ning meta-teatraalsed kommentaarid on päris haaravad ja naljakad. Tobedate keskealiste ja lootust­andvate noorte armastajate vastandamine lisab hädavajalikku romantilist pinget. Lavastaja saaks seda kõike publiku köitmiseks võib-olla edukalt ära kasutada.

Saatesõnas meenutab Kaplinski, kuidas esimene, Mikk Mikiveri lavastus Draamateatris, sai 1977. aasta kevadel läbi raskuste esitusloa, äratas juba enne esietendust vaidlusi ja võeti kiiresti mängukavast maha ehk keelati ära. Rudolf Allaberdi lavastus Noorsooteatris 1987 ning aasta hilisem lavastus Soomes Pori teatris enam suuremat tähelepanu ei pälvinud. Üpris võimatu on ennustada, kas, millal ja millise rõhuasetusega seda näidendit veel kunagi mängida võetakse.

Nagu Kaplinski raamatu järelsõnas seletab, valmis näidend Mikiveri tellimusel 1974. Mul endal ei õnnestunud esmalavastust näha, kuid mäletan päris hästi seda sündmust saatnud so-sinaid ja kuulujutte lubamistest ja keelamistest. Essees „Vercingetorix kõneleb ordumeistriga” on Kaplinski iseloomustanud näidendi mõtet nõnda: „Indiaanlase, see tähendab pärismaalase, ka päris-eestlase tapmisest olen kirjutanud ka suuremaid teoseid. Kõige olulisem on ehk näitemäng „Neljakuningapäev”. [---] Siin kohtuvad ja räägivad üksteisega neli eestlaste kuningat ja ordumeister. Neli kuningat esitavad poeetilised kõned nagu Vercingetorix või indiaanipealikud, ordumeister vastab neile lääne ajaloofilosoofia ja geopoliitikaga. Näidend ei ole näidendina kuigi tugev, kuid selle väitlusega, kuningate ja ordumeistri üks-nelja-vastu dialoogiga olen üldiselt rahul. Olen rahul ka ordumeistri osaga. Ta pole mingi fanaatiline militarist, vaid täiesti normaalne euroopalik riigimees, kes isegi püüab põikpäisetele eestlaste kuningatele selgeks teha, et orduvõimule, läänestumisele jms. ei ole alternatiivi. Ta räägib aga kurtidele kõrvadele: kuningad ei võta tema ajaloofilosoofiat omaks. Nad keelduvad euroopastumast, kordavad jonnakalt ikka oma ugrimugri arusaamu, esitavad ordumeistrile poliitiliselt naiivseid ettepanekuid ja lõpuks ei jää muud üle kui nad likvideerida. Näidendis ei tee seda ordumehed, vaid ordumeesteks riietunud tänapäeva-kodueestlased, kellest ühe joobnud pilgule kuningad tunduvadki punanahkadena. Loomulikult hüüab ta tuntud üleskutse Kentuki poistele, teised süldipeokülalised on end kuumaks kütnud väidetega sellest, et 13. sajandil ei saanud Eesti jääda iseseisvaks ja ordu vallutus tõi meid Euroopasse. Peolistel on valida, kas lüüa näitemängus kaasa vanade eestlaste või ordumeeste rollis. Omal ajal oli neid, kes soovisid mängida eestlasi, nüüd tahavad kõik mängida ordumehi. Kuningad tapetakse ja peretütar, oma kuningad tapnud eestlaste tütar itkeb nende surnukehade kohal.”

Sellest kirjeldusest tuleb ka selgesti välja, millisesse olukorda on kuningate ja Ordumeistri kõnelused asetatud. Tegu on ENSV ettevõtliku tõusiku häärberis toimuva klassikaaslaste kokkutulekuga, kus etendatakse kadunud klassivend Jaani lõpetamata jäänud näitemängu. Avangardne neljanda seina lõhkumise ehk publiku kaasalöömise võte väljub kontrolli alt ja kuningad või nende kehastajad lüüakse maha. Tegu on mitmehäälse tekstiga, kus põrkuvad väga erinevad vaatepunktid. Loodusrahva maailmavaadet esindavad neli kuningat. Nad on ka individualiseeritud: üks on valmis tehinguks, teine ja kolmas rõhutavad põlisrahva õigusi, neljas väljendab süütut animistlikku maailmavaadet ja ängi ühe eluvormi kängumise pärast. Reaalpoliitikust ordumeister kõneleb kord omamehelikult, kord lülitub ümber nõukogude poliitkantseliidile. (Näiteks: „Me peame tegema / veelgi tõsisemaid / pingutusi / elanikkonna / usalduse võitmiseks”, lk. 20.) Koori rollis on kokkutulekul koos nõukogude­aegsed eesti „väikekodanlased”. Neile vastanduvad Poiss ja Tüdruk, idealistlikum noor põlvkond. Võib-olla just mitmehäälsus ja ambivalentsus aitavad näidendit elusana hoida ka tulevaste lavastuste jaoks.

Näidendi keskmes on kuulus allikates talletatud episood Jüriöö ülestõusust: eestlaste valitud kuningate läbirääkimised Paide ordulossis. Jüriöö sündmuste töötlusi eesti kultuuris ja tsiviilreligioonis on viimasel ajal põhjalikult käsitlenud Marek Tamm jt. mäluuurijad. Tundub, et Jüriöö tõlgendustes põkkuvad kaks lähenemisviisi: ühelt poolt on „Tasujast” alates mõtestatud ülestõusu kui ebamäärasest vabadusihast kantud spontaanset talurahva vastuhakku ülekohtusele võõrvõimule. Teisalt aga võimaldavad läbirääkimiste fakt ja viited ülestõusjate laiadele geograafilistele sidemetele aimata selles märke ka mingisuguse poliitika olemasolust. Allikate nappus on ülestõusu poliitilise mõõtme rekonstrueerimise asjus tekitanud ohtralt spekuleerimiskiusatusi. Ajalooteadus oma olemusliku ettevaatlikkuse tõttu ning võib-olla ka nn. kultuurilise pöörde tõttu ei ole neile kiusatustele järele andnud. Nõnda pälvis ülestõusu mahutamine „Eesti ajaloo” II köites napilt pooleteistkümnele leheküljele asjahuviliste paksu pahameelt. „Neljakuningapäeva” tõlgendus on teadlikele anakronismidele vaatamata pigem traditsiooniline — siin peaaegu puuduvad Uku Masingu jt. laadis fantaasiad ülestõusjate geopoliitilisest haardest ja rahvusvahelistest võimumängudest.

Minu silmis on „Neljakuningapäev” esmajoones 1970. aastate ühe võimsa kultuurivoolu monument ja dokument. Seda voolu ei ole vist kultuurilooliselt veel omaette tematiseeritud ning mitmesugustele kirjeldustele vaatamata ei ole sellele kinnistunud nimegi. Pakuksin vooluterminina välja „vanaeestlus” või „uuspaganlus” ja pean silmas noil aastatel ärganud huvi „eheda” folkloori ja rahvalaulu, eesti kultuuri paganliku esiajaloo ja soomeugri seoste vastu, püüdlust avastada ja kajastada eriomast arhailist, moderniseerumise eelset vaimuilma. Selle voolu kõige võimsam vili on kindlasti Veljo Tormise muusika. Eestlased võtavad seda enesestmõistetavalt vastu just tolles vanaeestluse vaimus, samal ajal kui mujal maailmas kuula-takse seda pigem Stravinski ja ameerika minimalismi võtmes. (Muide, Stravinski ise püüdis hilisemas elus „Püha kevade” vanavenelikke, uuspaganlikke taotlusi iga hinna eest minimee-rida ja salata.)

Mõistagi ei sündinud see vool tühjale kohale, ajaloolis-etnograafilis-filoloogilis-ideoloogilisi eeltöid oli tehtud ammu enne, esmajoones 1930. aastatel. Ka ei saa sellest rääkida üksnes minevikus. Hasso Krulli ja Valdur Mikita luulelend on sellele lisanud postmodernistlikku ambivalentsust ning massi­kultuuri ja elustiili tasandil on vanaeestlus vististi jõulisem kui kunagi varem. Teatava määrani oli folklorism Nõukogude Liidus ametlikult sallitud kultuurisuund, sest seda andis vähemalt poolenisti ma-hutada sotsrealismi nõude „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik” alla. Lähiajaloo käsitlused NSV Liidust kui suurest internatsionaliseerijast, assimileerijast, venestajast või lausa kultuu-rigenotsiidi teostajast (nt. Peeter Kaasik, Vabadus on orjus: Proletaarsest internatsionalismist. „Akadeemia” 2013, nr. 7) on eksitavalt ühekülgsed. Pigem ühines Nõukogude režiimis terror üksikisiku vastu multikultuursusega kollektiivi tasandil (eri rahvaste käekäik eri ajajärkudel muidugi varieerus). Kui Stalini ja NLKP eesmärk olnuks väikerahvaste ärakaotamine, oleks seda ka tehtud. Pigem oli sihiks luua ja säilitada teatav sisult ühetaoline ja lojaalne, kuid vormilt kirev rahvaste loomaaed, ning seda eesmärki teenis ka sotsrealistlik folklorism. Seevastu uuspaganlus või vanaeestlus ei saanud leppida niisuguse formaalse folklorismiga, vaid muutis etniliseks ka kunsti sõnumi enda.

Selle voolu keskne ideoloog oli muidugi Uku Masing (kaugemast ajast ka Luiga ja Loorits). Aga 1970. aastate kunstilis-ideelise müüdiloome juht­figuurideks olid Kaplinski ja Tormise kõrval Lennart Meri, Kaljo Põllu, Jaan Tooming, Igor Tõnurist, Tõnn Sarv, Kalle Eller jpt. Vanaeestluse kõrvale sugenes ka katoliiklikke ja keskaja­nostalgilisi viise moodsale ajale vastuhakkamiseks. Ja kusagile ei kadunud ka urbanistlik-modernistlik suund (Paul-Eerik Rummo, Mati Unt, Juhan Viiding, Ando Keskküla, Andres Tolts, Toomas Vint, Mihkel Mutt jne.).

Uuspaganluse ehk maausu võimas manifest on Kalle Istvan Elleri „Maarahvast”, mis ilmus neljas osas 1972. aasta jaanuaris-veebruaris ajalehes „Põllumajanduse Akadeemia”. See vastandab J. V. Jannsenist ja ärkamis­ajast alguse saanud saksapärasele „eesti” kultuurile (laulu-peod, silbilisrõhuline luule, üliõpilasseltsid) algu­pärase „maarahva” kultuuri, mida seal küll põhjalikumalt ei kirjeldata. Kaplinski tollastes esseedes langeb ärkamisaegne murrang samuti põlu alla kui akulturatsiooni, oma ehedast loomusest ja eluviisist lahtiütlemise ajajärk. Jaan Krossi taotlus kirjutada ärkamisaja eelsete tõusikute eneseteadvusse etnilise kuuluvuse jooni jäi kõikidest nimetatud suundadest eraldi, seostudes ehk kaudselt Lennart Mere mütopoeesiaga. Ärkamisaja ime ja äratajate kangelaslikkuse tuld hoidsid elukutseliste ajaloolaste kõrval laiemas kultuuris alles peaasjalikult Hando Runnel ja Mats Traat ning 1980-ndate algul juba ka Noor-Tartu liikumine.

Selline võiks ülirohmakate pintslitõmmetega maalituna olla see tagapõhi, millele „Neljakuningapäev” ajaloolises tagasivaates asetub. Seejuures on oluline, et vanaeestlus oli väga eba-poliitiline ideoloogia (kuigi Elleril ja teistel põrandaaluste almanahhide autoritel võis see saada ka militaarse-metsavendliku kuju). Meri ja Kross püüdsid eestlust integreerida varasema ajalooga ja sedakaudu poliitikaga, võimu ja kompromissidega (Krossi teostes oli teemaks küll rohkem midagi „privaatpoliitika” taolist, kui selline asi on võimalik) ja ka ärkamisaja heroiseerijad ei saanud ignoreerida erinevate vaadete kokkupõrkeid eestluse enese sees. Vanaeestlus aga vastandus ajaloole ja kaudsemalt ka poliitikale. Ta õpetas, kuidas hoida loodust ja austada esivanemaid, kuidas sisustada elutühjust ja hoiduda kollaboratsioonist, aga mõista-gi ei saanud ta õpetada, kuidas teha poliitikat või valitseda riiki.

Võrdluse mõttes on huvitav lugeda, milliseid soovitusi jagas tol ajal maapaost poolakatele filosoof Leszek Kołakowski, kes polnud oma arenguloos veel jõudnud katoliikliku reaktsionääri faasi. Essees „Poola probleem” (1973) soovitab ta oma kaasmaalastele, et nad mitte mingil juhul ei piirduks ainult rahvuskultuuri ja töömoraali säilitamise ja arendamisega, vaid hoiaksid tingimata elus ka poliitilist mõtet selle kõigis võimalikes suundumustes: „uue poliitilise mõtlemise sisu ei ole tähtis iseenesest, tähtis on, et poliitiline mõtlemine ei hääbuks” (rmt. „Revolutsioon kui ilus haigus”, 2014, lk. 61). Seevastu ENSV-s oli poliitika täielikult NLKP monopol, ja erinevalt Poolast oli meil poliitiline mõte isegi allegoorilis-kunstilise peaproovi vormis peaaegu täiesti võimatu. Vastupanu režiimile võttis peamiselt kultuurilise ja seejuures antipoliitilise kuju.

Vastandus ajaloo ja poliitika ning müüdi ja eshatoloogia vahel on „Nelja­kuningapäeva” keskmeks, nagu see ka eespool tsiteeritud Kaplinski enesekommentaarist välja tuleb. Näi-dendis vastandub kuningate ajaloo- ja poliitikaeelne puhtus Ordumeistri küünilisele realis-mile. Ainult I kuningas ilmutab mõningaid kalduvusi läbirääkimisteks. II kuningas sõnastab eesmärgi: „Maa peab puhtaks saama / maajumalatele, / maaelajatele, / maarahvale” (lk. 36) ja lisab hiljem: „Meie ei teadnud, / mis on ajalugu, / enne kui/ tulite teie...” (Lk. 61.) IV kuningas ütleb: „me tahame elada / omal maal / ilma võõraste / valitsejateta” (lk. 38). Or-dumeister vastab küsimusega: „Me teame, / et meie võim / pole puudusteta. / Aga kust / te leiaksite / parema?” (Lk. 38.) Ja veel: „Kui saate / võimu endale, / õpetab võim / teid / reetma / ja valetama, / ja eestlaste / luuleande juures / võib see / ohtlikuks saada” (lk. 48—49).

Eesti kultuuri poliitilise treenimatuse tagajärjed hakkasid ennast tunda andma kohe iseseis-vuse taastamise aastatel, kui ENSV kooliga realistid ja küünikud, kes olid valmis läbirääki-misteks, kauplemiseks ja kompromissideks, sattusid vastamisi antipoliitikutega, kes kirtsuta-sid nina poliitika peale selle igapäevastes vormides ning olid õigusliku puhtuse nimel valmis riskima ka väikeste võitude käestlaskmisega. Selle vastanduse sõnastas veebruaris 1991 ühes tähtsas essees ei keegi muu kui Jaan Kaplinski ise: „Muidugi võib asuda ka antipoliitika positsioonidele, väites, et igasugune poliitika on vastik ja räpane asi, ning kutsuda eesti rahvast üles poliitikast üldse eemale hoidma. Võib-olla oleks see pikemas perspektiivis õige, aga tõenäosem on, et sellega kaotaksime kõik võimalused iseseisvaks saada. Antipoliitik võiks selle peale öelda, et seda pole vajagi, olulisem on õigus ja puhas süda. Selle vastu ei saa vaielda. Kasulik oleks aga oma sihid selgelt määratleda, kas tahetakse puhast südant või oma riiki. [---] Poliitika on räpane. Poliitika on osa räpasest maailmast. [---] Seni aga, kui tahame selles maailmas midagi saavutada, tuleb meil tema räpaseid mänge kaasa mängida. Pidada aga maailmaparandamist eesti poliitika üheks peaeesmärgiks oleks oma jõudude suur ülehin-damine.” (Jaan Kaplinski, „Poliitika ja antipoliitika”, 1992.)

See jutt sarnaneb oma realismi poolest (poliitika ilma poliitilise realismita ei olegi ju polii-tika) mõnel määral juba Ordumeistri jutuga. Eestikomiteelaste juttu kuulates pidid rahvarindlased ilmselt korduvalt õhkama nagu Ordumeister: „Mitte ei saa aru, / kus lõpeb / luule / ja algab / kohtukõne, / kus lõpeb / lihtsameelsus / ja algab / sõjakavalus.” (Lk. 34—35.) Aga seda, kus lihtsameelsus lõpeb ja sõjakavalus algab, saab hinnata alles tagantjä-rele. Praegu paistab, et Savisaare reaalpoliitika kriitikud 1991. aastal polnudki nii lihtsameel-sed, vaid oma puhtust hoides ja teistele riske võttes valmistasid nad endale ette positsioone uuesti sündivas riigis.

Iroonilisel kombel sisenes iseseisvunud Eesti maailma, kus poliitiline mõte oli vaibunud, koos ajalooga lõppenuks kuulutatud. Arenenud riikides oli poliitika asendunud neoliberaalse administreerimisega, teooria tasandil aga huvide ja heaolu tasakaalustamise liberaalsete algoritmide või Foucault’ laadis anarhistliku poseerimisega. Meil tõrjuti võimalikud poliitilised vastuolud kõik kui eksistentsiaalsed ohud riiklikule julgeolekule. Viimase aja üks peamisi poliitilise rahulolematuse väljendusi, liikumine „Aitab valelikust poliitikast!” ei suutnud formuleerida ainsatki sisulist poliitilist nõudmist, vaid keskendus ainult poliitika tegemise protseduuridele (vähem valetamist, rohkem kaasamist). Alles viimaste valimiste järel on aimata, et poliitilise eliidi valitsemissuutlikkus on lõpukorral. Sotsiaalmeedia avarustes on ilmunud välja uued massid ja nende kuningad, kes nõuavad: „Maa peab puhtaks saama maajumalatele, maaelajatele, maarahvale.”

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: