Rassismikool III: "tõelise" eestluse alused ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Tanel Valdna/ERR

Jürgen Rooste jätkab koolitusprogrammi.

Ma neidu armastasin,

ei kostnud ta ei, ei jaa –
vist polnudki tal kosta,
vist vaikis lootuseta.

Ma isamaad armastasin.
Ja see ei kostnud ka.
Vist polnudki tal kosta,
vist vaikis lootuseta.

Juhan Liiv (1910)

Et mind võlub romantiline soovunelm, et on inimesest, ta oma egost-hüvedest midagi enamat... näiteks armastus, mingi sipelgapesamõtlemine, jumalik ruum... siis olen viimasel ajal kogu aeg peatunud tol individualismi-kogukonna vastandusel. Mind on ka erakordselt palju süüdistatud kogukonna või omainimeste või eesti rahva reetmises. See on põnev. Ise ma end päris vaimudressenina ei tunne.

Ajastu märk, üks oluline sündmus, leidis, muide, just aset ühel sillal. Kaks meest, kaks luurajat, kõndisid vastastikku üle silla, kumbki omade juurde. Üks neist oli riigireetur. Me astusime justkui tagasi mingisse kummalisse aegruumi. "Suurde ajalukku" ja see suur ei tähenda tavaliselt häid tuuli ja tõotusi.


Riik enam kui inimene?

Riigi reetmist karistatakse kurjalt, ja ma saan sellest aru: kogukonnalt ei saa turvatundematti jalge alt vedada, eks. Nood karistused, mis riigi-, sõjaliste saladuste, infoühikute müümise või lihtsalt ära andmise eest kaela sajavad, on ikka koletud. Võrreldes näiteks sellega, et lapseahistamise või "seksuaalse ahvatlemise" või lähedase tümitamise eest võib vahel saada aasta-paar tingimisi. Riik on siis midagi enamat kui laps või inimene, peab järeldama? No sest ta hõlmab kõiki lapsi, on kui turvakatus nende kohal? Et üks indiviid ja talle tehtud ülekohus, valu, ei ole võrreldav tolle katusorganisatsiooni ohtupanekuga?

Sellest ma ei saa aru, see peaks olema mõõdupuu, kogu hindamismeetod: mida sa teed vähimale tolles kogukonnas, teed sa kogu süsteemile. Kuidas elab kõige nõrgem selles ühiskonnas, on tema tegelik mõõt. S.t. laps, iga laps, peaks olema paremini kaitstud-hoitud kui see riik, siis saaks alles rääkida, et sel riigil on mõte sees.

Ei, ma ei tahaks kuidagi ega kunagi, et Eesti riik kaoks. Selle vana koleda nõukogude riigi kukkumine, selle hirmuvõimu ja vaimse ja materiaalse ahistuse asendumine 1990ndate vabadusega oli mu elu üks eredaim hetk varateismelisena. Aga ikka painab kuidagi see mõte riigireetmisest.

Esiteks on riik abstraktsioon, teiseks praktiline kogum, kogukonnatööriist. Kumba siis reeta saab? Pühaduse implitseerimine mingile riiklusele kui sellisele on kurjast. Säält algavadki puutini-Venemaad, hitleri-Saksamaad.

Mis on riigireetmine? Reeta saab inimesi, alt vedada lähedasi. Aga riik on vaid kokkulepe, abielusarnane struktruur, mis võimaldab meil olemises-asjaajamises omavahel hakkama saada.


Padade ja katelde maa

Olen viimasel ajal mitme inimese suust kuulnud sama: pettumus on tohutu. Me oleme oma hinnangutelt-olekutelt üsna sarnased nendele rahvastele, kes asusid oma liidrite selja taha, kui nood kuulutasid vaenlaseks kõik võõra ja teistsuguse. Mis tegelikult võis olla üsna pisike ja ohutu.

See pole enam üksik väide, selleni on korraga jõudnud mitu mõtlevat inimest Eestis (et ma ei küsinud luba nende mõtte varastamiseks, ei maini ka nende nimesid siin), aga põhjusmõtteliselt ei ole see nii, et me oleme nii hääd ja sisimas erilise väikerahva esindajad (puutinivenemaalased mõtlevad sama: meie oleme ju maailma kaitsjad, need headjaerilised). Kuri on jäänd tegemata pigem seepärast, et ajalugu on meid pea alati hoidnud nupuvõttes, matil. Me pole saand seda rolli ("Judenfrei" templit Eesti kaardil II maailmasõja ajal võib võtta nii ja naa), suur ajalugu pole teda meile õnneks kinkind ega saagi kinkima.

Rõhutan: see pole miski minu leiutis või originaalmõte, seda on mulle eri olukordades rääkind mõned me tänased olulised mõtlejad, ju nad julgevad ja kirjutavad oma nime all sama.

Mis siis hullu on juhtunud? Eks, otse ei midagi. Selge on see, et oma tuleb võõrale eelistada (eesti kultuur on nagu väikeliik niidul, mis ökosüsteemis siiski oma olulist rolli mängib), et me pole suutnud sõbraks saada oma mõnesajatuhande geneetiliselt-kultuuriliselt lähedase kaimuga siin, mis siis veel rääkida võimalikest veidrama usu või nahavärviga tulnukaist, ekstaole.

Kui siia tuleb uusi "võõraid", siis tekib ka uusi probleeme, see on sisse kirjutet juba me endi mõtlemisse ja olemisse. Aga see pole miskit uut. Ometi on praeguste tuultega muutund midagi üliolulist. Nimelt Eesti tulevikustsenaarium.

Kuni viimaste aegadeni oli see siin üks vabaduse kants, üks riik, millest ma inimestele alati rääkisin, et pole pea vabamat paika, noh, sõnavabaduses pädeb see vast ikka, aga... Vabadus tähendab turvatunnet, seda võimalust olla sa ise, mõelda nagu sa ise, kartmata, et keegi teine sellest valu saab või lahvatab või sinu ründamiseks kütust kogub.

Eesti kultuur on olnud üks selle vabaduse atribuute. Veidi metsik, veidi kaootiline, pisut reeglitu, samas riiklikult toetatud ka sellisena. Pidamata kartma, et kui mölisen – ja mölisen täiega, nii palju kui tahan –, siis ei saa mu raamatud enam trükitoetust. Meil on vaba maa, keegi ei saa mu suud kinni panna... Ehk pääle mu kallima või tütre, aga neid ma lihtsalt armastan.

Lisaks on ikkagi juba aduma hakatud, et see elus kultuur, ta ärevam serv, ei püsi turureeglitel ja -jalgel. Neid tarbijaid on liiga vähe. Ja ikkagi: kas kultuur (kitsamas tähenduses kaunid kunstid) on tarbimiseks ja meelelahutuseks või me olemise mõtestamiseks või mingi tunde tekitamiseks või...

 

Järgmine laulupidu?

Aga kujutlege nüüd järgmist laulupidu. Lapsed laulavad patriootlikke laule, sinimustvalged heljuvad. Vabadus laulab end meis hulgaks, inimesteks. Aga see pole enam puhas, pole siiras, sest see pole enam võitlus mingi suure ja võimsa ja kurja vastu või suure ja võimsa ja ilusa eest. Selle sinimustvalge heljumise oleme me ise pööranud väikse ja võõra poole.

Ja mis siis, et suures plaanis võib selles väikses võõras peituda kultuuriinvasiooni võimalus, mis siis, et inimsmuugeldajad koorivad oma... Meie oleme seisnud sinimustvalge lipu taga ja olnud inimese vastu. See on määrinud selle olemise, see on rikkunud toda alusprintsiipi, millest uus Eesti alguse sai. Ma ütlen meelega uus Eesti, Teine Vabariik, kui tahate, sest esimene lõppes autoritaarses udus, kogu Pätsu-aja-ihalus on minu jaoks väikekodanlik biidermeier-unelm, tilluke kinnise vaimu ja võimuga riik, mis oligi määratud hukkuma. Tõeline Eesti asub seega – minu pääs – kusagil mujal.

Ühe sõnaga: tulevikustsenaarium on muutund sedavõrd, et Eesti ei pruugi püsima jääda. Eesti võti oli olla teistsugune, avatud mustritega, loov, eriline, kõige vabam. Olla aga kuri-kinnine-kuiviklik võõraraevust toituva suurriigi külje all, on hale visioon. Vabadust ei kingita neile, kes vabadusse ei usu. Milleks peakski?

Kui sa ei oska väärtustada seda veidikest, mis sulle on nõnda kätte kukkund, ja mille ainus tingimus on, et eeldad teistelt sama, mida endalt (mõtlemise-arvamiste kulgu, teise inimese kaalumist, ja mitte kergeks!), et eeldad inimeste võrdsust (võrdsed võimetelt ega staatuselt ega olemises pole me kunagi niikuinii) üksteise hindava silma ees, mis see siis ära ei oleks, ahh, oleks nii raske?
Et sa näeks toimiva ühiskonnana sellist, kus mehed-naised on üpris samal pulgal. Kus homod saavad isekeskis koos elada muret tundmata ümbritseva pilgu pärast. Kus uustulnukas võetakse omaks või vähemalt on tal tugistruktuur, kuidas saada selle kogukonna osaks. Kus turvatunne koob end mitte õela järelvalvena vaid kindlusena, et kõige nõrgemaid ei jäeta maha...

Kui see pole see visioon, millega me koos edasi läheme, siis oleme raamide, kastide, tabalukkude, sektorite ja (mõtteliste) traataedade ühiskond, siuke kummaline vaimse vangla mudel. Ja määratud kaduma teiste samasuguste sekka, sest mitte vabadus ei võta ära toda me eriomast kultuurimudelit, vaid ikka kängistus-ahistus-suletus. Vabadus, mõtlemisvõime, uudishimu ei saa inimeselt ära võtta identiteeti ja iseennast. Kõik selle vastand – kõik purunev ja pudisev – aga imelihtsasti.

Kuidas saaksin ma seda loogiliselt selgeks teha või põhjendada? Ega hästi saagi. See on pigem vaist mus, mis ütleb, et võõras mõju ja ta inspireeriv, mässama-tõrjuma panev jõud on eesti kultuuri alati käitand ja koos hoidnud. Et "võõraski" on lõpuks meie, et praegu paneks see meid päriselt tegelema oma probleemidega: sotsiaalsete hämar- ja habraskohtadega.

 

Hää tulevik on kallis?

Me oleksime sunnitud suhtlema rohkem omaenda venelastega. Ehk isegi vaen seoks meid, see oleks muidugi alatu. Aga tõesti, mis on see mootor, mis lükkab meid üksteise poole? Eesti riik ei ole tänini veel midagi leiutand, pääle sunnitud maakeelse koolikorra, mis on lihtsalt inetu käitumine: suruda teise keelega noortele-lastele justkui karistuseks pääle oma keelt, selmet see neile kergelt käeulatusse asetada, et nad saaks ise võtta, kui vähegi tahavad? Liiga kallis? Oot, et hää tulevik on liiga kallis?

Me oleksime tolle uue hää ilma ees sunnitud tegelema omaenda sotsiaalprobleemidega, seisma silmast silma kasvõi me praegu kehtiva astmelise tulumaksuga, sellest tuleks kiiremas korras vabaneda – sest praegu maksab vaene eestlane maksudena riigi kukrusse palju priskema osa sissetulekust kui rikas, võtame sama piimapaki Jürgen Ligi ja Jürgen Rooste puhul, ja avastame, et poole kohaga õpetaja annab oma sissetulekust palju rohkem ära kui minister, kuigi elementaarne toode oleks justkui sama, aga see kehtib läbivalt kõigil elualadel samamoodi, ja – mitte küll ennast tõstes, aga mõndagi teist õpetajat silmad pidades – õpetaja on ikka kuradi palju tähtsam ja vajalikum kui minister. Ta töö on ka ropult-rajult rängem.

Ühe sõnaga: meie ühiskonna probleem on pidev ebavõrdsuse, ebavõrdsete võimaluste taastootmine.

 

Mida reeta?

Eestit ei ohusta kübeke võõrast kultuuri, vaid me oma vaesus-ahistus-lollus. Me vahendi-eesmärgi sassiajamine, pidev majanduskasvu-ulg, nagu me enam muud keelt ei mõistakski kõnelda.
Et siis see riik, mida reeta? Kus ta on? Riik, see olen mina, kordan! Riiki kui sellist pole olemas, on meie – siinsete elanike – ühine katus. Kes siinsete elanike hulka kuuluvad, ei ole alati me endi teha, me oleme avaras ajaloo plaanis, selles eluringis, igaüks ise uustulnukad. Iga maailma sündiva lapse saaks kasvatada eestlaseks, kultuurikoodi mõttes. Me võiksime kõik olla ka ihaldelvalt-veiklevalt pigimustad või kummaliste-kaunite saamisilmega.

Selle riigikatuse alla mahuvad me mineviku ja oleviku ja tuleviku paroolid ja keeled ja kultuurid, see pole kunagi üks ja sama keel-kultuur, Eesti, õigupoolest selle vastse vabariigi ala, on olnud multikultuurne juba aastasadu, võib-olla aastatuhandeid. Me oleme geneetiline ja kultuuriline segu. Laulupeod, kurat võtaks, on laenatud sakslastelt! See pole mingi Eesti oma asi. 150 aastat on igaviku ees köömen!

Praeguse Eesti riigi ja eestlaste valikud ja meelelaad – turumajandus ja tarbimiskultuur omas kitsas vaimumullis – ei ole just aated, mille eest surmani võidelda, kas pole? Kus on isamaakaitsjad siis, kui vaari mets, vana hiis lageraielangiks lastakse?

Ei saa reeta väikseid inimesi, kelle jaoks on siin võimalik ehitada vaba ja mõtlev ja loov ja avatud ühiskond. Küll võib veidike reeta toda vana kuivand leivatükki, mida hammas õigupoolest enam ei jära, aga mõnedki südamest ja siiralt veel eesti kultuuriks (ja selle kaitsmiseks) peavad.

Ma ei tunne, et mul oleks õigust mängida tuleviku maailmaga nii, et ma saaks selle jätta mingi programmilise moodustise kanda, mis ei sisalda endas esmalt noid põhiväärtusi. Üks mu lemmikluuletaja, suur trikster ja hää inimene, põhimõtteline humanist (:)kivisildnik ehk naudib ses mängus toda pasunapuhuja ja trummitagujana laeval põhjamineja rolli. Mina mõtlen vaikselt juba, et tuleks lapsed kuidagi päästeparvedele aidata. Seda laeva juhivad narrid ja hullud, tolad karjuvad kõvasti takka. Eks ma isegi ole paras pajats, aga hinges teeb nati valu ju, et asjalood on veidrad.
Mis ma teha saan, ei ole praegu uhke tunne sinimustvalget lehvitada. Tänini alati on olnud. Praegu tahab mingi kuri mõte selle plagu kaaperdada.

P.S: Olulisim ka ära öelda) Mul on vahepääl tunne, et eesti kultuur ongi juba solvumiskultuur. Osavad demagoogid keeravad asju teistpidi ... aga asjad ongi alati teistpidi ja mõlematpidi. Indrek Tarand soovitas ksenofoobidel end siis põlema panna, kui juba rohkesti oli pagulaste asjas teisel frondil seisjaid pea samade sõnadega ähvardet ... Meelde tuleb Ligi-Ossinovski kaasus, kus esimesel õnnestus väikeste vangerdustega hoopis endale solvuja-positsioon välja mängida, isiklik pronksiöö nr 2 orgunnida. Ühesõnaga, kõik solvuvad, eriti suured jämedad isased, kes siis kõigekõvemad kaagutama on. Eestis ongi paljud praegu väga solvund, mina nt seepääle, et siin siuksed mõttemallid ja -viisid nii levind on, ja et selle ülesköitud kirgedekammi varjus aetakse hämarasju tohutu ühiskatlast pärit rahaga, niidid jooksevad justkui kõigekõvemate poliitikute juurest, aga neid otsi ei saa miskipärast keegi kätte. See solvab, et me oleme taandund argumenteerimatusse arvamuspositsioonisõtta, kõigi tõde kõigi vastu, õigusest ei haisugi.

Eks ma ise ka süüdlane, aga ei saa jalatäit maad ka tagasi anda ... Siuke tunne juba, et kui tunnistad, et vähegi eksid või oled valmis mingi asja üle arutama, sõidetakse lihtsalt sisse ja üle. Seda aga ei saa lubada, sest ma tunnen lõpuni, et ma seisan põhimõtteliselt õige ja hää asja eest. See asi on mõtlemisviis, mitte mingid protsessid või inimhulgad ... Inimestest tuleb eeldada, et nad on nagu inimesed ikka. Halvad ja hääd. Protsessidega on nii, et me ise ei ole puhtad poisid niikuinii, miskistki otsast, see, mis maailmas toimub/on toimunud leiab aset me toel ja mahitusel ka. Mõtteviis, olemise viis on aga see, mille saame praegu ise valida, ise üles ehitada. See on kõige valusam küsimus üldse. Ülejäänud juhtub... või ei juhtu niikuinii, meist paljuski sõltumata, kahjuks.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: