Arvustus. Julia Holteri baroksed laulud elust enesest
Uus plaat
Julia Holter
"Have You In My Wilderness"
8/10
Los Angelese helilooja ja muusik Julia Holter on käesoleva kümnendi vahest üks väljapaistvamaid naisartiste, kes on võrdlusi edumeelselt välja kannatanud nii mõnegi nimega nagu Laurie Anderson, Kate Bush, Joanna Newsom, Grouper, Stereolab jt. Koostööd on tehtud ka nii kaasaegse Ramona Gonzalesiga Nite Jewelist kui legendaarse Linda Perhacsiga. Julia esimesed kaks plaati "Tragedy" (2011) ja "Ekstasis" (2012) olid ambientsema ja elektroonilisema kõlaga, orkestraalsem ja rohkemate naturaalpillidega helipilt ilmnes kabareepopilikul kolmandal albumil "Loud City Song" (2013) ja "Have You In My Wilderness" jätkab trendi, sulatades klassikalist instrumentatsiooni jazz-mõjudega.
Avalugu (ja ühtlasi singel) "Feel You" annab oma klavessiinipõhja, sünkoopsete staccato-rütmide ning kinemaatiliste keelpillidega suurepäraselt tooni tervele plaadile. Julia Holteri lüürika toetub uuel albumil vähem kirjandusklassikale ja rohkem elule enesele. Muusikas on võetud kerge kurss kuulajasõbralikumas suunas, nagu on kosta ka laulus "Sea Calls Me Home", mis kõlab nagu Sean O'Hagan või Jim O'Rourke arranžeerinuks varast Broadcasti.
Selgelt on säilitatud aga mitmekihiline komponeerimisstiil, mistõttu nõuab ka "Have You In My Wilderness" korduvat kuulamist, ja see tasub ära. Nõudlikumatest paladest väärivad enim ehk märkimist hõljuvalt-lainetavalt atmosfääriline "Lucette Stranded On An Island" ja "Vasquez", kus Laurie Anderson kohtuks kui 1970ndate kosmilis-elektroonilise avangard-jazziga a la Herbie Hancock "Mwandishi" perioodil.
"Have You In My Wilderness" põhjal võib julgelt väita, et Julia Holter on helilooja ja artistina säilitanud nii oma singulaarse muusikalise visiooni kui kunstilise taseme, balansseerides üsna edukalt järjepidevuse ning teadliku kunstilise evolutsiooni vahel.
Toimetaja: Valner Valme