Prantsusmaa Die' linn pühendus kümneks päevaks Eestile ({{commentsTotal}})

{{1443533787000 | amCalendar}}
Eesti festival Dies
Eesti festival Dies Autor/allikas: Erle Loonurm

19. - 28. septembrini kestis Prantsusmaal festival Ida-Lääs, kus aukülaline oli Eesti. NB! Osa artiklist kõlas Vikerraadio Kultuuriuudistes täna, 29. septembril kell 16.05.

Tundub üllatav, et Lõuna-Prantsusmaa pisikeses ja võrdlemisi tundmatus Die' linnas on üle nädala kestev festival, mis täielikult pühendatud Eestile. Aga just siin mägede keskel ja veel suviselt sooja päikese käes leiab veelkord tõestust väide, et kultuur on rahvuste ja riigipiiride ülene. Eesti kirjanike, muusikute ja filmitegijate esinemisi, ümarlaudu ja õpitube saadab suur edu ja saalid on täis. Aktiivselt võetakse osa nii setude ja eesti kirjanduse konverentsist kui ka kodumaise rahvakultuuri ja kokakunsti töötubadest.


Väikeste kohtade vahel on tugev side

Eesti vastse suursaadiku Alar Streimanni arvates tuleb Prantsusmaal eristada Pariisi ja ülejäänud Prantsusmaa linnu ning see fakt, et festival toimub väikses kohas, on huvi tekitamisel määrava tähtsusega. "Pariisis on üle kahesaja riigi, kes katsuvad oma saatkondade kaudu end tutvustada. Väljaspool Pariisi on kindlasti lihtsam huvi pälvida ja ma arvan, et ka inimesed tunnetavad ise sarnasust Eestiga. Inimeste mõtteviis on väiksemates kohtades väga sarnane. See festival siin Die’s tõestab, et pole need Prantsusmaa inimesed midagi nii erinevad meist ja meie kultuurist."

Alles kaks nädalat tagasi Eesti suursaadikuna alustanud Streimanni jaoks on see esimene väljasõit Pariisist väljapoole. "Mulle sadas see kohe esimese väljasõiduna kaela. On korraldatud väga võimas festival, sest on ebatavaline, et üle nädala aja on päevad täis Eesti kultuuri ja kirjandust. Ma olen ülipositiivselt üllatunud! Prantsusmaa suuruses riigis on Eestil raske end tähelepanu keskmesse suruda ja kahtlemata on seega tegu unikaalse festivali ja võimalusega."

Ka festivali direktor Harold David rõhutas, et 25-aastase ajalooga festivali hakatakse igal aastal looma puhtalt lehelt. "Eesti kultuuri ja kirjanduse kohta mul varasemalt palju teadmisi polnud ja ka eestlaste iseloomu, kui nii võib üldistada, ma ei tundnud. Aga see, mis mind kõige rohkem üllatas, see on eestlaste huumorimeel. Me naerame siin festivalil palju ja ma hindan väga kõrgelt eestlaste huumorit. Te ei võta end liiga tõsiselt, aga samas on teie pilk Lääne kultuurile kriitiline. Teie mõttemaailm on väga fantaasiaküllane, mingi eriline vabadus on selles. Siin pole mitu aastat nii head õhkkonda olnud.”


Die' linn oleks nagu Eestiks muutunud!

Poeet ja kirjanik Kristiina Ehin tutvustas festivalil oma teoseid ning koos muusik Silver Sepaga andis ka kontserte ja kodumaise rahvamuusika õpitube.

"Prantsusmaal on suhteliselt suur barjäär sõna "folkloor" suhtes. Meie jaoks on tegu millegi loomulikuga, aga siin seostub isegi sõna "identiteet" kohati parempoolsete vaadetegea. Kuigi see ei tohiks nii olla, minu jaoks on see tunnetuslik, mitte poliitiline väärtus. Päris paras katsumus on töötoas seletada, et millega me tegelema hakkame - et hakkame tegelema ühe väikse miljonirahva tantsude, laulude ja rahvamängudega. Eesti regilaulus on kohati tuhandeaastaseid motiive. See on paras pähkel intellektuaalselt lahti muukida," räägib Kristiina Ehin.

Silver Sepale avaldas muljet, kuidas tilluke Die' linn muutus iga päevaga aina enam Eesti nägu. "Olime Kristiinaga ühed esimestest, kes siia jõudsid ja igal õhtul festivali restorani sööma minnes nägin Jaan Kaplinskit saali taganurgas oma lauas istumas, see oli nagu igapäevane prantslaslik déja vu! Iga päev saabus siia Eesti kultuuriinimesi juurde, selline tunne tekkis, et Die' linn oleks nagu Eestiks muutunud. Ning nüüd on siit väga kahju lahkuda."

Silver Sepa ja Kristiina Ehina Eesti folkloori töötoad ja kontserdid läksid täissaalidele ja Ehina sõnul oli tunda süvenemist publiku poolt. "Veel eile oli Eesti hiite üle arutlev foorum, mis kestis kella kaheteistkümneni öösel ning kümnete ja kümnete inimeste kaupa oli tuldud kuulama ja rääkima teemadel, mis iseenesest on sügavad ja süvenemist nõudvad," rääkis Ehin.

Silver Sepp lisab, et tänu festivalile tärkas huvi Eesti kultuuri vastu kohati lausa plahvatuslikult: "Laupäevane eesti kirjanduse ajaloo konverents oli rahvast täis ja kui rahvas saalist välja tuli, siis oli üllatav vaadata, kuidas nad hakkasid omale pakse Harglaid ja Tammsaaresid kaenla alla panema ja kassa poole liikusid. Äärmiselt huvitav nähtus, kuidas äkki panna üks rahvahulk huvituma Eesti asjast."

Festival on ka võimalus eestluse ja oma rahva üle mõtiskleda, Kristiina Ehina sõnul peabki tihti selleks võõra kultuuri ja rahva keskele minema, et neil teemadel arutleda: "Indrek Koff ka ütles, et ta pole viimased paar kuud Eesti peale ja meie kultuurist nii intensiivselt mõelnud kui just siin Prantsusmaal olles." Silver Sepp lisas, et eesti kirjanikud said siin nädal aega eestlaste ja eesti kirjanduse identiteedi DNA’d lahti häkkida. "Ma arvan, et ka neile endile on see üllatav olnud. Siin on jututoad söögi alla ja söögi peale, kus kogu aeg saab enda identiteedi üle mõtiskleda," märkis Sepp, kelle arvates on selline festival eestlaste jaoks suurepärane võimalus omavahel lävida hoopis teisel kujul kui harjumuspäraselt Eestis. "Kohati on tunne, et peakski leidma rohkem võimalusi, kuidas eestlastega välismaal koos olla ja suhelda, niimoodi loob huvitavaid ja püsivaid sidemeid," lisas Sepp.


Side publikuga tuleb luua

Tõnu Õnnepalu romaani "Piiririik" otsustasid festivali korraldajad prantsuse keeles lavale vormida: festivali juht Harold David koos tšellist Carole Jacques’iga andsid Õnnepalu teosele uutmoodi, teatraliseeritud kuju. David oli loonud omale rolli ning teinud teosele dramatiseeringu. Tõnu Õnnepalu jaoks oli "Piiririigi" lavaversioon huvitav: "Ma kirjutasin selle raamatu 22 aastat tagasi ja selline lavaline dramatiseering paneb oma teost hoopis teistmoodi nägema. Eriti üllatas mind meespeaosatäitja pahelisus. Sealt tekstist tuli välja teatav vägivaldsus, prantsuse keeles "violence" - ma ei teagi, kuidas eesti keeles täpsem oleks öelda, kuidagi selline tormiline oli see."

Tõnu Õnnepalu on Prantsusmaal ka pikemalt elanud ning prantsuse kultuuriga sina peal. Publikuga kontakti leidmine ei tohiks seega raskusi valmistada? "Side tuleb ikka alati luua. Ega neid lugejaid, kes minu romaane enne lugenud on, on vähe ja igal kohtumisel tekib omaette õhkkond ja iga kohtumine on unikaalne. Siin on muiduagi erakordselt hea õhkkond ja avatud publik, kuigi tihtipeale lugejatel puuduvad eelteadmised Eesti kohta ja tegelikult mulle see meeldibki. Ikka loeme ju romaane enda pärast. Romaanid pole ju teatmeteosed, kus me saame teada üht ja teist ühe maa kohta, kuigi ka seda võib olla”.

Die' festivali korraldusmeeskond pakkus osalejatele võimaluse valida hotelli ja kohalike inimeste pakutud koduööbimise vahel. Tõnu Õnnepalu ei kahetse hotellist loobumist: "Jäängi tegelikult siia Die'sse veel kaheks nädalaks kirjutama. Selgus, et kohas, kus ööbin, on võimalik veel kaks nädalat olla ja ma otsustasin siit veel mitte ära minna. Kui kutse siia tuli, siis mõtlesin kohe, et huvitav oleks ju siia kanti veel jääda. On meeldiv üllatus, et saan siin veel kaks nädalat kirjutada."

Ka prantsuse-eesti kirjanik Katrina Kalda oli festivalil kohal ja osales muu hulgas arutelul, mis käsitles mälu ja ajaloo teemat kirjanduses. Katrina Kalda kaks esimest romaani ("Eesti romaan" ja "Jumalate aritmeetika" – toim.) puudutavad mineviku ja Eesti teemat. Nüüd plaanib kirjanik oma kirjanduslikul teel uusi radu avastada. Noor naine tunnetab, et Eesti-teema on ta endast välja kirjutanud.

"See eksiili teema on keeruline, sest Prantsusmaal tunnen ma end tegelikult kodus ja kui ma Eestisse tagasi lähen, siis pigem ma end koduselt ei tunne. Aga seda pean ma tunnistama, et juunis, kui suvi algab, on selline tunne, nagu Eesti suvevalgus imbuks kohe verest läbi ja siis tekib küll nostalgia. Siis tunnen ka seda et olen Eestist kaugel, eksiilis."

Katrina Kalda lõpetas äsja oma kolmanda romaani. "See räägib ühiskonnast, mida pole olemas ja kus inimesed on väga raskes olukorras. Mind huvitaski, kuidas inimesed leiavad endast ressursse, kuidas hakkama saada."

Veel ei ole teada, kas romaan ka eesti keelde tõlgitakse.

Festivalil, mis käsitleb ida ja lääne kultuuri ühisosa ja erinevusi, tunneb kirjanik Jaan Kaplinski end nagu kala vees. Kirjanik ise peab ennast sillaehitajaks erinevate kultuuride vahel. "See on juba perekondlik asi. Mu isa ja ema olid eri riikidest ja rahvustest, mu ema oli eestlanna ja isa poolakas. Ema oli tantsijanna ning õppis ja esines Saksamaal ja Prantsusmaal, tants ise on ju juba rahvusvaheline keel. Isa kasvas aga Peterburis, õppis Šveitsis, Prantsusmaal ja Tšehhoslovakkias. Mu vanemad oli eurooplased aga Euroopa ongi ju mitme kultuuriga kontinent, võrreldes näiteks Hiinaga, kus domineerib üks ja ühtsem kultuur.”

Die' linna tulek kujunes Kaplinski jaoks tähendusilikuks: nimelt sai ta siin kätte väärtusliku kava tantsuetenduse kohta, kus tema ema Nora tantsis. "Leidsin tegelikult hiljuti Internetist Ebay’st müügist väikse bukleti tantsuetenduse kohta, kus minu ema kaasa tegi. Mis mulle veel eriti rõõmu teeb, et seal on pilt minu emast, mida ma kunagi veel näinud polnud. Raphael (Gianelli-Meriano – fotograaf ja filmirežissöör – toim.) ostis selle ära ja kinkis selle mulle, sain selle siin Die's kätte.”


"Teen neid pilte selleks, et maailmas olemas olla"

Kunstnik Navitrolla eksponeeris nädala jooksul oma töid Die' galeriis ja kohtus ka publikuga. Rahvusvaheliselt tuntud kunstnik, kellele meeldib töid täiustada lühikeste löövate mõtteteradega, tahtis lapsena saada nii multifilmitegijaks kui poeediks: "Elasin peres, kus loeti palju ja räägiti muinasjutte. Mulle lihtsalt luuletused meeletult meeldisid, sest sain aru, et ühe-kahe või kolme sõnaga sa võid luua suure ja uhke maailma ja samas võid selle ka, naksti, ühe-kahe sõnaga hävitada. Ja see oli minu jaoks imede ime! Minu unistus oligi olla sama andekas. Kuna ma aga ei pea ennast luuletajana andekaks, siis otsustasin kunstiga, oma teise kirega, tegeleda. Avastasin, et luule ja joonistamine võivad oma sümbioosis anda uue kvaliteedi."

Navitrollast ei saanud küll luuletajat sõna otseses mõttes, küll sai temast aga visuaalne poeet - tema poeesia väljendub pildiliselt ja pisikesed mõtteterad sümbioosis joonistustega loovad omaette maailma, uue kvaliteedi. "See tähendab minu jaoks koostööd, mitte seda, et püüaks sõnadega ära seletada, mida ma joonistan," seletas Navitrolla. "Ma olen oma kunsti püüdnud teha võimalikult ausalt. Mulle ei meeldi lollitamine ja mängitamine ja terminitega manipuleerimine. Luules sa ei saa manipuleerida, sellest saab kohe aru. Ja ma pole kunagi tahtnud vaatajat petta oma loominguga. Ma usun pildi ja loomise jõudu ja müsteeriumisseJuba Picasso on öelnud, et ta õppis kunsti, et pärast terve elu osata jonistada nagu laps. Mulle on see mõte väga hingelähedane. Tahan samuti hoida elus seda spontaansust ja lapsemeelsust."

Navitrolla teoseid läbib tihti narratiivne niidistik. Loo jutustamine on kunstniku jaoks alati tähtis olnud: "Hea luuletus ütleb ühe sõnaga ära terve raamatu, tahan samuti ühe pildiga öelda ära terve loo. Tahan väljendada liikumist ja et vaataja näeks minu pilti vaadates veel kaugemale pildi taha, et ta kujutlusvõime läheks rändama."

Navitrolla teosed on tehniliselt läbimõeldud ja täpsed. Kunstniku sõnul on ühe maali kallal töötamine nagu tikkimistöö, kus iga detail on tähtis. "Tahan meelega oma teostega tekitada natuke sellist haiglaslikku ületöötatud efekti: inimene läheb sinna pildi sisse ja see paneb ta mõtlema, ta hakkab nägema uusi detaile ja avastab võib-olla midagi ka enda kohta. Tahan tekitada intriigi!"

Navitrolla teeb koostööd õega ja see on kunstniku jaoks oluline. Samas on mees jäänud tagasihoidlikuks, mis puudutab tema rahvusvahelist edu: "Minu jaoks on täielik müsteerium, et ükskõik, kus ma näitusi ei teeks, siis inimesed, vaatamata kultuurile, rahvusele ja usule mõistavad seda universaalset inimlikku huumorit, looduse iha, rahu taotlust. See on minu jaoks loomulikult tohutult rahuldustpakkuv!"

8. märtsil 2016 tuleb Jõhvi Kontserdimajas ülevaatlik väljapanek Navitrolla teostest. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: