Hardo Pajula raamatust "Totu kuul": see on puhas propaganda
"Kirjandusministeerium" kutsus külla Hardo Pajula, et küsida talt kommentaari 60ndatel ilmunud Nikolai Nossovi romaani "Totu kuul" kohta, mis on kuulunud paljude Nõukogude laste lapsepõlve, ent olnud samas ka poliitökonoomia eksamite lahutamatuks osaks.
"Tõtt-öelda minus ei tekitanud ta mingeid muljeid - lähim paralleel on mulje poolest ilmselt Ilfi ja Petrovi "Kuldvasikas" ning "12 tooli". Omalajal oli väga oluline raamat minu sõpradele, kes kiitsid seda, et on väga naljakas ja vahva," sõnas Hardo Pajula kommentaariks "Totu kuul" raamatu kohta. "Kui ma teda lugesin nüüd võib-olla 10 aastat tagasi, siis ma lihtsalt mõtlesin, et millest selline ažiotaaž selle raamatu ümber - nii see "Totu kuul" kui ka Ilfi ja Petrovi saaga ei ole pidanud ajahambale vastu."
"Eks seal on muidugi selliseid kapitalismi institsusionaalseid iseärasusi tutvustatud, aga jällegi - kui eesmärk oli lastele tutvustada klassivõitluse konseptsi, siis selleks on "Cipollino seiklused" parem." Paljula arvab, et kui ta praegu seda loeks, siis see meeldiks mulle ikkagi. "Seal on sellist vaimukust ja espriid tunduvalt rohkem kui Nossovi teoses." Samas jäi talle "Totu kuul" teosest meelde üks lause, mida ta pidas väga vahvaks: kosmos ei ole koht naljatamiseks.
Kõige paremaks küljeks raamatu juures ta peab illustratsioone. "Need olid vahvad ja soojad ning veidi isegi sellised, mis oleksid sobinud Lindgreni teostesse, mis on mõõtmatult paremad kui see, mida Nikolai Nossov meile kuuekümnendatest on pärandanud."
Toimetaja: Kaspar Viilup