John Cleese'i raamat on nagu Monty Python – vahel tähelepanuväärselt vahetu ja ülinaljakas, vahel arusaamatult ekshibitsionistlik ja mõistetav ainult tegijale. Igaks juhuks olgu kohe hoiatusena ära mainitud, et tegu on peagi 76-aastaseks saava John Cleese'i kireva ja põneva elu esimese 25 aasta võrdlemisi detailse kirjeldusega. Pythoni teema lõikub küll sisse, aga pigem pisikeste vihjetena, konkreetsemaks läheb alles 377. leheküljel. Tegelikult lõpeb üle 400 lehekülje pikk teos seal, kus püütonid õieti pihta hakkasid. Täiesti võimalik, et vana vimkamehena oli see Cleese'il taotluslik, igal juhul ärritas see lugejaid ja kriitikuid nii siin- kui sealpool ookeni päris tublisti ning ei saa öelda, et alusetult. Nojah, samas ongi see raamat John Cleese'ist, mitte maailma kõigi aegade vaimukaimast ja kuulsaimast koomikutetrupist Monty Pythonist. Kas tunnen lugejana end siiski petetuna? Kahtlemata. Kas soovitan raamatut ikkagi lugeda? Tegelikult soovitan. Ja see ei ole Kuningliku Kaelkirjaku sündroom.

"Ma tean, et see teos peaks olema autobiograafia, aga tegelikult on tõsi see, et enamik teist ei huvitu mitte kõige vähemalgi määral minust kui inimesest ega tunne kaasa kõikide nende kannatuste juures, mis teevad mind nii eriliseks. Ei, te vaid lehitsete mu südantlõhestavat elulugu, lootes pisut nalja saada, kas pole?"

Sellise eneseiroonilise ning pisut traagilise alatooniga avalduse leiab leheküljelt 302. John Cleese ei ole siiski vana sarkastiline kloun, kes kasutab kirjastuse heldet pakkumist peamiselt lapsepõlvehaavade lahtikiskumiseks, eneseõigustuseks ning Daily Maili sõimamiseks. Jah, ta teeb seda ka ja korduvalt, aga õnneks on teoses midagi märksa enamat. (Daily Mail avaldas Cleese'i raamatu arvustuse aasta tagasi, pani sellele viiest võimalikust punktist kaks ning otsis juurde ääretult koleda foto. Arvustus, muide, oli päris hea. M.H.)

John Cleese sündis 27. oktoobril 1939 Somerseti suvituslinnakeses Weston-super-Mare. Jah, see on sama koht, kuhu multitalent Banksy pani tänavu püsti maailma masendavaima tivoli Dismaland. Koht oli hästi valitud. Ega seal terve ajaloo vältel eriti midagi ole juhtunudki. Nii polegi imestada, et kui sakslased 4. augustil 1940 lennukitelt mingil arusaamatul põhjusel linnakest pommitasid, olid westonlased isegi uhked, kuna Cleese'i tähelepanekut mööda andis see neile elus seni puudunud tähtsustunde.

Võimalik, et Cleese'i tulevase elu verstapostid pandi paika juba varases koolipõlves, kus tal oli võimalus tõestada end tõsiseltvõetava ja asjaliku näitlejana saatana rollis. Kui liibuvates retuusides pikk Lucifer lavale koperdas, hakkas publik naerma enne, kui Cleese jõudis suugi lahti teha. "Selle asemel, et neil sitt lahti ehmatada, põhjustas see hoopis pükste täispissimist."

Cleese'i huumorimeel on väga omapärane. Kord tuli tal kohtuda Hollywoodi režissööri Sidney Salkowiga. John oli regulaarselt kokku ostnud pehmeid mänguasju ning mingi mõttevälgatuse ajel otsustas ta need kohtumiseks mõeldud toas paigutada nii, et igaüks neist vaataks täpselt härra Salkow' poole. Lambi taga orav, kardinapuul leopard, tooli all pesukaru, teleri taga jaanalind, aknalaual kaks tüügassiga, kaks mäkra sahtlist välja vaatamas, akna taga teibiga kinnitatud krokodill, kaks sebrat prügikorvis, ahvid lambivarjudes.

Võimalik, et "Igatahes..." ongi tõesti anarhistliku, ootamatu ja kummalise mehe veider nali, kus autor küll teab, mida publik pikisilmi ootab, kuid ei paku enamat vihjeist. Põneva mehe huvitava elu ebahuvitavaimad aastad on siiski nauditavalt kirja saanud ning paar pöörast nalja on ka. Järg mõistagi kohustuslik, aga sellest pole veel midagi kuulda.

Vaata nalja: