Sveta Grigorjeva: ärritus on minu loomingusse sisse kirjutatud ({{commentsTotal}})

Intervjuu lavakunstniku Sveta Grigorjevaga, kel sel sügisel lavastus monotantsutükk "Carmina Trash". Intervjuu on tehtud saate "OP" jaoks, aga kultuuriportaalis ilmub ta pikas videos ja ka tekstis täielikuna, muidugi toimetatuna.

Mingi ärritamine või irriteerimine, tundub, on sinu loomingusse sisse kirjutatud, oled sa minuga nõus?

Olen, on küll, see on tõsi.

Aga miks see nii on?

Vat ma ei tea. Ju siis ma ei oska sellist malbet kunsti teha. Mulle meeldib tekitada mingisugust reaktsiooni. Küll aga ma vaidleks vastu sellele, et see peab alati olema negatiivne või šokeeriv, see ei ole kunagi minu taotlus. Ma tahan mingit emotsiooni jah saada inimestelt, ma ei taha, et nad jääks magama, et nad hakkaks mingeid muid mõtteid mõtlema, kui nad vaatavad mu etendust või loevad mu tekste, ma tahan, et nad astuks minuga dialoogi ja ma tahan, et sealt tuleks mingisugune reaktsioon.

Jürgen Rooste on öelnud sinu kohta, et sa oled kõige intensiivsem loominguline jõud, kes iga päev kogu aeg tegeleb teatriga, lavaga, tantsuga, kas see on objektiivne hinnang su tegevusele?

Ma arvan, et ta liialdab, muidugi teater ja lava moodustavad väga olulise osa mu elust, ma ei saa öelda, et ma tegelen sellega intensiivsemalt kui teised teatriinimesed või tantsuinimesed, või tekstiinimesed. See on jah see, mida ma tahan teha, ja midagi muud ma ei teegi. Võib-olla sellpärast ma olengi nii intensiivne, et ma ei taha midagi muud teha peale kunsti, teatri, luuletamise, võib-olla selles siis väljendub intensiivsus, et ma ei luba eriti palju teisi asju sinna kõrvale, neid, mis mind, ei huvita.

Mida sa "Carmina Trashi" sünni ja selle tegemise kohta tahaksid öelda, kuidas seda iseloomustad?

Naljaga pooleks öeldes olen selle kohta öelnud, et see on pseudointellektuaalne eneserahuldamisžest artisti poolt, kes on liiga laisk omandamaks ükskõik mis tehnikat, kas siis teater, tants, muusika, aga see oli nüüd iroonia. Tegelikult "Carmina" tõukejõud oli "Carmina Burana", mille tekste kirjutasid 13. sajandil üliõpilased, vagabundid, kes olid mingis mõttes sotsiaalselt staatuselt lähedased tänapäeva vabakutselistele kunstnikele. Kuna nad olid sellised institutsioonivälised tegelased, siis nad võisid lubada endale kriitikat nendesamade institutsioonide pihta, mille kütkest nad ise vabad on. Ja ma hakkasin mõtlema, et huvitav, kui tuua see mõte sellisest institutsioonidevabast tegelasest tänapäeva, et milline see tegelane võiks välja näha, millest ta räägiks, kuidas ta räägiks, mille pihta tema kriitiline oleks. Sellest sündiski "Carmina Trash".

Nende terminitega on mul natuke keeruline, moderntantsu ei ole enam olemas, nüüd on etenduskunstid, tantsukunstid. Sa ise oled "Carmina Trashi" kohta öelnud, et see on mittetantsuetendus.

See on irooniline pilge meie tantsuskeene või teatritantsu spetsialistide pihta, kes nunnult eraldavad täieliku kindlusega, mis on tants ja mis on muu. Nagu mina olen aru saanud, siis see, mis mina teen, ei olegi tants, vaid läheb etenduskunstide valda, mis on õige, aga kui me räägime näiteks teatriauhindade kategooriatest, siis mina arvan, et see on ebaõiglane, et igasugused eksperimentaalsemad koreograafid või koreograafialavastused lihtsalt lükatakse etenduskunstide rongile ja sinna tantsuauhindade kategooriasse jäävad puhtalt niinimetatud kehakesksed lavastused.

Et see on mittetantsuetendus, ironiseerib seda, kui mulle kui lavastajale ja koreograafile öeldakse, mis on tants, mis pole tants ja et minu looming peaks samasse kasti mahtuma stand-up-komöödiatega ja selliste asjadega, millega mina ei ole nõus! Me ei pea tantsu või koreograafia mõistet või olemust piirama nii väikseks. Koreograafia mõiste on üldse katusmõiste minu jaoks, sinna kuulub võib-olla kogu teater, ma võin koreograafiat näha teksti esitamises, teksti loomises, muusika esitamises, muusika loomises, see, kuidas lõigatakse tants väga pisikeseks terminiks, minule ei sobi see.

Kuidas sa üldse Eesti tantsukriitikat hindad? On see olemas?

On olemas, kuna kaasaegse tantsu skeene on nii väike, siis muidugi neid kriitikuid on vähe, aga neid siiski on. Ja mõned nii-öelda teatrikriitikud, kes kirjutavad laiemalt, kirjutavad ka tantsust, näiteks nagu Madli Pesti ja Leenu Nigu, või Iiris Viirpalu. Neid võiks muidugi rohkem olla.

See on sinu kuues etendus koreograafina ja sa oled ise esinenud, kaasa teinud mitmete teiste koreograafide lavastustes. Samas, kaks aastat tagasi tulid sa välja väga võimsa debüütluulekoguga "Kes kardab Sveta Grigorjevat". Millegipärast mulle tundub, et inimesed Eestis võtavad sind rohkem kui poeeti, kas see on kompliment või mitte?

Ma millegipärast teadsin, et sa küsid mu käest seda. Ma ei tea, tegelikult ma tantsuga ikkagi alustasin varem, ma olen maast-madalast tantsinud, alustasin rahvatantsuga ja olen terve elu tantsinud. Luuletamine tuli hiljem. Ma ei võta seda ei komplimendi ega millegi muuna, kui mõni näeb mus rohkem poeeti, ilmselt ta pole veel näinud mu töid.

Nende inimeste jaoks, kes tulevad "Carmina Trashi” vaatama, mida sa neile kaasa tahad öelda?

Ei taha nagu väga siukest klassikalist öelda, et võtke avatud meel kaasa ja…

Ei-ei, ma mõtlesin ikka, et midagi põnevamat, tekstiinimene oled ju.

Jah. Nüüd olen tekstiinimene, jaa. Et mida nad peaksid kaasa võtma? No esiteks võiks seitse eurot kaasa võtta, ja siis räägime edasi. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: