Näitus "Rämps 2" Linnagaleriis lähtub 22 aastat tagasi Kunstihoone galeriis toimunud esimesest "Rämpsu" näitusest. Rämps on Neoekspreposti mõistes kõik äraheidetu ja ebapopulaarne. Kunstnikud koguvad helluse ja tähelepanuga ebamoodsad materjalid, praktikad ja vaatenurgad kokku ning poputavad nad galeriis üles. Uue elu saavad ausus, keerutamine ja vassimine, kirg, sotsiaalne kriitika, uinuva kangelaslikkuse aimdused.

Rühmitus, mis on endale nime komponeerinud kunstiajaloo stiilinimetuste eesliidetest, võtab endale sellega vabaduse võtta uuesti kasutusele vana stiil (neo) ja olla nii väljenduslik kui eksperimentaalne, olla ajast nii ees (pre) kui maas (post). Kunstnikel on sellel näitusel olnud vabad käed, piiranguks vaid materjalivalik: taaskasutatakse äravisatut ja uuesti leitut, nii kodusest majapidamisest kui lammutatud rahandusministeeriumist pärit detaile.

Rühmituse üks mootoritest Andro Kööp näeb selget erinevust võrreldes 1990. aastate algusega: "Praegu oleme jõudnud aega, kus ületarbimine, toorainevarude lõppemine jms on viinud olukorrani, kus rämpsu kui sellist õieti ei olegi. Kõik läheb taaskasutusse, see on hetkel kõikevaldav suund ja trend. Kõik me sorteerime prügi. Ehk on tänapäeva rämps pigem rämpsinformatsioon, mida inimesed oma peas toodavad ja tarbivad ehk mittemateriaalne rämps – teatud hoiakud, käitumised, vaated. 22 aasta jooksul on maailm plahvatuslikult muutunud."

Rühmituse teosed kutsuvad vaatajat mõtlema ilu ja hinnangutega seotud eelarvamuste peale ning näituse eesmärk on saavutada kontakt publikuga, panna vaataja mõtted liikuma isegi sinna kuhu kunstnik ei taha, teha vaataja meel rõõmsaks ja meelde jääda.

Näitusel osalevad Urmas Puhkan, Sorge, Ionel Lehari, Andro Kööp, Ivar Kaasik, Paol-Mario Ving, Taavet Vool, Siim Aimla, Maarja Ruut, Max Fresenberg (DE), Ekstra Hölderlin (TH), Hannes Aasamets, Henrik Rakitin, Johann-Aleksander Kööp, Mark Antonius Puhkan. „Rämps 2“ jääb lahti kuni 1. novembrini 2015.

Näitusele on loonud helitausta Taavet Vool ja Siim Aimla ning väljas on ka esimeselt näituselt pärit töid.

1988. aastal alustanud Neoeksprepost on laia platvormiga põlvkondadeülene rühmitus, kus ei ole püsiliikmeid, temaatilisi ega vormilisi piiranguid. See toimib kunstnikele mängulist eneseväljendust võimaldava kehandina, milles järele katsuda kunsti ja sootsiumi vahelisi kokkuleppeid nagu hea maitse, ilu, loominguvabadus, nali ja siirus. Lisaks galeriidele on nad korraldanud projekte ka reisilaevadel ja juveelipoes ning pälvinud 1991. aastal Vaala galerii esimese kunstipreemia.