Arvustus. King Midas Sound, industriaalühiskonna meditatsioon ({{commentsTotal}})

{{1445522812000 | amCalendar}}
King Midas Sound
King Midas Sound Autor/allikas: FB

Uus plaat

King Midas Sound / Fennesz

"Edition 1" (Ninja Tune)

8/10

Londoni trio King Midas Sound ja teiste taoliste leiblist Hyperdub võrsunud artistide heliilma olen žanriliselt nimetanudki hyperdub'iks. Kode9'i leibli nimi on täpseim ja samas piisavalt avar määratlus: Kode9 ise, Cooly G, Laurel Halo, Ikonika, Burial, Inga Copeland, Fatima Al Qadiri, Morgan Zarate jt, kes Hyperdubi alt on alustanud või sinna jõudnud viljelevad erinevate stiilide servi, aga neid ühendab miski, ja see ei ole dubstep, nagu lihtsustatult Hyperdubi kohta siiamaani öeldakse, ning järjest valem see dubstep-silt selles kontekstis on. Piltlikult öeldes tegelevad kõik hyperdublased aga kajamasinaga ehk loovad 21. sajandi elektroonilist dub'i industriaalsete, techno, hiphopi ja dancehall'i mõjudega, paljudel on mängus ka house ja RnB, aga kõiki ühendab veel tontlikkus, kõhe foon, salapärane atmosfäär, mis olenevalt kõrvast kõlab päris koduselt, minu jaoks näiteks põnevalt ja soojalt. See on ghost-step, kui soovite.

Fennesz aga on Austria uue ambiendi meister, ta mängib kitarri, punub elektroonikat ning ületootlikkusele vaatamata on tema muusikalised maastikud kindlalt äratuntavad, tema kaunis, ühtaegu hubane ja karge saund on (mitte küll kõigi eksperimentide, koostööde ja albumite poolest) ideaalne kaaslane õhtusteks mediteerimisteks ning vaevalt möödub ka Klassikaraadio "Fantaasia" saadet Fenneszita.

Need kaks kohtuvad nüüd briti ühe suurima, vanima ja aktiivseima, ent tänu ajaga kaasaskäimisele mitte oma ajaloolise saundi (sämpledeelika, jazzine hiphop, triphop) järgi defineeritava plaadifirma Ninja Tune all.

Kuigi stilistiliselt on tulemus etteaimatav, näitab plaadi tugevust see, et selle mõju pole seda väiksem. Milles etteaimatavus? Oli oodata, et King Midase sugestiivsus ja varjusoul muutuvad Fenneszi ambientsete kõlamaastikega kohtudes uinutavamaks, rahustavamaks, ja nii ongi. Küsimus oli, kas kõigi Kevin Martini projektidega kaasnev pinevus, mingi sisemine tumedus, salapära säilib. Jah, on säilinud. Kerge oleks sellisel plaadil nagu "Edition 1" jääda pelgalt kahe artisti neile endale põnevaks, aga kuulajale steriilseks kohtumiseks, ning pealkiri viitab veel lisaks tüütule eeldusele, et küllap on see kõik vaid work in progress, mingid etüüdid pikemast kontseptuaalsest plaanist sirgeldada mingeid "paljuütlevaid" ambientvisandeid. Ja pole midagi mõttetumat kui ambientvisandid.

Siiski on sel plaadil ülekaalus palad, millega on lõpuni mindud, millel on mingi eesmärk omaette ja kokku moodustab album hüpnotiseeriva terviku, milles on hetki, kuhu end unustada ("Melt") ja ka intensiivseid hetki, mida võiks peaaegu popmuusikaks nimetada (ideaalses maailmas) - näiteks "On My Mind".

See album soodustab mediteerimist, aga see ei ole new age ega ökohipide saundträkk. See on industriaalse maailma virvendus, öiselt kaunis sillerdav peegeldus õlisest lombist tehase tagahoovis. Leidke ilu nurga tagant.

Kohati tundub, et just nimelt eeltoodud popmuusika vältimise põhjusel Roger Robinsoni ja Kiki Hitomi vokaale poleks vajagi: need toovad liialt maa peale, need järgivad struktuure, need on vastused küsimustele, mis võiksid küll küsitud saada, aga vastamata jääda, nagu heas õudukas. Ja eks ole, raputame CD-kaasi veidi: teisest kaaneosast kukubki välja instrumentaalide plaat.

Kaamos on ju mõnus, kui on tingimused loodud. "Edition 1" on üks tingimustest.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: