Carmina Trash: "Jumal päästa Eestit!"* ehk teater tuleb tänavatele
"Teie väidate mulle, et teie olete tolerantsed?! Teie?!" Ei, see pole hetk "Carmina Trashi" etendusest, vaid Mihhail Stalnuhhin Riigikogu ees pagulasteemal kõnelemas. Imeline!
Milleks minna vaatama NO99 sotsiaalteatrit, kui teater väljaspool turvalist tinglikku ruumi (kohaspetsiifiline teater) on sedavõrd ägedam?
Ei, ärge saage valesti aru, ma ei töga Stalnuhhinit, vastupidi: milline dramaatiline arendus, milline jõud! Ja ei mingit Eero Epnerit selle taga, ta ise laval loob, isegi improviseerib, arendab teksti oma visandi põhjal... kuigi Stalnuhhinilgi muidugi võib variautor olla, nagu suurel jaol Eesti poliitikuist. Ja kuulda on, et isegi arvamuskirjutajaist.
Ent! Milline siirus, milline valu. Isegi veidike kohmakalt välja kukkuv lõpetus "Jumal päästa Eestit!" on just see emotsionaalselt piiripealsesse olekusse viidud inimese kohmakus, mitte midagi võltsi. Katsu sa seda teatris usutavalt mängida, kolm neljast lavaka lõpetanust kukub külakomejandikasti! Aga mitte Stalnuhhin, kelle teatrikogemus on karm ja elust enesest, iga päev rängalt rollis olles saadud.
Ei mingit Maarika Vaarikut, ei kostüüme, ei tulesid, ei koori, ei hulki, ei tohutut promotööd. Kõnepult, ülipiiratud ruum, lavasügavust kasutada ei anna, suhteliselt staatiline ülakehakoreograafia, natuke värisevad ja tuge otsivad käed, vananeva mehe kortsud ja grimassid. Uussiirus on kunstidest jõudnud poliitdramaturgia ruumesse.
Me saame kõik aru, et see on tinglik, lavaruum on maha kistud juba ammu, mingist siirusest pole haisugi, ole sa või sots, kelle kaart laual ongi "küll me oleme nii siirad võrreldes teistega". Aga see märterlik ausus, mis lubab meil hetkeks unustada räpa- ja prahiesteetika, see pea kunagiste kuningriiklaste riigikoguteatritrupiga (kust kasvas välja ju Vilja Savisaar!) võrreldav koputus ühiskonna südametunnistuse pihta, on tänavuse teatriaasta üks tipp!
Massistseenidest tuleb esile tõsta EKRE ja muude rahvuslaste tõrvikurongkäike. See on ülev ja ilus eneseohverdus: taaslavastada inimkonna hämaramaid aegu! Muidugi meenuvad esiteks natside pompöössemad rongkäigud, kuigi võib ju vaielda, et tõrvikutega on ikka vahel jalutanud ka vaimselt tervemad inimesed. Aga, jah, oluline on, et tõrvikutega inimesed, kes justkui vaenavad midagi võõrast (me saame ju aru, et nad on rollis!), kõnnivad hämaruses hulgi.
See on hirmutav, see on taotluslik lavastusefekt. Stseen, fotod, loosungid, laulud annavad meile mõista, et elame taas nagu 1930ndais, süngetes suruaegades, kus mahukad mustad pajad mulksuvad tulevase sõja pingest. Inimesed selles katlas on saatuse enese käest andnud kõrgele printsiibile, köögikubjastele ja lavastajatele, kes isegi paljastamata oma plaani, kirjeldamata rolle, pritsivad: ole sina ise, ole eluline, ole ehtne!
Lavastaja käsi liigutab tänavail tõrvikutega harrastusteatrinäitlejaid, üksiti on rollid ehk haprad või ebaõnnestunudki, aga kultuurimeedia ja -kriitika jälgib siin heatahtlikult n-ö suurt plaani. See plaan on mõjus, kuigi kohale meelitatud teatriharrastajate hulk jääb tõsiseltvõetavuseks liiga väikseks. Aga sellest pole hullu – maailma meedia ringkajastus toob ta meile massilisema ja ilusamana tagasi. Nii idast kui läänest.
Teine link ajus viib minusuguse nõia kohe nõiajahi juurde. Tõsi, kui keskaja lõpul ja hiljemgi haarati tõrvikutega ühes ikkagi hangud ja vikatid (mitte nt motikad), siis praegu on nõiajaht sümboolne. Sookoll Shreki või nõida otsib küll pahane hulk, aga too vaenlane ise ei ole (õnneks veel) konkreetne inimene siin ja täna me kõrval, vaid lastele kirjeldatav koondkollikuju, joonistus-visand-väljamõeldis. Nagu 1930ndail Eestiski levitatud koomiksid-õudusjutud lapseröövlitest-juutidest.
Peagi on tulemas Halloween. Kas ei võiks me rahvuslased hingedeajal kehastuda ise kollideks-trollideks-koletisteks, hiivata Tallinna ühe värdjateparaadi "Tsirkus tuleb linna!", karikeerida vaenlasekuju lõpuni jõletuks, et me mõistaks: selliseid rongkäike me tulevikus peamegi nägema? Ühtlasi saaks nad stanislavskilikult leidma kontakti sisemise trolliga. Miski ütleb, et pool näitlejatööd, pool enesevaatlust-rolliotsingut on eelmiste performance'ite jaoks juba tehtud.
Eestlased on ikka olnud teatrirahvas ja mind on kurvastanud, et see teatrihuvi on jäänud Kivirähki jantide, onuvanjade-kirsiaedade, suviste puugikorjamislavastuste juurde. Kaasaegsem, ärevam, aga isegi Brechtlikum-tinglikum-poliitilisem on kuidagi kõrvale jäänud.
Õnneks on olemas Edgar Savisaar, mees nagu Andy Warhol, popkunsti-iidol ja megamogul (Kiwa, unusta ära...!)! Mu imeline armastus. Vastukaaluks tontlikule tõrvikujandile pani ta just sel nädalavahetusel Hundisilma talus püsti palju helgema-nukrama spektaakli. See on lähim, kuhu me suurte saagade või "Sõrmuste isanda" lavastusest unistades jõuda võime: vana kuningas, peale katsumusi ja tagasilööke, oma linnuse õuel. Teda õnnistab/ tervitab teine vana hingekarjane-võlur, andunud järgijad vaatavad truult kõrvalt. Me teame, et see on hetk enne sööstu otsustavasse lahingusse. Et verevalamist, eepilist heitlust tuleb veel palju, aga selleväärilist teatrit lihtsalt ei leia. On ainult üks Edgar Savisaar, üks keskne kuju me šeikspiirluses. NO99 ei jõua kunagi sinna.
Tegelikult tahavad lihtsad inimesed uut teatrit, seda rahutukstegevat lavaruumi lammutamist, ise osalemist-tegemist, kohaspetsiifikat, jalgealuse haprust. Ja aeg annab neile võimaluse. Ainult et rollide arenedes lähevad valikud üha raskemaks. Siiruse esitamine üha keerukamaks. Aga seda ei tohi karta! Teater peab tulema tänavale. Kes sureb laval, see sureb ainsana päriselt. Eesti suurimad näitlejad on alles asunud oma rollide juurde, jõudnud oma tippvormi. Mis on draamateatril selle kõrval pakkuda – mõni tumemeelne jandike, Ain Lutsepp raskete saabaste mütsudes üle lava igavikule vastu tõttamas? Ei-ei! Inimeste teater võidab kogu selle võltsi kunsti, nad on haaranud ohjad, nad seisavad hommikul enne välja astumist peegli ees. See on näitleja töö iseendaga!
Toimetaja: Valner Valme