Birk Rohelend: riik, maksumaksja ja Eesti laste haridus
Haridus- ja Teadusministeerium avaldas eile oma kodulehel joonise, mis peaks justkui selgitama riiklikke üldhariduse rahastamise aluseid. Nagu ka paljud teised materjalid ja sõnavõtud, millega Haridus- ja Teadusministeerium on siiani välja tulnud, on seegi infokandja eksitav, sest süvendab muljet, nagu koheldaks Eestis kõiki koole võrdselt ning uue seadusemuudatuse valguses poleks erakoolidel ja lapsevanematel, rääkimata maksumaksjatest, millegi üle kaevelda.
Aga on.
Tugevama õigus
Koolide rahastamise debatis käitub haridus- ja teadusministeerium (HTM) algusest peale diktaatorina, kel on nii otsustusõigus kui peamised vahendid, kuid pole vaja oma tegusid põhjendada ega otsuseid selgitada, rääkimata huvigruppide kaasamisest ja osapooltega läbi rääkimisest. Võrdne haridustoetus, millele HTM oma sõnavõttudes keskendub, katab vaid 40 protsenti kõigi koolide kogukulust. Enamik kooli pidamisele kuluvast rahast riiki ei huvitagi, see peab tulema kuskilt mujalt, see poleks nagu nende asigi. Võrdsusest rääkides ei räägi ministeerium Eesti riigist tervikuna, vaid pelgalt enda aastaeelarvest. Kohalik omavalitsus on kõigis haridus- ja teadusministeeriumi sõnavõttudes nagu mingi tundmatu ja sõltumatu osapool, asukas perifeeriast, kel pole riigi ja riigi valitsemisega mingit pistmist. Ometi otsustavad kogu riikliku hariduse üle just need kaks osapoolt. Kui riik annab riigikoolile 100 protsenti tegevuseks vajaminevast rahast ja munitsipaalkoolile 40 protsenti vajaminevast rahast, siis puudujäänud osa katabki munitsipaalkoolis kohalik omavalitsus ise.
Vastavat olukorda põhjendab ministeerium sõna-sõnalt näpuga põhiseaduse ridu ajades, et riik ei peagi hariduse kulu tervikuna katma. Kui aga kohalik omavalitsus ei suuda oma eelarvega hariduskulude katmisel toime tulla, näitab "riik", see tähendab valitsus, talle lihtsalt keskmist sõrme. Isegi 2014. aasta riigikohtu lahendiga ei olnud võimalik panna keskvalitsust puuduvaid kohalikke kulusid katma, kohustuse vältimiseks otsustati lihtsalt muuta seadust. Sealjuures sõltuvad omavalitsuse iga-aastastest tuludest kõik tema territooriumil asuvad koolid, mille lapsed tulevad enamasti samas linnas või vallas elavatest peredest. Ühe omavalitsuse nigela tuluaasta puhul võivad kõik need koolid sattuda finantsraskustesse. Praktilisel rahapuudusel võib omavalitsus olla sunnitud just erakoolide toetamise lõpetama, sest nende toimetuleku eest ei pea omavalitsus – samuti näpuga põhiseaduse ridu ajades – vastutama. See, kuidas väljaspool ministeeriumi ust tegelikult hakkama saadakse, ei huvita keskvalitsust põrmugi. Igas debatis, kui haridus- ja teadusministeeriumilt kui keskselt vastutavalt organilt küsitakse, kuidas selline olukord terviklikult ja kõigi osapoolte parimaid huve arvestades lahendada, teatavad esindajad: "Aga miks te meiega räägite, see pole ju üldse meie asigi." Tuleb välja, et Eesti riiki kui tervikut, kes tegeleks Eesti haridusega, täna praktiliselt polegi olemas.
Kes tegelikult maksab?
Maksumaksjale maksab 2014. aasta andmetel üks riigigümnaasiumis õppiv laps keskmiselt 340 eurot kuus. Munitsipaalkoolis õppiv laps läheb talle maksma 314 eurot kuus. Eraüldhariduskoolis õppiva lapse eest tasub sama maksumaksja praegu 221 eurot kuus. Nii on juba nüüd erakoolis õppiva lapse haridus meie ühiskonnale kõige soodsam. Erakoolide majandamine on läbipaistev, kontrollitud ja efektiivne. Helsingi andmed erakoolide ja munitsipaalkoolide võrdluses näitavad, et erakoolides õppimine on Soome riigile tervelt 18 protsenti soodsam – olukorras, kus kogu kulu maksab kinni Soome riik.
Samal ajal on iga lapsevanemast maksumaksja olukorras, kus ta tasub riigile makse samade proportsioonide alusel, oodates võrdse kohtlemise põhimõttel ka samasuguseid hüvesid. Uue seadusemuudatusega aga maksaks erakooli lapsevanem endiselt kõigi teiste laste riigi- kui ka munitsipaalkooli hariduse sajaprotsendiliselt kinni, oma laste hariduse eest tuleks tal aga suuremas osas ise tasuda. Seega on maksumaksja, kes tahaks oma lapsele sobivat haridust ja on nõus selleks ise ka lisapingutusi tegema, täna sattunud ootamatult topeltkoormuse alla, rääkimata vaenulikest siltidest, mida talle tahetakse vägisi külge kleepida.
Kes õpib erakoolis ja miks?
Keskmine erakool (vabakool) on aktiivse kodanikualgatuse teel tekkinud mittetulundusühing, mitte eliitkool, nagu neid segi kiputakse ajama. Üle Eesti õpib kokku 56 koolis ääretult erineva tausta, annete ja haridussuunaga last. Mõned neist tulevad kristlikest perekondadest, teised pered hindavad lapsekeskset lähenemist, kolmandad soovivad arendada laste andeid reaalainetes, kunstis või keeltes ning neljandad vajavad erinevatel tervislikel põhjustel võimalust õppida väikeses klassis. Põhjuseid on palju ja igaüks neist on lapse nägu – nagu erinevad lapsed, erinevad ka nende vajadused. Nende 8000 lapse jaoks ei ole tänaseni olemas riiklikku tegevusplaani, mis saaks nende kooliteest juhul, kui nende tänane kool peab finantsvahendite puudumisel uksed sulgema. Vabu kohti pole vajalikus määras olemas, sobivates koolides ei seisa täna kokku 8000 tühja tooli. Aga nagu ministeerium ise on seda välja öelnud, siis konkreetsed lapsed ja nende saatus neid ei huvitagi. Teabenõudele seadusemuudatuseks vajalike uuringute kohta saadeti viisakas vastus, et analüüse polegi tellitud. Senistest vestlustest riigiesindajatega on selgunud, et selleks pole aega, pole ressursse, pole ka laiemat huvi.
Tšiilist Põhja-Koreaks
Jürgen Ligi viitab oma sõnavõttudes ikka ja jälle Tšiilile, mis pidavat olema ainus riik, kus on meiega sarnane olukord haridussüsteemis. Osavalt jätab ta mainimata nii Soome, Saksamaa kui Inglismaa, samuti Hollandi, kus erakoolid on igati au sees ja suures osas riigi finantseeritud, et kergendada lapsevanema koormust koolituskulude kandmisel ning tagada mitmekülgsem haridusvalik kodanikele. Seejuures on erakoolide pidajad riigist sõltumatud, et mitte muutuda politiseerituks, vaid täita hariduslikke eesmärke. Enamasti katab riik mujal üle 90 protsendi erakoolide kuludest (Soome ja Saksamaa näitel). Täna katab Eesti riik (see tähendab ministeerium ja kohalik omavalitsus kokku) Eesti erakoolide kuludest alla 70 protsendi. Nüüd soovib riik aga kehtestada uut olukorda, kus vastutus 70 protsendi kõigi koolipidamisega seotud kulude katmise eest langeks hoopis erakoolides õppivate laste vanemate õlule. Loomulikult saab riik siit veel mitu sammu edasi minna, sest kui osa erakoole rahapuudusel tegevuse lõpetab, jäävad mõned teised ometi alles. Senise riigipoolse tegevuse valguses võib järgmiseks sammuks olla täielik toetuse andmise lõpetamine, et kärpida murelike lapsevanemate elujõulist ja kiirelt kasvavavat kodanikualgatust veelgi ja näidata nendele inimestele "koht kätte", nagu see väljend riiklikes eravestlustes on kõlanud.
Kurvaks teeb see, et isegi Venemaal on erakoolid. Meie riiklik haridussüsteem sammub aga sinnapoole, kus teiseks näiteks maailmas meie kõrval on Põhja-Korea, kus kogu süsteem on tsentraalse kontrolli all. Ometi hoiatavad sellise olukorra pöördumatute kahjulike tagajärgede eest mõjukad haridusteadlased nagu maailmapanka ja OECDd nõustav Andy Hargreaves, kes just hiljuti Eestimaad väisas.
Muutusi ei tohiks teha pelgalt tegemise pärast, analüüsimata muutuste mõju. See on igasuguse riigijuhtimise loogika vastane. Jah, täna troonime PISA testide ladvikus. Kui aga valitsuse senine hariduskommunismi suund jätkub, saab ka haridusest järjekordne valdkond, kus sörgime kõigi teiste sabas. Ülikoolide ulatuslik kärpekava koos omavalitsuste haridusinvesteeringute toetuste kärpimisega näitab selget suunda – allapoole, kehvemini, vähem. Ilmselt usub riik, et igal eestlasel on kõik hästi, kui tema naabril on veel raskem kui tal.
Toimetaja: Valner Valme