Arvustus. Romeo ja Julia pärast kirelõõma ({{commentsTotal}})

"Romeo vs Julia" Autor/allikas: Pressimaterjalid

William Shakespeare, Lauri Sipari ning Liisa Urpelainen "Romeo vs Julia"
Tõlkija: Maimu Berg
Lavastaja: Ingo Normet
Kunstnik: Maarja Meeru (Vanemuine)
Osades: Elina Reinold ja Indrek Ojari (Tallinna Linnateater)
Esietendus 14. oktoobril Karlova Teatris

William Shakespeare'i "Romeot ja Juliat” on tänapäevases võtmes lavastatud lugematu arv kordi – ja mõnel üksikul juhul on klassikalises armastusloos isegi uusi ja põnevaid tahke avastatud ja avatud. Oluliselt harvematel kordadel on aga Romeo ja Julia lugu vaadatud tuleviku perspektiivis – olgu siis tormilise kire arengud ning tulemused või tagajärjed millised tahes.

Vaadeldava lavastuse aluseks olnud näidendi autorid Lauri Sipari ning Liisa Urpelainen on paigutanud ürgtuntud loo edasiarenduse sujuvalt kaasaega ning kohaldanud selle tänapäeva inimese soovide, tungide, hirmude ja arusaamadega. Loo argisus ja lihtne siirus võimaldavad vaatajal end näidendi tegelaste ja nende probleemidega hõlpsalt samastada. Seda enam, et võrreldes Shakespeare’i tragöödiaga suhtutakse paljudesse dramaatilistesse momentidesse eluterve huumoriga.

Sipari ja Urpelaise "Romeo vs Julia” jätkab Shakespeare’i kiredraamat "25 aastat hiljem”. Kui Shakespeare’i loos sooritavad noored armunud enesetapu suuresti juhuste totra kokkulangemise tõttu, siis nüüdses loos olid vanemate vastuseisust nende ühisele õnnele heitunud noored küll plaaninud üheskoos järsakust alla hüpata, kuid sellest lõpuks siiski loobunud. Selle asemel valisid nad hoopis ühise elu alustamise nullist, ilma igasuguse kõrvalise toe või abita. Mis tegelikkuses tähendas aga kiiret ja kompromissitut vajadust leida elukoht ja sissetulek. Ühesõnaga vägagi argine ja elust tuntud lugu.

Samavõrra ootuspärane on aga seegi, et rasketes ja pingelistes olukordades matavad äkki kaela sadanud argimured muidu igavesena paistnud kirelõõma ruttu. Julia on hõivatud koduse elu korraldamise ja laste kasvatamisega ning Romeo oma karjääri ülesehitamise ja sissetuleku suurendamisega. Üsna pea aga osutub Romeo abieluliidu nõrgemaks pooleks, kes hakkab koduste murede eest lohutust otsima armukestest. Ja palju kordi elus nähtud stsenaariumi kohaselt päädib ka siin pereprobleemide eest põgenemine viimaks perekonna hülgamisega.

Nii kohtuvadki vaadeldava loo peategelased alles kakskümmend viis aastat pärast lahkuminekut – ja täiesti juhuslikult – raudteejaamas. Julia sõidab tütretütre ristimisele ning Romeo ärikohtumisele. On liigagi loomulik, et peale esmase teineteise käekäigu vastu huvitundmise jõutakse paratamatult ka minevikuprobleemide lahkamise ning süüdlaste otsimiseni.

Kõike seda tehakse aga sedavõrd inimlikult ja segatuna huumoriga, et üldiselt piinlikkust tekitavad teemad laval kuulduna ja nähtuna ebamugavust ei tekita. Teksti autorid on suutnud emotsionaalselt laetud vaidluskatked puhastada millekski üldinimlikuks ning siiraks.

"Romeo vs Julia” puhul jäävad kõlama kaks olulist punkti, mis on ilmvajalikud suhte toimimiseks – julgus raskustele näkku vaadata ning neist rääkida. Tagantjärele targutustes ilmnebki kõige selgemalt just Romeo jõuetus ja argus. Selle asemel, et muredest kodus ja tööl rääkida ning neile lahendusi otsida, läheb ta kergema vastupanu teed ning leiab lohutust armukestest. Jättes naise nelja lapsega üksi.

Ehk kõige valusamaks ja olemuslikumaks hetkeks Romeo hädisuses ongi see, kui Julia pakub talle võimalust sõita üheskoos tütretütart vaatama. Romeo on lõpuks, pärast otsesõnu esitatud küsimust "Tuled või ei?” justkui valmis oma minevikus tehtud vigadest üle olema ning pere juurde naasma. Ja ometi põgeneb ta viimasel hetkel vastassuunas – hoolimata sellest, et tal kedagi peale endise abikaasa ja laste ei ole. Hoolimata isegi sellest, et naine on silmnähtavalt valmis tema soovile vastu tulema ning talle andestama.

Vaadeldava lavastuse puhul ei saagi öelda, kas tegemist on tragikomöödiaga või vaheda huumoriga vürtsitatud draamaga. Kui arvestada "Romeo vs Julia” üldistusjõudu, tabavust ning võimet vaatajat puudutada, oleks seda tragikomöödiaks vähe nimetada.

Lavastaja Ingo Normet on andnud lavastusele tugeva ja konkreetse raami – seda nii mõtteliselt kui kujunditelt. Tunda on näitlejate ja lavastaja koostöö sisukust ja toetavust – Elina Reinold ja Indrek Ojari tunnetavad oma tegelaste nii minevikus kui ka olevikus tehtud sammude motiive ning olemust. See annab aga kokku tugevad ja veenvad rollilahendused ning pingestatud ja jõulise mängu partnerite vahel.

"Romeo vs Julia” kujunduslik külg on sama täpne ja napp nagu lavastuse aluseks oleva näidendi tekst või näitlejate mäng. Muusikalises kujunduses on lavastaja kasutanud Rihard Galliano ansambli diskreetset, kuid sugestiivset muusikat, millega markeeritakse meisterlikult ja peenelt nii aja möödumist kui ka meeleolude muutumist stseenide vahetumisel.

Samavõrra tagasihoidlik on Maarja Meeru kunstnikutöö. Jaamahoone ooteruumi moodustab vaid üksainus pink, mis mängib ometi olulisel määral kaasa tegelastevaheliste suhete väljendamisel – ainuüksi sellel, kas Julia istub Romeost teisel pool pingi seljatuge või mitte, on loo hargnemisel üsna tähtis roll

Kuna Indrek Ojari ja Elina Reinold on sedavõrd jõulised ning haaravad mänguga hõlpsalt kogu lava, on napp lava-, muusika- ja valguskujundus ainuõige tee. Nii vägevate näitlejate tarvis on lavale vaja õhku ning seda on ka jäetud.

"Romeo vs Juliaga” on Karlova Teater Tartus alustanud oma teist hooaega võimsalt ning sellega lootused väga ülesse kütnud. Kui teater suudab ka edaspidi niivõrd tugevaid lavastusi rahva ette tuua, on tema olemasolu Tartu teatrite seas ilmvajalik.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: