Mihkel Mutt: Josef Knechti lootuste luhtumine. Märkmeid neoinfantiilsusest ({{commentsTotal}})

Mihkel Mutt
Mihkel Mutt Autor/allikas: PM/Scanpix

Artikkel värskest Loomingu oktoobrinumbrist.

1
Hesse „Klaaspärlimängu” peategelane Josef Knecht astus oma kõrgelt kohalt tagasi, et minna maailma, inimeste argimurede juurde. Muuhulgas ajendasid teda astuma seda sammu need piirangud, mida ametiga kaasnevad kohustused ja tavad seadsid ta pedagoogitegevusele. „Mis talle rõõmu ja rahuldust pakkus, oli õpetamine ja kasvatamine, kusjuures ta oli arusaamisele jõudnud, et rõõm ja tulemused olid seda suuremad, mida nooremad olid õpilased, seepärast vaatas ta sellele kui puudusele ja ohvrile, et lapsi ja poisse ei saanud õpetada ja amet tal ainult noorukite ja täiskasvanutega lubas tegelda.” (H. Hesse, Klaaspärlimäng. Tlk. Helga Kross. Tallinn, 1976, lk. 231.) Sama oli igatsenud ka Knechti enda õpetaja, vana muusikameister. Selle põhjus on minu arvates selge. Knecht tahtis hakata lapsega tegelema ajal, kui too oli alles puhas leht, täiskasvanute maailmast rikkumata. Selliseid veel kinnikasvamata vaimsete kiirukohtadega hingi lootis Knecht juhtida kõige selle hea poole, milleks inimsugu on võimeline. Mida ta ütleks tänapäeval, nähes lapsevankris maimukest, kes ei suuda veel pikemat maad iseseisvalt käiagi ega tunne tähti, aga kes keskendunult näperdab pöialdega nutitelefonil, ajades selle ekraanil taga kimäärseid kujundeid? Küllap Knecht taipaks, et on kaotanud. Tal ei ole võimalik minna ajas ettepoole, võtta seda last enda hoolde veel varem.

Ometi võiks aastal 2015 maailma kaedes esimese hooga hoopis vastupidist arvata. Sealt õhkub varasemate ajastutega võrreldes seniolematul määral lapselikkust. Arenguriikide puhul on see loomulik, sealne elanikkond ongi väga noor. Ent nemad meid praegu ei huvita. Tähtis on, et lapselikkus on tuntav ka heaoluühiskondades. Näib lausa, nagu kehtiks seal lapselikkuse jäävuse seadus, selle koguhulk ühiskonnas ei muutu. Kuigi lapsi sünnib neis maades järjest vähem, muutuvad õhtumaised täiskasvanud ise aina lapselikumaks. Nad mõjuvad plastiliste ja alles väljakujunematutena ning võiksid tunduda sobivad, et alluda Knechti headele kavatsustele.

Või peaks siinkohal kasutama sõna „lapsikus”? Lapselikkus käib teatud vanuses olendi kohta ega ole hinnanguline (kes siis veel on lapselik kui mitte laps!). Seevastu lapsikus iseloomustab eelkõige täiskasvanut, kes tükati käitub ebaadek-vaatselt, või üldisema arengupeetusega isikut — ja on hinnanguline. Siinkirjutaja siht ei ole väärtustada, vaid fenomeni mõnel määral kirjeldada. Nähtus, mida silmas pean, ei käi hälvikute, vaid normaalsete keskmiste täiskasvanute kohta. Ja mitte nende ajutiste äralangemiste kohta, vaid üldisemalt, avaldudes hoiakutes, arusaamades ja eluviisis. See on üks tänapäeva dominante, totaalne ja süvenev protsess, mille ilminguid märkab väga paljudes eluvaldades. Meenutame mõnda ja käsitleme veidi pikemalt neid, millest on ehk vähem juttu tehtud.

Kõigepealt hoiatagem lõksude eest, kuhu võib seejuures langeda. Kõik, mis paistab lapselik, ei pruugi seda olla, või vähemasti pole lapselikkus selle ainus põhjus. Võtame või välise külje. Võimatu on mitte näha, kuidas viimase mõnekümne aasta jooksul on kõik kohad täitunud lühikestes pükstes meesterahvastega. Bermuudades noorukid lähevad tüdrukuga kõrtsi või muuseumi, „Tilley”-šortsides lõtvade kintsudega vanahärrad istuvad „Ritzi” lobibaaris. Veel pool sajandit tagasi olnuks see mõeldamatu. Lühikesed püksid on ikka olnud laste (ka noortekoosluste, nagu skaudid) riietus­ese, seevastu oma esimesi pikki pükse poisid ootasid, sest need „tegid meheks”. Ent kindlasti on põlvpüksluse (kaas)põhjuseks sportliku joone levik rõivamoes, samuti tervishoiualased kaalutlused ning miks mitte ka seksuaalsuse senisest vabam manifesteering.

Niisamuti on lugu seljakottidega. Vanasti kandsid ranitsaid eeskätt kooli­jütsid, praegu näeme seljakotte praktiliselt kõikide inimrühmade turjal. Aga võib ju oletada, et selle (nagu üldse rõivadisaini muutuste, näiteks taskute arvu suurenemise) taga on massiline reisimine ja vastavate aksessuaaride tungimine reisimiljööst väljapoole, samuti militaarmoe mõjud. Lisaks tulevad arvesse funktsionaalsuse ja otstarbekuse tähtsustumine elulaadis ning veelgi laiemad tendentsid, nagu ühiskonna demokratiseerumine ja ühes sellega hierarhiseeritud etiketi vajumine minevikku.
Võtame ühiskonna vaimse külje. Tõsisele inimesele torkab kindlasti silma ja kõrva lihtsustamine, pinnapealsus ja kerglus, mida võib mitmelt poolt leida. Aga siingi pole asjad päris nii, nagu paistavad. Kõigepealt tuleb arvestada, et tee, mida inimkond on käinud antiigist tänaseni, on avardunud. Uuemal ajal on sellega kaasnenud toodetud kultuuri (erinevalt rahva­kunstist, kus esitaja ning tarbija olid sageli üks ja seesama) tarbijaskonna tohutu kasv. Ühelt poolt ei ole mõtet võrrelda tänast massipublikut näiteks XIX sajandi keskklassi kultuuritarbimisega, mis puudutas parimal juhul 20 protsenti elanikkonnast (neid, kel „varandust ja haridust”). Rääkimata antiigist, kus sääraste hulk oli ainult mõni protsent. Teiselt poolt olid laiemale publikule mõeldud kultuuritooted, nagu näiteks sellesama XIX sajandi rahvaraamatud (mis nn. jenoveevadena ka Eestisse jõudsid), üsna sarnased kaasaegse levikultuuriga. Ja kui Rooma pleebs mingi ime läbi XXI sajandisse transportida, neelaks ta ahnelt seltskonnaajakirjandust ja nn. elulooraamatuid. Inimsugu ei ole alla käinud selles tähenduses, nagu oleksid tema maitseskaala jaotuste vahed kardinaalselt ümber kujunenud. Enamik on alati eelistanud „pudi”. Selles mõttes ei ole inimene oluliselt lapsikumaks muutunud. (Lisagem, et „täiskasvanulik” kõrgkultuur on tänagi kindlalt olemas, kuigi torkab muu müra taustal vähem silma.)

„Pudistamiseks” võib olla põhjusi, mis ei tarvitse infantiilsusega otseselt seostuda. Näiteks on raske tõmmata piiri, millal „pudi” on olemusliku lihtsustamise ja sihiteadliku primitiveerimise, millal lihtsalt lühendamise tagajärg. Viimane võib olla tingitud ka soovist kasvavas infohulgas rohkemat hõlmata, kiiremini orien-teeruda, tabada tuuma jne. (See on üks „rebaseks ja siiliks” olemise variante või — kui kaubandusest laenata — siis lootmine käibele eksklusiivsete tellimuste asemel.) Kuigi süvakunsti puhul tingib lühendamine paratamatult ka primitiveerimist, s. t. ümberjutustus on alati oluliselt vaesem originaalist, võib vähemasti taotluste ja motiivide tasandil vahet teha. Näiteks kui koolidele üllitatakse võõrkeele õppimiseks klassikateose adapteeritud väljaanne. Ja ütleme, William Gibboni „Rooma impeeriumi languse ja allakäigu” 7200 lehekülje 1200 peale lühendamine või Shakespeare’i dramaturgia „tõlge” kaasaegsesse inglise keelde (viimse kui reani, muide!) on olemuslikult midagi muud kui näiteks internetis ringlevad koolikavva kuuluvate teoste sisukokkuvõtted.

Raske öelda, kas 140-täheliste lühisõnumite saatmine on tingitud sellest, et on kiire või et see tundub kerge.

Seoses siinkirjutaja erialaga näib, et üks selgemaid lapselikkuse ilminguid on trükišrifti suurenemine. See on hästi näha, kui võrdluseks lüüa lahti isegi veel uue Eesti aja alguse raamatud. Paralleelid traditsiooniliste lastele mõeldud üllitistega on ilmsed (alates juba aabitsast, mille kaanel suured ABC). Asi pole mõistagi selles, nagu oleks laste nägemine kehvem (see on ikka pigem parem) kui vanadel, vaid et lapsel on raskusi tähtede ja sõnade seostamisega, miska nende ümber peab olema „aegruum” või „väli”, kus äratundmine võib teoks saada. Nõnda pole üks-nes lastega. Huxley „Uues uljas maailmas” on ühiskonna alamklasside gammade ja epsilonide jaoks mõeldud ajakirjad kõik suure šriftiga. (Ka on neis lood lühikesed ja pilte palju, mis samuti kuulub lasteraamatute traditsiooniliste tunnuste hulka.) Siiski tuleb öelda, et olulisel määral mõjutavad tänaste raamatute kirjapilti kommertskaalutlused. Lai reavahe ja „rammus” šrift suurendavad lehekülgede arvu, aga paksu raamatu eest saab rohkem raha küsida. Teatud osa etendavad ka raamatukujunduse esteetilised printsiibid. Tähtis on tulemus: mõlemad mainitud tegurid ühes neoinfantiilsusega hakkavad üksteist mõjutama ning vastastikku tingima, mille tagajärjel kujunevad kõikidel osapooltel kiiresti uued harjumused. Nii et ühelt poolt paneb muigama, kuidas 1957. aastal üllitatud 8-punktilises kirjas Loomingu Raamatukogu vihikuke on nüüd uuesti välja antud kopsaka köitena. Kui aga üritada toonast ülipeent kirja uuesti lugeda, tundub ikka päris hullumeelne küll!

Lapselikkuse märke tabab pilk kõikjalt. Teatavasti ei suuda laps kaua ühte asja jälgida. Sellepärast on nukuteatris vaatused lühikesed ja koolitunnid kestavad 45 minutit. Järgmisel astmel, ülikoolis võis loeng kesta ilma vaheajata poolteist tundi. See oli kõige otsesem märk sellest, et tudengeid ei koheldud enam lastena, vaid täiskasvanutena, kellelt eeldati suuremat keskendumisvõimet. (Poolteist tundi oli 18-aastasel teinekord raske vastu pidada, aga inimene sundis end selleks, sest ta teadis, et see „kuulub asja juurde”, on natuke koguni midagi initsiatsiooniriituse taolist.) Ma olen enam-vähem kindel, et seda lähiaegadel muudetakse. Mitte tingimata üheminutiliseks, nagu need loengud, mida praegu meedias pakutakse, aga tendents on ilmne. (Ei tea, kas tasub üle tähtsustada asjaolu, et mainitud loengud vältavad ühe minuti, samas müüakse „kolme minuti pihve”? Selge, millele peab rohkem aega kulutama…)

Jätkakemgi kulinaariaga. Kui inimesel on kiire, siis on hea, kui ta saab käigu pealt suutäie võtta. See muutub kergesti harjumuseks ja vajaduseks. Viimasel poolel sajandil oleme olnud tunnistajaks avalikkuses mugimise plahvatuslikule kasvule. Vanasti pisteti tänaval komm suhu, limpsiti jäätist või lüditi sihvkasid, mõnel maal söödi ka viineriga saiu või rasvapirukaid. Seevastu nüüd pistetakse jooksujalu nahka juba praktiliselt kolmekäigulisi lõunaid. Ühelt poolt on see laiema nähtuse avalduskuju. Lastele meeldib üheaegselt mitut asja teha. Mitte üksnes kõndida ja süüa, vaid ka vadistada, kõõluda, jalaga kivikest togida, tänapäeval muidugi ka telefoniga rääkida. Niisugune „multitaasklus” on lõbu iseenesest. Ka on tõsi, et lapsed peavad suhteliselt sagedasti sööma, päris väikeste tarbeks kantakse lutipudeliga toitu koguni kaasas. Samas on säärane permanentne piknik kindlasti tehnoloogia arengu tagajärg — niihästi ühekordsete söömariistade odavnemise kui kulinaariavõtete (sügavkülmutamine, säilitusained jne.) mõttes. Ja kindlasti on see osa laiemast etiketi lõdvenemisest. Seda, mida ei peeta sündsaks, jääb ju meie elus järjest vähemaks. Raske öelda, kas sel on otsest seost lapselikkuse pealetungiga. Kuigi on tõsi, et ka lapsed ei oska veel häbeneda, nende jaoks on peaaegu kõik alles loomulik, seega lubatud.

Kindlasti avaldub lapselikkus keelekasutuses. Ma ei pea Eesti puhul silmas niivõrd keelendeid (kõiki neid võikusid ja vinkusid, mida näeme avalikus reklaamiski) ning võõrkeelsete sõnade häälduse suupärastamist, kui muutusi kõnetlusvormis. Keeltes, kus on selleks mitu võimalust, levib sinatamine aina rohkem. Ka lapsed on alati sinatanud („Onu Mihkel, miks sa kogu aeg kirjutad?”), ja seda ei ole neile pahaks pandud. Siiski algas ka meil „sinale” üleminek varem (ma ei mõtle siinkohal üksnes seda, et „komsomolis ütlevad kõik sina”).

Küsigem laiemalt, kas lapselikkuseks võib pidada üldisemat muretut meelt? Teatavas mõttes küll, sest eks ole normaalsetes tingimustes kasvav laps muredega vähem koormatud kui täiskasvanud. Aga laps on seda ebateadlikult ja loomulikult. Iha turvalisuse järele, soov muredest prii olla võib eksisteerida hoopis teises paradigmas. Seda on näidanud suurepäraselt Stefan Zweig oma „Eilses maailmas”. Fin de siècle’i aegu oli sotsiaalne turvapadi (võimalus tuleviku pärast mitte muret tunda) kõikide korralike viinlaste elusiht. Ja samas polnud lapselikkusel selles ühiskonnas peaaegu üldse kohta, vastupidi, kõik noored tahtsid võimalikult kiiresti soliidsed välja paista. See, et väikesi poisse riietati madruseülikondadesse ja neid ehiti mõõgakeste ja muude täiskasvanuatribuutidega, oli sentimentaalne magus mäng.

Ma ei tahaks seoses neoinfantiilsusega mainida nn. õpitud abitust. Tõsi, täiskasvanud ei oska tänapäeval paljusid asju, mida nende isad-emad oskasid. See puudutab niihästi töid ja tegemisi, mille järele on sotsiaalne vajadus enamasti tänu kodumasinatele kadunud, kui ka näiteks peast arvutamist. Lapsed ei oska samuti neid asju. Formaalselt oleksid nad seega sarnased. Ent see on nõnda hermeetiliselt ja formaalselt, kahe mitteoskamise dünaamika erineb. Üks ei oska veel, teine lihtsalt ei oska või ei oska enam. Tõsi, me teame, et ka uued lapsed neid asju ilmselt ei õpi, aga potentsiaalsusena on see võimalus siiski olemas. Laps on loomuldasa näoga tulevikku pööratud. Kierkegaard’i kirjaread, et lastel on alati lootust saada millekski paremaks kui nende varanüristunud, näost punetavad vanemad, ei aegu.

Nüüd meenutagem taustamaalinguks sotsiaalmajanduslikke tegureid, mis lapselikkust soodustavad. Mis teeb inimese täiskasvanuks? Lisaks sisesekretsioonist tingitud muutustele välimuses eelkõige uued rollid, niihästi bioloogilised kui sotsiaalsed, mida naine või mees teatavasse vanusse jõudes eelduste kohaselt endale võtab. Lapsepõlv ja noorus olid õppimiseks ja kohanemiseks, täisiga on ette nähtud eneseteostuseks. XX sajandi viimasest kolmandikust alates on vastavatesse rollidesse asumine pidevalt edasi nihkunud. Noorus aina pikeneb, koolis käiakse üha kauem. See on mõneti tingitud ühiskonna keerustumisest, mistõttu tulebki end kauem ette valmistada. Muidugi on kõrgharidus ka ventiil, millega leevendada (noorte) tööpuudust. Viimane tuleneb osalt sellest, et pikenenud pole üksnes õpiiga, vaid kogu inimese aktiivne eluperiood ja vanad ei lähe eest ära. Seitsmekümneaastased meenutavad oma „nooruseaegu, kui nad oli alles viiekümnesed ja tegid fantastilisi tükke” ning alustavad uut karjääri. Noortel polegi paljudes Lääne ühiskondades muud teha kui lihtsalt oleskleda. Lapsevanemaks saadakse üha hiljem, kui üldse. Põhjuseks on niihästi karjääri teadlik eelistamine pereelule kui ka majandusliku iseseisvuse puudumine. Üksi võib veel kuidagi vanemate juures ja kulul elada, ent mitte perekonda luua. Säärane päevast päeva „tiksumine” muutub apaatsuseks, soovimatuseks üldse enam midagi ette võtta.

Viimasega on seotud isikliku vastutuse vähenemine. Lisaks abstraktsele mõtlemisele ja tahtelistele omadustele on just vastutusvõimet peetud täiskasvanut lapsest eristavaks tunnuseks. Seda nii potentsiaalsuse kui realiseerituse mõttes. Kui palju eest pidi keskmine inimene varemalt vastutama! Seda jagus nii privaat- kui avalikku sfääri. Kõigepealt vastutas inimene oma hinge pärast Jumala ees. Siis oma suguvõsa, klanni või perekonna hea nime eest. Vastutas tsunfti või gildi ees ja üldse tööalaselt. Ja muidugi vastutas ta isikliku au eest.

Kahtlemata pole seda laadi vastutus maailmast kadunud, korporatsioonid nõuavad lojaalsust, ühes töölepinguga antakse allkirju saladuste hoidmise kohta jms. Siiski on mõned asjad muutunud.
Tuleme korraks tagasi lapselikkuse jäävuse seaduse ja sotsiaalsete rollide teisenemise juurde. Missugused poleks ka põhjused, faktiks jääb, et lapsi on vähem. (Provokatiivne põige. Vanasti räägiti anekdoodi tasemel, et näe, rasedus kestab ikka üheksa kuud, isegi nõukogude võim ei suutnud seda kiirendada. Tänapäeval võiks kiirendajaks olla mõni programm või äpp. Nali naljaks. Aga kui läheneda isikupsühholoogiliselt, miks peaksime arvama, et kui kõik maailmas muutub kiiremaks, siis see üks asi, mida ei saa kiirendada, et see ei hakka — kuidas seda öeldagi — mõjuma kuidagi irdu või vanamoodsalt? See ei oleks nagu tänaste tempodega kooskõlas, pole uue aja vaimus. Muidugi ma ei arva, et see oleks madala iibe peamine põhjus.) Ja see, et lapsi on vähem, ei tähenda lihtsalt ühe bioloogilise detsii­li kahanemist. Nimelt on lastega (laiemalt võttes üldse perekonna, järglaste, majaliste, sõltlastega jt.) seotu olnud selleks valdkonnaks, kus vastutus avanes tavakodaniku jaoks kõige vahetumalt ja ehedamalt. Sellega puutusid kokku ka need, kellele vanasti näiteks sotsiaalset „au”, mille eest vastutada, polnud ette nähtud. Täiskasvanud vastutasid järeltulijate eest, nood ei pidanud vastutama, kuni said ise lapsevanemateks, ja algas uus tsükkel. Vana tõde, et kasvatades kasvatakse ka ise. Ükskõik kelle — olgu lemmiklooma või isegi potitaime eest vastutamine paneb inimesele kohustused ja kujundab seeläbi tema iseloomu. Kõikidel inimestel pole niisugust loomukoolitust muidugi tarvis, mõned on sünnilt vastutusvõimelisemad. Aga läbilõikes on kellegi eest hoolitsemisega kaasneva „vastutusekoorma” saabumata jäämist vaimse taglastuse (mitte)kujundajana raske ülehinnata.

Siin peitub veel üks aspekt. Üldteada tõde, et omaenda vananemist näeb inimene eelkõige isiklike laste pealt — sedamööda, kuidas nood sirguvad. Seegi kogemus kuulub inimmaailma ning on seega vajalik. Kui aga lapsi pole endal ega ka sõpradel, siis võibki inimesele jääda tunne, et üks ja sama aeg kestab igavesti ja ta ise ei muutu, s. t. on ikka alles laps või nooruk. Kas pole see üks neid põhjusi, miks meie ümber näib üha maad võtvat igavene olevik (millest veel edaspidi)?

Niisiis on lapsed lisaks muule veel ka reality-check, nad toovad sind maa peale. Võib-olla ongi laste saamine tänapäeval üha suuremal määral vajalik just vastu-tusvõime ja enesekasvatuse suurendamiseks, samuti eluetappide teravdatud taju-mise ehk aja voolu tunnetamiseks ja elu üldiseks mõtestamiseks? Inimsugu juurde toota ei ole senises tempos ju põhimõtteliselt vajadust, rahvast on piisavalt.

Oma sõnade eest hakati vähem vastutama juba enne veebi suhtlusvõrgustikke. Niihästi viimastes kui ka ajalehe elektrooniliste väljaannete anonüümsetes kommentaariumides ei pea inimene mõtlema oma sõnade tagajärgedele.

Vanasti pidi armee mehe tegema. Enamikus arenenud riikidest pole enam kohustuslikku ajateenistust.

2
Aksessuaarid, vaimse ja ainevahetusliku tarbimise vahekord ning sortiment, sotsiaalsete rollide ajaline nihkumine jms. on olulised ja täiendavad lapselikkuse üldpilti. Siiski, nagu nägime, on tihti tegemist kas efektsete väliste kokkulange-vustega või on neil nähtustel mitu põhjust. Ehedaimalt avaldub neoinfantiilsus siinkirjutaja meelest muutustes, mis on toimunud inimese hingeelus ja tema psühhofüüsilises käitumises. Kuigi need ilmnevad eredaimalt läbilõikeinimese juures, ei jää neist mõjutamata ka „varandus ja haridus”, s. t. eliit. Seda on selgesti näha sotsiaalmeedia vahendusel, mis on meie ajastu tõeline demokratiseerija, sest seda kasutavad kõik ühiskonnagrupid. Sotsiaalmeedia on niihästi uue ajastu suu-rendusklaas, mis näitab inimese muutumist, ning samas nende muutuste taganttõukaja. Kõik, mis on sotsiaalmeedias, levib ka mujale. Just selles tähenduses näivad tõeliselt täide minevat Marshall McLuhani vahepeal vist juba vanavaraks arvatud sõnad the medium is the message.

Teadete tekitamise põhimuster suhtlusvõrgustikes — kui vaadata indiviidi poolt — on pidev iseendast raporteerimine, oma olekutest teada andmine. (Kuidas saakski see teisiti olla — Facebookis vaatab sulle vastu küsimus: „Mihkel, millest mottled?”) Inimesele antakse lahkesti nõu end avalikustada. Ja ta asubki seda tegema, omandades kiiresti uue harjumuse. „Olen praegu seal... Siin pildi peal olen ma juba seal… Näete, täna ma tegin seda... Siin on veel natuke minu tegemist... See on minu sõber ja see on minu kass. Täna ma olen mõelnud nõnda…” Jne. Jääb mulje, et neid sissekandeid tehakse hoogsalt ja kiirelt, spontaansus piirneb automaatsusega. Põhimõtteliselt on see sarnane avaliku anonüümse kommenteerimisega. Sealgi saadetakse sageli avalikkuse ette seda, mis esimese hooga pähe tuleb. Inimene peatub hetkeks, nuusutab, teeb sirtsu peale ja marsib edasi. (Ma ei väida, et sotsiaalmeedias puuduks väärtuslik sisu, nii nagu on ka üksikuid, kes kirjutavad kommentaari kui kunstiteost.)

Võtame siia kõrvale väikese lapse, kes jookseb ema juurde ja näitab midagi pihus: „Emme, vaata, mis mul on!” Emme peab kohe vaatama. Kui laps turnib või laseb kukerpalli, siis ta hõikab: „Vaata, issi, mis ma teen! No miks sa ei vaata!” Issi peab kohe vaatama, muidu ei jää laps rahule. Kui ei vaata issi, siis tehakse sama kas või võõra ees, peaasi, et saaks kellelegi demonstreerida midagi, mis kuulub enda juurde, seda kommunikeerida.

Võimatu on mitte näha sarnasusi nende kahe tegevusrea vahel. See, kes tahab näidata ja kutsub vaatama, ning see, kes teavitab oma tegemistest ja arvamustest, on olemuslikult üks ja seesama. Suhtlusvõrgustik toob täiskasvanutes esile kunagise lapse.

Taas kõrvalepõige. Miks järjest rohkem kirjutatakse ja vähem loetakse? Põhjusi on muidugi mitmeid, aga eliidi tasandil võiks oletada ka protesti. Igal pool on nii palju kõikvõimalikke tekste, et see ajab suisa ahastusse, ja valik, mis seisis Buridani eesli ees, tundub kerge, võrreldes raamatuleti ees seismisega. Aga kui merd tühjaks ei joo, siis miks mitte sinna südametäiega ise natuke juurde lasta? (Ega veepind sellest tõuse, aga vähemasti saab meelsust väljendatud!) Ent see nihilistlik-anarhistlik põhjendus on pigem potentsiaalsus kui reaalsus. Ega me sellepärast, et hüpermarketi riiulitel leidub sadu pagaritooteid, veel igapäevast leiba ostmata jäta. Raamatulettide lookasolek heidutab vaid moderniste, kes taha-vad selgust ja ülevaadet, tuuma ja väärtusi.

Küll aga on võimalik, et tänane vohav kirjutamiskultuur on lapselikkuse ilming, mis johtub sellestsamast sekka- või vahelehüüdmise, endast teada­andmise vajadusest. Need sõnumid on küll säutsust pikemad, aga ega väike­mees ka alati päris maldamatu ole — vahel ta pusib ja sätib omaette üsna kaua, enne kui näitama vudib, sest saab kokku midagi, mis tema meelest on näitamist väärt. Iga õhukese suures šriftis triviaalsete mõtete ja tundevirvendustega täidetud raamatu puhul tekib mõte: näe, jälle ei suutnud keegi vaikida, jälle polnud kõrval kedagi, kes oleks öelnud, et oota nüüd, las vanemad inimesed räägivad, kuula sina ka, õpid, saad targemaks jne. Samas on kahtlane, kas „laps”, kui ta oleks kuulanud, s. t. lugenud teiste kirjanike tekste, oleks seepärast veel ise vaikinud. Siin on küsimus põhimõttes, peaaegu inimõiguses: teised on teised, mina olen mina. Ka mina tohin märgi maha panna! Nii et raamatute üllitamine ei pruugi näidata kriitikameele nõrkust, vaid iga inimese ülimaks väärtuseks pidamise hüpertrofeerumist.

(Väike)lapse impulsiivsus avaldub veel vajaduses puutuda ja torkida kõike, mis talle ette jääb. Ta sebib ja summib, ise seejuures kilgates. Vahel vihastab, kui mi-dagi kätte ei saa, ajab midagi maha, puhkedes seepeale ise naerma jne. Algselt on selle põhjuseks võimetus endal ja muul maailma vahet teha, niinimetatud „ookeaaniline tunne”. Ka kolme-nelja-aastasele meeldib veel väga esemetega lihtsalt niisama manipuleerida. Pikapeale see möödub. Aga tänane täiskasvanu sebib ja summib virtuaalmaailmas samamoodi. Ta pillub kommentaare, põtkib fotosid, karjub millegi peale, ajab midagi käega laiali ja pigistab puruks jne. Ja on ise seejuures muretus meeleolus!

Meenutagem korraks indiviidi arengustaadiume. Lapsest täiskasvanuks saami-sega kaasnevad muutused niihästi (enese)teadvuses kui iseloomus, eeskätt tahte-listes omadustes. Laps on alles looduslik egoist või pigem egotsentrist, s. t. maa-ilma naba. Ta reageerib ärritajale instinktiivselt, spontaanselt, ilma reflekteerimata. Kui tal tekib kihk või vajadus, siis ta tahab seda lihtsalt rahuldada, pikemalt mõtlemata, mis ja kuidas oleks õige. Kui poleks kõrvalseisjaid-korralekutsujaid, annaks ta soovidele kohe voli. Vajadusi (muuhulgas ka ihulikke) ei oska ta ohjata ega edasi lükata. Lapsed teevad ju vahel püksi, sest häda tabab neid ootamatult, nad ei suuda pikema aja peale ette näha, kujutleda kaugemaid olukordi. Ta ei tunneta veel ka kollektiivi ja ühiskonda laiemalt ega tule selle peale, et teistelgi võivad olla vajadused jne.

Seevastu täiskasvanut tuntakse selle järgi, et ta oskab kannatada ja oodata, ühtlasi asju ette näha, planeerida. Mõistagi on ka temal soovid ja ihad. Aga üks asi on näiteks tunda kurbust või viha, teine asi neile vahetult voli anda. Arusaamine ja enesevalitsemine käivad käsikäes.

Mõistagi on iga täiskasvanu samuti maailma naba, aga ta on teadlik teiste na-bade olemasolust ja arvestab nendega. Enda objektiivse kõrvaltvaatamise oskust, abstraktset mõtlemist ja võimet asetada ennast teiste asemele ehk empaatiat pole küll antud kõigile ühevõrra, aga enamikul see vanusega teataval määral tekib. Seda on alati peetud sotsialiseerumise, ühiskonna liikmeks saamise vältimatuks tunnuseks. Tänane täiskasvanu on sageli impulsiivne ja kohest rahuldust sooviv nagu laps. Ta ei malda kannatada. Tahan kõike ja kohe!

Eespool juba mainisime, et tänapäeva inimese vaimuseisundi üks kõige üldisem omadus on muretu paigalolek ja huilumine. Üha enam elatakse absoluutses olevikus. Minevik on irrelevantne. Muidugi teatakse, et osa sündmusi on toimunud enne teisi, aga seeläbi ei tajuta aja kulgu ega seda, kuidas praegune on eelnevast välja kasvanud. Ka tulevikust mõeldakse täiesti konkreetselt, näiteks isikliku elu ning karjääri raamistikus. Tulevik on oleviku jätkumine pluss tehnilised detailid, nagu kiiremad arvutid ja iseliikuvad autod. Üldiselt aga seisab aeg paigal. See on väga tähendusrikas, sest ka lapsepõlves näib aeg paigal seisvat. Me kõik mäletame, kui pikad olid tollal päevad, kui kaua püsis päike taevas ja kui kaua andis oodata õhtut. Uus igavene olevik süvendab ja soodustab lapselikkuse avaldumist.

Lapseliku käitumise elemente ühel või teisel kujul on täiskasvanute juures ka varem täheldatud. Mõne elukutse puhul on neid sallitud või koguni soositud. Näiteks lühikest ajavahemikku ärritaja ning reaktsiooni vahel ehk vahetust või va-henditust on peetud kunstiloominguga tegelemise toredaks eelduseks. Öeldakse ju, et suures kunstnikus elab laps. Selle all mõeldakse, et laps esitab ootamatuid küsimusi, vaatab värske, eelarvamustest vaba pilguga, tänu millele just tema võiski hõigata, et „kuningas on alasti”. Seevastu täiskasvanu näeb, mida ta on õppinud nägema või mida tal kästakse näha, ta varjab tõde ja manipuleerib sellega oma huvides jne.

„Normaalse” inimese puhul on säärast avatust ja vahenditust enamasti taunitud. Kunstnik-olekut ilma loominguta nagu ka professorlikku hajameelsust ja iseärat-semist ilma teadusproduktsioonita on peetud pigem kohtluse tunnuseks. Selles ei puudu loogika. Laps on, jah, stambivaba. Aga milleks stambivabadus tollele, kel puudub loov vaim? Milleks stampe purustada, kui ei oska midagi asemele pakku-da? Enamiku jaoks on rutiin mõnus kark ja käsipuu.

Lapselikkuse elemente on peetud endastmõistetavaks mõnegi sotsiaalse grupi puhul. Kuvand naisest kui nõrgemast soost seondub küll eeskätt vähema füüsilise jõuga, aga mitte ainult. Naiste kontrolli oma tunnete üle on arvatud meeste omast erinevaks. Nutmine ja minestamine on olnud traditsioonilised naiselikkuse väljendused. Ka laste puhul on nutmine loomulik. Seevastu „mehed ei nuta”, see on valdavalt olnud nõrkuse tunnus. (Siiski on ka varem olnud üliemotsionaalseid epohhe. Näiteks nuteti väga palju XVIII sajandi teisel poolel, umbes samal, ajal kui läks moodi sentimentaalne kirjandus. Nutsid kõik. Aga sellel polnud seost lapselikkusega.) Sellest tulenevalt on mehed naisi ka kohelnud. Naised on suurema osa ajaloo vältel olnud ühel või teisel määral meeste eestkoste all, seda niihästi varanduslikult kui turvalisuse mõttes.

Nüüd on asjad muutunud. Ka käitumise vallas on variaablus suur ja kõik kom-binatsioonid võimalikud. Nii nagu peetakse ebakorrektseks rääkida naiselikust ja mehelikust käitumisest, nii ei räägita ju enam kuigi palju spetsiifiliselt laste ja vanurite käitumisest. Tänane käsk ja kuulutus kõlab, et inimene on inimene. Selle otsene järg on inimese kui õigusliku subjekti vanuse alampiiri langetamine. Lastel on „paberid”, s. t. ametlikud inim­õigused. Paljudes arenenud riikides ei tohi va-nemad lapsi füüsiliselt karistada. Kõlab hääli, et lapsed võiksid osaleda võimuor-ganite valimistel jms.

Korrakem, et ühelt poolt pole inimene muutunud. Mitte üksnes verejanu­line metslane, vaid ka laps on temas alati olemas olnud. Teiselt poolt on erinevad ühiskonnad vastavate joonte avaldumist erineval määral soodustanud. Tänane elukorraldus ühes tehnikasaavutustega võimaldavad meie latentsel lapselikkusel massiivselt esile tulla. Kõik need asjad, mis vanasti kuulusid eliidile, on nüüd kättesaadavad kõigile. Võiks muidugi öelda, et moraalil on seejuures ka mingi osa. Kui avalik arvamus näiteks igal pool mobiiltelefoniga lobisemise hukka mõistaks, ega siis nii väga ei lobisetaks. Aga avalikku arvamust vanas tähenduses — s. t. ühte või kahte moraali — ju enam pole. Neid on hulga rohkem ja sealt võib igaüks meelepärase valida.

See võib kõlada juuksekarva lõhkiajamisena, aga teatud astmest alates mind tõepoolest ei huvita inimeses varjul olevad „matrjoškad” ja lademed kui asjad iseeneses, ei huvita lapselikkuse genees. Huvitab inimene säärasena, nagu ta on, s. t. fikseeritult ja hüpostaasina. Kui keegi käitub nagu laps, siis pole suurt vahet, kas see on tema „sisemise lapse projektsioon” või lihtsalt „lapsepõlve langenud” täiskasvanu. Igal juhul kogub neoinfantiilsus hoogu.

3
Täiskasvanud ei tee (veel?) püksi, nad kontrollivad oma keha. Nad kontrolliksid ka oma vaimu, sest on selleks veel täiesti suutelised. Nad võiksid end ka praegu kokku võtta, fokuseeruda, keskenduda. Inimese psühhofüüsiline kokkupanu ei muutu paarikümne aastaga. Aga selles asi ongi, et neil pole vajadust ega kohustust end kokku võtta, sest neile pakutakse lahkesti võimalust end mitte kokku võtta. Ja inimene on üldjuhul nii tehtud, et ta läheb kergema vastupanu teed (see on parsimoonia printsiip inimloomuses). Kes on pakkuja? Eks ikka turg oma tuntud esindajate, reklaami, toote­disaini, eluviisikultuuri jne. kaudu. Inimene on tarbiv olend. Kommetel, mentaliteedil jne. on küll teatud autonoomia, aga viimases instantsis alluvad ka need turutarbimisele.
Kui on nõudmine ja kui on vabadus, siis tuleb ka pakkumine. Varemalt ei lubanud ühiskond, s. t. moraal, kombed jms. kõiki nõudmisi ja vajadusi rahuldada. Ei luba seda siiani. Ent mittelubatavuse ala on järjest ahenenud. Kui jätta kõrvale mõned äärmused (isikuvastased kuriteod, lapspornograafia), siis on vajaduste arv ja laad sama hästi kui vabaks lastud. Muidugi tekitatakse vajadusi ka kunstlikult, aga nende ja pärisvajaduste piir on hägus.

Abraham Maslow kujutas inimvajadusi püramiidina. Selle jalamil asuvad kõige vanemad ja elementaarsemad, mis on ühtlasi kõige tugevamad ja tekivad inimesel ajaliselt kõige varem. Pidev tegelemine nendega on üks kindlamaid majanduslikke eduvalemeid, sest see level on kõikidel, sõltumata haridusest, soost, vanusest ja muust. Seetõttu oleks ärimehelikult mõttekas täiskasvanulike loomujoonte (himude piiramine, rahulduse edasilükkamine jt.) tekkimist ja kinnistumist edasi lükata või nende mõju üldse nõrgendada.

Turg funktsioneerib seda edukamalt, mida kiirem on tarbimistsükkel.

Peab tüdinema kiiresti nagu laps oma mänguasjadest ja tahtma uusi. Sestap püütakse lühendada aega impulsi (nõudmise) ja reaktsiooni (pakkumise) vahel. Turg tahab, et inimene ei mõtleks ega kaaluks, vaid kargaks kohe kallale, kui midagi himustamisväärset näeb. Sest kui ta mõtlema hakkab, siis võib-olla ei kargagi. Teiselt poolt vaadates: see, kes uue himu esimesena ära tabab ja vajadust kiiremini rahuldab, ongi turul võidumees.

Kas on võimalik tõlgendada lapselikkust osana kultuurilis-metafüüsilisest mässust, s. t. kui reaktsiooni kogu meie tsivilisatsioonile? Et see on suunatud reglementeerimise ja ohjes olemise vastu, on soov globaalsest stressist vabaneda, „lend üle käopesa”? Sel puhul kuuluks neoinfantiilsus ühte ritta teiste eskapismi vormidega, nagu metsaüksindus, pagemine Lõunamere saartele, aga ka purjutamine, pilvesolek või lihtsalt ideoloogiline luuserlus (Rui-olemine). Seda võimalust ei saa välistada, aga see oleks marginaalne.

Globaalsel tasandil pole keegi teinud otsest üleskutset, et hakkame lasteks — kui, siis üksnes mõnes hipikogukonnas või teatrijüngrite seltskonnas. Sel loosungil ei ole magnetit, sest ta kõlab ikkagi natuke… infantiilselt. Turg üritab seda üleskutset maskeerida, selle nimel kulutavad oma annet maailma sajad tuhanded kopiraiterid.

Üldise suhtumisena ning täiskasvanu atribuutidega maskeerituna on lapselikkus igapidi sanktsioneeritud. Surve on totaalne. Meedia, IT ja turg seiravad inimest hällist hauani. Ja ennäe, ka inimese loomus, tema naturaalne struktuur, mis on praegu veel välise „plastilisuse” all siiski küllalt kõval kujul olemas, hakkab pi-kapeale muutuma. Teatud omadused atrofeeruvad, sest neile ei anta tööd — nii nagu lihas, mida ei koormata. Teised omadused tõusevad seda võimsamalt esile. Kokkuvõttes ilmub uus inimtõug, pehme ja kärsitu, ühekülgselt üliandekas nagu imelaps kunagi, aga muidu abitu, samas meelas ja ablas. Säärane, kes ühel hetkel koogab ja järgmisel leiutab skype’e, ühel hetkel ilastab ja pissib kuhu juhtub, järgmisel hetkel lööb lahingut kübersõjas.

Pole soove, mis talle pähe ei tuleks ja mida ei rahuldataks! Sellest, et üliõpilased valivad endale õppejõude (kui too on liiga targa jutuga ega oska show’d teha, siis võtame lahedama!), on ainult paar sammu selleni, et lapsed hakkavad endale isa-ema valima — sääraseid, kes ei nõua midagi, aga annavad kõike. Kas on mõttekas küsida, mis peaks sellest saama? Ei ole. Neoinfantiilsus on kujunenud iseeneslikult, loomulikku rada pidi, mida pole reguleeritud, nagu näiteks keskaja tsunftindust või nõukogude plaanimajandust. Seepärast ei tasu vaevata pead, kuidas minna „tagasi” ja „vead parandada”. Turg ja inimloomus on lahutamatud. Üksikindiviid võib ühiskonnale alati selja keerata ning hakata kõrbe- või koopaerakuks, enamik ei saa seda juba definitsioonikohaselt. Turgu ei tule kaotada, vaid kodustada, õppida sellega elama ning seda enda huvides ära kasutama.

Niisiis, kas Joseph Knecht on lõplikult kaotanud? Jah, põhimõtteliselt küll. Ometi on tema tänastel mõttekaaslastel võimalus pidada pikki ja raskeid kaitsela-hinguid, taktikaliselt taanduda, luua külmutatud konflikte ja võidelda välja pare-maid allumistingimusi. Raske uskuda, et Hesse kujutletud Kasvatusamet, vaimu-ordud ja muu teoks saavad. Aga näiteks seda ma usun küll, et tekivad koolid, kus lastelt hakatakse uuesti nõudma peast arvutamist ja pikkade tekstide päheõppimist, kus neile õpetatakse head käekirja ja kauni allkirja tegemist, kus neil lastakse läbi lugeda viiesajaleheküljelisi romaane ega lubata kasutada sisukokkuvõtteid, kus kasvatatakse nende tahet ja keskendumisvõimet, et nad ei upuks detailiräbusse, vaid näeksid üldist. Ja kus neile kõneldakse ka väärtustest. Need on tõelised eliidi­koolid, kust peaksid tulema tulevikujuhid. Kõik ei saa pidada põrsapõlve.

Lõpuks meenutaksin üht Mati Undi lemmikaforismi, mis pärines vist Mrożekilt. Selle järgi on ajalugu meeste võitlus naiste, laste ja kunstnike vastu. Ilmne, kuidas meie seda nõukogude ajal tõlgendasime. Mehed olid vaenlased, olid jõmmid ja tarikad. Nüüd tunnen, et pendel liigub ja et seda aforismi võiks tõlgendada ka teises võtmes. Tundub, et tarikad ja jõmmid polnud siiski mehed, vaid mehikesed. Nüüd on nad teistes ametites. Nad paljunevad fantastilise kiirusega ja maskeerivad end lasteks, naisteks, kunstnikeks.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



tantsupeo esimene etendus

ERR.ee video: XXVII laulu- ja XX tantsupeo teema on "Minu arm"

XXVII laulu- ja XX tantsupeol tähistab Eesti kaht suurt juubelit – 2019. aastal möödub laulupeo sünnist 150 aastat ning 85-aastane tantsupidu toimub kahekümnendat korda. Pressihommikul Eesti teatri- ja muusikamuuseumis avalikustati ka peo nimi ja juhtmõte – "Minu arm".

Endla teater "Itk"

Arvustus. Küll see Alma ütleb hästi!

Uuslavastus
Krzysztof Bizio “Itk”
Lavastaja: Madis Kalmet
Osades: Karin Tammaru, Saara Nüganen, Lii Tedre
Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu
Esietendus 20. jaanuaril Endla teatri Küünis

VALDO PANT 90
Ryuichi Sakamoto

Sellist filmi Ryuichi Sakamotost pole varem tehtud

Vähe on filme, mis annavad nõnda hästi edasi seda, kuidas helilooja kuuleb ja tajub ümbritsevat maailma. „Ryuichi Sakamoto: kooda”, mis jõuab ekraanile 24. jaanuaril Kumus, on üks sellistest – usalduslik sissevaade jaapanlase Ryuichi Sakamoto loomingusse. 

"Nihilist.FM FINAL CUT"

Märt Väljataga. Kulmineeruda raamatus

Raamat on tänini kirjanduse peamine kandja, aga nii see ei tarvitse kauaks enam jääda, kirjutab kirjandusteadlane Märt Väljataga värskes Sirbis raamatute "Kivipilvede all. Tekste Värskest Rõhust 2005–2017" ja "Nihilist.FM. Final Cut" võrdluses.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Tammsaare majamuuseum Kadriorus

Tammsaare 140. Kultuuriportaal teeb tähistamisest otseülekande ja videod

30. jaanuaril toimub Rahvusooper Estonias pidulik juubeliaktus, millega tähistatakse A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva. ERRi kultuuriportaal teeb kell 19 algavast aktusest otseülekande, sündmuse salvestust saab üle vaadata ETV2s reedel, 2. veebruaril kell 21.35. Kultuuriportaal alustab sel päeval ka läbi aasta kestva Tammsaare-teemaliste miniloengute sarjaga.

KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Piret Kärtner.

Piret Kärtner: inglise keel ei anna enam tööturul suurt konkurentsieelist, vaja on osata rohkem

Uues Eesti keelevaldkonna arengukavas ei ole tähelepanu enam mitte ainult eesti keelel kui emakeelel, vaid ka eesti keelel kui teisel keelel ja võõrkeeltel. Üldeesmärk on, et iga Eesti elanik tahab, saab ja oskab kasutada eesti keelt kõikides eluvaldkondades ja valdab võõrkeeli. Rohkemaid võõrkeeli kui ainult inglise, sest haridusministeeriumi keeleosakonna juhataja Piret Kärtneri sõnul ei anna inglise keel enam inimestele tööturul suurt konkurentsieelist.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: