Arvustus. "Kuidas üldse minna üle piiri, kui üle piiri ei minda?"* ({{commentsTotal}})

"Sinine veri"

Näitus

"Sinine veri"

Balti Jaama Depoos

ava- ja lõpuperformansid 16. oktoobril

Kui kunagi Pärnu nongratakad, hullu kunstikooli õpetajad ja õpilased, kellest Rael Artel nüüd raamatu "Plahvatus Pärnus" (loe arvustust lisatud lugudest) koostas, tõesti hullu panid, olin mina alles kirsikivisuurune ja pigistasin-peitsin eneses sinihapet ja suurt kurja. Ei igatsenud nii imelikku kunsti, tähendab, igatsesin väga, aga see võttis mus pigem pungi, turtsakas-trotslik-poeetilise Britney Spearsi, enesehävitusliku ja geniaalse Amy Winehouse'i, võimsa ja vapra (ma ei karda keda kuraditki!) Courtney Love'i ja lõpuks nüüdistantsu kuju – sest pungimat pole! (Nüüd on Die Antwoord ja Marco Tasane, muidugi.)

Paregu igatsen ikka veel meeletult, aga pole Eestis palju neid, kes seda mulle pakuks. Kaua see Toomik ikka purgi kohal kükitada või isa haual tantsu vihtuda jaksab? Noored kahjuks kordavad ainult vabaduseakti-ideed, on koledasti mustris kinni, hullu pannakse nii ettevaatlikult, et miski otse ei murdu, ei praksata minus. (Nõus - toim.) NO99 tegi praegu küll midagi tõesti hingele, päriskunsti, veidikese muda ja hulga heade inimestega: "Kõnts" on tõeliselt ilus asi! (NÕUS - toim.)

Segaste kunstnike segased plaanid vabariigi underground'is pole aga siiski üdini koolnud... no, see pole päris second hand kogemus, sellepärast, et perfokad peaksidki sündima alati uuesti, alasti selle uue publiku silme all. Aga Balti jaama angaaris äratati nongratalaste kuldne minevik korra elule. Muidugi võib juhtuda, et pole enam uusi ideid ja kõik läeb nagu vanaviisi.

Tegelikult eksponeeriti seal hetkeks Karl-Kristjan Nageli maale ja Meeland Sepa installatsioone-skulptuure. (Kuhugi peaks ütlema nüüd ka: pole nõus!) Esimene on kunstnikuna mulle üdini igav. Miks maalida loosungeid? Kas tõesti arvab kunstnik, et ta on ägedam luuletaja või koopiakirjutaja kui nood iganes? Noh, siis võiks ju olla ka mõni originaalselt mõnu tootev tekstiidee, mitte triviaalne välgatus või anekdoodisaba. Aga et pea iga pilti peab saatma kohmakalt kirja pandud sõnum? Valeri Vinogradov võib, tal on seda poeetilist power'it. Nii.

Meeland Sepp on tänini cool. S.t hot. Pöörlevad terariistad ja silt: "ohtlik kunst". Olgu, tsipa oodatav, aga ikkagi... Las konstruib! Sepp on eesti kunsti suverään ja küll ta kunagi keevitab meile veel midagi seninägematut, ehitab silla Soome või Kuule või kuhugi paremasse paika.

Enim ootasin aga perfokaid. Üks asi on Diverse Universe'i iga-aastane friigikarneval ja rändtsirkus, mis koondabki üleilmahulle. Teine on näha kohalikke, n.ö kolka- või külahulle, kes ehk autentsemadki, võivad oma veidruses ja iseseisvuses luua miskit erilist. Üks korraldaja, kunstnik Kaarel Kütas ütles, et tema jaoks on see (inimeste ees olemine) narkootikum. Ja see on nii carminatrash!! Teha narkot ilma narkota, teha kunsti ilma kunsti tegemata!

Igatahes üks paljas rohepäine plika pildus all seisvale (kahjuks tohutu kiivriga ja suht riides) poisile (Ville Kaarel Viirelaid) taldrikuid pähe. See oli elava peaaegu-klassiku Margus Tiitsmaa (Sorge) korduvperfokas. Mina kisuks endast kunstnikuna muidugi alati uue asja välja, ei kordaks perfokat (siis on see ju nagu repertuaariteater!), aga mis siis. Sorge käskis mul atraktiivne olla. Olgu ise atraktiivne! Mina ei pea püüdma! Iseasi, kui aus on kompositsioon, kus mehele taldrikuid pähe pilduv piiga on porgandpaljas, meesisend aga astub üles mustas maikas ja trussikutes. Ma isegi ütleks, et see on kompaviga. Või siis suvašovinism.

Siis järgnes kavas äkiline, arusaamatu markomägilik või Kuku joomadiskoõhtulik luuleperfokas, kus kõigil paluti luuletusi esitada või lorilaure jaurata, kuni järgnev õhtuosa teises saalis, seni suletud uste taga, käima saadakse. Kummaline, see ei erinenud kõigist säärastest juhulugemistest, see polnud hullem ega kummalisem, saati siis intelligentsem-teravam. Veits veider, kas pole, et kunstnikud pressivad ka endast välja ikka tollesama vemmalvärsi või vana joomajorutuse, mis muugi hüva eesti rahvas ümberringi! Kirjanduse osas on see maitse ja ruum pea sama nagu juhuslikus kõrtsiurkas, kus ammugi sellist kunsti ei tervitataks. Küll aga kõlbaks rõve riim ja rõõmus jora.

Teises saalis aga laius peagi suvine avarus: Noolegrupp rajas sinna ranna, Taave Tuutma (Tuutu) purjetas enne veel nagu Miki. Ainult et sellega ei juhtunud midagi. Oligi nii, et inimesed külmal liival päevitavad, et on rand, et on see vastuolu, külm-kuum, päikselisidülliline-kõleangaariline. Tore, see on esimene mõte, aga edasi? Kas kunst on esimese mõtte teostus, kas esimesest mõttest ei saaks minna edasi? Nii: tingimused on meil paigas, nüüd hakkame sellega kunsti tegema, mõtleme, kuidas saaks see huvitav olla või midagi öelda! Minu jaoks oli Noolegrupi perfokas see koht, kust ma lavastamist-etendamist algaks, mitte aga valmis asi.

Siis. Kastist ronib välja Habe ja hakib lihakirvega kaks arbuusi tükkideks. Igaüks võib endale tüki kahmata. Õnneks olen ma näinud Leonhard Lapini perfokaid võileibadega, ja tean: nii saabki salamisi kõhu täis, see on tõelise kunsti panus õhtu kulgu. See on kaasaegse kunsti lohutav ja käegakatsutav osa. Mõni installatiivne element sisaldab ikka ja alati rooga või jooki! Nii peabki see olema.

Siiski-siiski. Nagu kaasaegsele kunstile kohane, kisti kaasa ka publik. Kõik pidid helesinise värviga klaasid vastu seina puruks heitma (meri? siniveri?). Paar inimest tundis siiski aukartust asja-eseme ja töö kui sellise ees ja asetas oma klaasid tervena seina veerde (julgus olla ise!). Või oli see osa perfokast? Et kuidas valida: kas lööd kaasa nagu iga teine või läed oma teed? Tahtevabadus või hulkade psühholoogia?

Igatahes rannatajad jäid lihtsalt randlejaiks. Midagi toimus vahepeal veel: kunstirühmitus Vedelik avas oma kähku loodud pudipadipiltidest koosneva aastanäituse, Rait Rosin pidas pidulikest sõnadest koosneva undamiskõne, mis kuhugi ei jõudnud, tal oli jällegi idee, aga teostust ei kuskil jne. Aga mingil hetkel hakkas õhtujuht, tsirkusedirektor Kaarel Kütas kõige vastu mässama, kiskus end paljaks, kattis keha naelplakat-loosungitega, lõhkus, röökis, põmmutas tongipüstolit. See oli õhtu elusaim osa, kaasaja kunsti ei juhtu ju ilma selleta, et keegi keeraks vindi pääle. Ja ikka on äge, kui mõni turskem mees paljana koledaid hääli teeb ja laamendab. Kõigile jääb see meelde. Igatahes. Me püüdsime raisa kinni, sidusime laua külge, ja tegime talle tule alla. Täpsemalt ohutult ümber. Või umbes nii. See jäi õhku rippuma: kas mässaja-kunstnik ikka kuulub "meie" hulka või on meil paha ja piinlik, et ta seal laiutab?

Lõppes kõik, nagu oodata oli: Meeland Sepp ajas publiku kultuuriministeeriumi loomemeedete-pressiteadet skandeerima, aga läks ise poole peal sassi. Siis võeti üksteise järgi sappa, vaat et jenkasse, ja lõuati: "loomemajandus, loomemajandus!" Ju see oli siis miskit liiki protest.

Õhtu sisaldas korduvaid elemente: nõudepurustamine, vedelike mahapritsimine, alastus jne. Aga see oli niiviisi riivamisi, pealiskaudelugu. Võimas puänt lõpuks oli isegi pisut piinlik. Meil on nii palju asju, mida dzääntida, millest rääkida, mille vastu mässata. Aga loomemajandus-loomemajandus?

Ma sain päris mitmest asjast aru. Esiteks lubab kaasaegne perfokakunst meil taas lasteks saada, me saame kriitika, kurjustuseta teha oma jama, elada välja oma lapselikke tunge lavalgi, ilma, et keegi meile öelda saaks: tõmba koomale, uss! Sest me ei tõmba! Koomale! Nii tore on olla vaba, natukesekski. Jagada seda vabaduse ruumi teistega, et nad saavad osa su väiksest või suurest mängust...

Balti jaama turu rahvas vahtis küll rongkäigus läbi poolsulgund turu veiderdavat kunstnikekampa üleoleva muigega või totruse üle imestades. Siin pidanuks vaist olema täpsem: friigi-show leidku aset ikka keset päeva, kõigekibedamal tööajal, siis puudutab ta kõrvalseisjat valusamalt ja leiab üles ka laiema publiku! Sotsiaalne teadlikkus peab kõrgem olema, siis jõuab ka kunstnike sõnum kohale. Kui neil see olema juhtub. Lisaks sellele, et "kunst on vabadus ja teisitiolemine".

Kaasaegses eesti teatris ja tantsus ja kunstis töötavad ikka tõesti mõned geeniused, kes teevad seda põrandaalust otse põranda pääl ja... vabaduse eeltingimus on läbimõeldus ja oskus. Sa võid olla väga metsik ja täiesti vaba, kui sa paned kogu hinge sinna sisse. Lihtsalt niisama vaba, s.t lodev, oskab igaüks olla. Sepa ideemasinad olid põnevad, Kaarel Kütas pani paar ekstrasentimeetrit pühendumust mängu. Ülejäänu nägi välja nagu kaasaegne kunst. Palju õnne!

Aga see ei tähenda, et see oleks halb. Ma vahetaks pea kõik (peaaaegu!) draamateatri- ja balletipiletid selle hulkuva hulluse vastu. Lihtsalt, teil võiks ju olla midagi öelda, midagi, mille pärast tasub kunsti sinivereliste juurde tulla. Toomas Edur Estonias teab, miks ta seda teeb, ta mängib oma mängu lõpuni. Eesti tänane perfokakunst seda lõpuniminekut seekord ei näidanud.


* Vt Sirp.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: