Arvustus. Jean-Michel Jarre läks tänapäeva levimuusika libedale teele (EDM) ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jean-Michel Jarre
Jean-Michel Jarre Autor/allikas: PM/Scanpix

Uus plaat
Jean-Michel Jarre
"Electronica 1: The Time Machine" (Columbia)
3/10



Võistkonnamängudes - jäähoki, jalgpall, korvpall - tuleb vahel ette, et mõni legendaarne meeskond a la Fabio Capello juhendatav 94. aasta AC Milan kohtub mõnikümmend aastat hiljem heategevusmatšis mõne teise võistkonna või koondisega. Vanad staarid on kerges ülekaalus, enam kiiresti ei jookse, aga tehnika on ikka paigas. Sportlikus mõttes on mäng igav - kõike välja ei panda, kossi ei lööda, teised mängijad on vanemate legendide suhtes lugupidavad, pinget pole - kokku on see mingi raskeltmõistetav komejant.

Kõik terminaatorite järjed ja moroderide jms. legendide comeback´id lähevad suuresti samasse patta - pieteeditunne ja austus endistest saavutustest segatud heatahtliku arusaamatusega, et miks seda praegust etteastet üldse vaja oli.

Jean-Michel Jarre on elektroonilise muusika pioneer, peamiselt tuntud sünt-eepose "Oxygene" (1977, müüdud 15 miljonit plaati) poolest. JMJ on saanud oma töö eest elektroonilise muusika uuendamisel nii palju auhindu, et saaks neist korteri nurka ehitada Lenini nurgakese. Meil jääb vaid oodata, millal seltskonnajakiri Kroonika ta juurde külla läheb, et kogu seda ilu näha.

"Electronica 1: The Time Machine" on vanameistri kaheksateistkümnes album, viimane enne seda oli 2007. aastal ilmunud "Téo & Téa". Õnneks JMJ (ta on prantslane) liigse tagasihoidlikkusega ei hiilga. Ta ülesanne uuel albumil on mõtestada lahti (ta enda seisukohast lähtudes) kogu elektrooniline muusika. Külalisi on tal plaadil terve hulk (ta võistkond siis): Boys Noize, M83, Air, Vince Clarke, Little Boots, Moby, Gesaffelstein, Pete Townshend, Edgar Froese (enne oma surma, Tangerine Dreamist), Laurie Anderson, Armin Van Buuren, 3D (Massive Attackist), John Carpenter, Lang Lang. Kui peaks tegema 10 käsku hea plaadi leidmiseks, siis võiks näiteks 9. käsk kõlada umbes nii: "Sa ei pea mitte kuulama plaati, milles üle pooltes lugudes teeb kaasa külalisesineja." (Eks ta ole - toim.)

Selle plaadi probleem on sarnane Võlur Ozi tegelaste Hernehirmutise, Plekkmehe ja Ara Lõvi muredega. Plaat on EDM'i ja popmuusika segu, sekka veidi vanema aja eksperimenteerimist süntesaatoritega, vahepeal läheb plaat aga täitsa trance'iks. EDM'i jaoks on ta liiga vaikne ja aeglane, popi jaoks liiga nüri ja meloodiata, sünteka-jämm lõpetab iga kord esimese kahe pantvangis.

Heaks näiteks on plaadi üks paremaid palu, Mobyga tehtud "Suns Have Gone" - kõik algab mõnusa (vanas plaadi "Magnetic Fields" stiilis) sünt-lendlemisega, siis tuleb sekka tume karune vokaal, mille veel kuidagi ära kannatad, aga viimane nael kirstu on eurobiit - kena loo algus rikutakse tüürimisega EDM'i ja popi vahealale päris ära. See on platseebo pop, mille terekäsi on lõtv ja väriseb nagu tarretis, JMJ loodud Frankenstein, mis tahab meile tõelise popmuusika pähe müüa veretut poppi. Tänan, ei. Palun mitte alluda provokatsioonidele!

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: