Arvustus. Eli Rothi austusavaldus kannibalifilmidele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Film
Film "Kannibalid" Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus film kinolevis.
"Kannibalid" / "The Green Inferno"
Lavastaja: Eli Roth
Osatäitjad: Lorenza Izzo, Ariel Levy, Kirby Bliss Blanton, Magda Apanowicz, Richard Burgi, Daryl Sabara.
Hinne: 7/10

Kannibalifilmid kui üks exploitation'i jõhkramaid alamžanre on pikalt varjusurmas olnud – viimane tõeliselt ajastutruu kannibalilugu võis olla ehk 1988. aastal ilmunud "Paradiso infernale", mida muuseas ka "The Green Inferno" nime all tuntakse. Kuna lavastaja Eli Rothi põhiline eesmärk oligi just sellelaadsetele teostele austust avaldada, on säärane nimevalik küllalt loogiline. Pole kahtlustki, et seitsme- ja kaheksakümnendate itaalia teoste iseäralikku hõngu on tänapäeval raske tabada, aga andekas ja žanriteadlik Roth, kel õudukate vallas juba kamaluga kogemust, saab enda jaoks püstitatud ülesannetega igati kenasti hakkama, ehkki midagi ennenägematut ega otseselt üllatavat seekord korda ei saadeta.

"The Green Inferno" on paljude õudukafännide jaoks juba pikalt üks äärmiselt oodatud film olnud. Esmakordselt 2013. aastal festivaliekraanidele jõudnud teost nimetati Rothi vägivaldseimaks ja pööraseimaks ning arvustused olid valdavalt positiivsed. Pärast pikki viivitusi seati filmile lõpuks kindel ilmumiskuupäev: 2014. aasta 5. september. Napilt kuu aega enne seda plaanid aga muutusid ja Rothi esimene lavastajatöö üle kuue aasta pandi segastel põhjustel riiulile õiget aega ootama. Ahastav uudis muutis fännid närviliseks, kuna isegi Roth polnud sel hetkel veel päris kindel, kas ja millises vormis tema uusim teos ilmavalgust näeb. Õnneks ulatas oma abikäe Jason Blumi (kuri)kuulus produktsioonifirma Blumhouse (täpsemalt BH Tilt) ja "The Green Inferno" jõudis tänavu septembris USA kinodesse ning sel nädalal ka Eestisse.

On selge, et ainuüksi sildid "Eli Rothi uus tükk" ja "1980ndate stiilis kannibalifilm" omavad paljude õudukafännide seas piisavat mõju, et kõikvõimalikud lootused taevasse tõsta, nii et kauaoodatud "The Green Inferno" peale pandud panused on mõneti täidetamatult suured. Olgu öeldud, et antud teos pakub vaatajale täpselt seda, mida soovitud, kuid samas otseselt mitte midagi rohkemat. Ettenähtud kriteeriumid on täidetud kohusetundliku täpsusega, aga sealjuures on  kaduma läinud itaallaste toonasest ebaprofessionaalsusest tingitud spontaansus ja üllatuslikkus. Osaliselt on probleem muidugi ka vaatajas: tänapäeva filmi jälgides ollakse ilmselgetel põhjustel mõnevõrra tähelepanelikumad ja kriitilisemad, nii et kogenumat õudukaguru on keeruline millegagi šokeerida. Üheks faktoriks on sealhulgas praktiliselt täielik alastuse puudumine, mis brutaalsuse kõrval alati kindlaks täisväärtusliku kannibalifilmi kriteeriumiks olnud on. "The Green Inferno" sündmustiku kontekstis on säärane puudujääk suhteliselt ebausutav.

Vägivald on loomulikult hästi teostatud ja Rothile selles vallas praegusel ajal vastast pole, kuid see ei mõju arusaamatutel põhjustel kordagi nii häirivalt, nagu peaks. Võib-olla mängib siin oma rolli asjaolu, et klassikalistes kannibalifilmides on alati kombeks olnud kaamera ees täiesti reaalseid lihast ja luust loomi tappa. Näiteks tihti maailma jõhkraimaks linateoseks nimetatud "Kannibalide põrgu" ("Cannibal Holocaust", 1980) on vaatajatel meeles peamiselt ühe enneolematult brutaalse stseeni tõttu, kus peategelased tapavad ja tükeldavad jõest püütud pahaaimamatu kilpkonna. Selline teguviis tõstab filmi oma realistlikkuse poolest kohe täiesti teise dimensiooni, mida õnneks tänapäeval loomulikel põhjustel legaalselt taasluua võimalik pole. Vähemasti on Roth inimeste vastu rakendatud vägivallaga vaeva näinud – piinamist ja separeeritud kehaosi on siin küllaga.

On alati austusväärne, kui filmitegijad lõpptulemuse autentsuse nimel oma heaoluga vähemal või rohkemal määral riskeerivad, ning lugematutest surmavatest olenditest kubisevas Lõuna-Ameerika vihmametsas üles võetud "The Green Inferno" puhul nii kahtlemata on, olgugi et siinpuhul kinolinalt erilist ohutunnet vastu ei vaata. Ainuüksi fakt, et peaosatäitja Lorenza Izzo ühe teatud jões aset leidva stseeni ajal peaaegu oma elu kaotas, lisab filmile hindamatut sügavust ja tõsiseltvõetavust. Vähemasti on Rothil ja ülejäänud võttemeeskonnal nüüd näiteks lõkke ääres või kamina ees võimalus põnevaid lugusid vesta.

Sellegipoolest jääb mingil määral vajaka realistlikkusest või vähemasti sündmuste mõjuvusest, aga konkreetsetele puudujääkidele on keeruline näpuga osutada, kuna teostus on üldplaanis ikkagi väga eeskujulik. Stilistiselt iseloomulikuna jääb silma ebaharilikult värvikirev pilt: iseäranis džunglis domineerivad post-production'is erkrohelisteks krutitud toonid. Roth on üleüldse Tšiili loodust igal võimalikul juhul ära kasutanud: lisaks lummavatele vihmametsadele keskenduvatele helikopterivõtetele mängivad filmis teatud rolli ka sealses kliimas elutsevad loomad (sh roomajad) ja putukad.

Kõigist eeldustest olenemata ei ole Roth hakkama saanud millegi imelisega. Ta on teinud hea filmi, ehk isegi parima võimaliku (omas alamžanris), kuid pikkisilmi oodatud maailmamuutev mõju jääb seekord siiski saavutamata. Sellest hoolimata on "The Green Inferno" tänavu ilmunud õudukate hulgast üks paremaid ja igatahes meeldejäävamaid, kuna viimasest korralikust kannibaliloost on möödunud nüüdseks juba liiga palju aastaid. Austusavaldusena on see igati õnnestunud tükk, isegi kui eraldiseisvalt perfektsusest nii mõndagi puudu jääb.

Vaata treilerit:

 

Toimetaja: Kertu Loide

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: