Arvustus. Helgelt hirmus Grimes
Uus plaat
Grimes
"Art Angels" (4AD)
8/10
Grimesi eelmine album "Visions" on alates esimestest kuulamistest olnud selline plaat, mis on natukene liiga eneseteadlik ja kuulajast distantseerunud, et ma seda täiel määral nautida suudaksin. Sarnaseid tundeid tekitasid minus ka Maria Minerva esimesed albumid (näiteks lugu "Lovecool"), kuigi tegelikult ei ole neid võimalik võrrelda. Minerva on kardina tagant sosistav magamistoaelektroonika, aga Grimes seisab kümnete prožektorite valgusvihku, jõllitab hullunud silmil otsa ja on maksimaalselt teatraalne. Kui poppmuusika peavool oleks kolinud kuhugi kummitavatesse keskaegsetesse lossidesse-kindlustesse, siis oleks Grimes kindlasti mainstream.
"Art Angels" läheb käima. Ma ei ütle, et Claire Elise Boucher, kes Grimesi artistinime taha peitub, ei ole enam hirmutav. Seda kindlasti mitte, hüsteeriat ja südametut ebainimlikku pinget on ikka meeletult. Aga ta on pannud selga täiesti uus kostüümi, konstrueerinud uue karakteri. Siin ei ole midagi, mis meenutaks eelmist albumit "Visions". Ta on nüüd nagu Iiris Vesik, kes oleks hakanud koostööd tegema Die Antwoordiga. Minu jaoks on uus looming palju käegakatsutavam ja kättesaadavam, kuidagi rohkem ühenduses minu muusikalise tajuga. Põhjuseks samas see, et varasem autsaider-popp on asendunud....
Avalugu "laughing and not being normal" on lausa orkestreeritud, kuid see ehk ongi justkui hingetõmbepaus. Uued kõlad ja materjal ei lenda kohe niivõrd tugevasti peale, kuulaja juhatatakse "Visions" meeleolust välja. Ja siis tuleb peale "California" ja selle totter plaksupopp kõlab nagu The Ting Tings, aga on samas palju külmem ja targem. "Flesh without Blood" meenutab mulle t.A.T.u.'d, aga just heas mõttes - ma ei tea, kuidas saab mingi asi heas mõttes üldse neid meenutada, aga täpselt selline tunne tekib. Kõige külmajudinaid tekitavamad popp-katastroofid kõlavad Grimesi suu läbi imekaunilt. Lugu "World Princess Part II" toob meelde suisa näiteks Gigi D'Agostino. Päris hirmus?
Kusagil on veidi trapi, pisut peatamatut marilynmansonlikku industriaali - pähe tuleb kohe üks teine hullumeelne plaat sellest aastast, mis aga kukkus samade ambitsoonide pärast läbi. Miley "näita-vähemalt-korra-nädalas-meedias-tisse" Cyrus muutis The Flaming Lipsiga välja antud plaadil totaalselt enda kuvandit, kuid see kõlas pigem kui keskpärane playback-etteaste. Grimes aga ei tundu kui paroodia, vaid ilmselt suure hunniku narkootikumide ja alkoholi mõjul ta ongi muutunud. Kui plaadi lõpus olevad paar nõrgemat pala välja arvata, siis on see ikkagi suurepärane plaat. Suuri sõnu õhku visata ei julge, kuid "Kill V. Maim" on kindlasti selle aasta parimate lugude esiviisikus - jäigalt tantsuline ja totaalselt peatamatu.