Arvustus. Inglise farss Vanemuise laval ({{commentsTotal}})

"Üks mees, kaks bossi" Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus lavastus
Richard Baen “Üks mees, kaks bossi”
Lavastaja: Andres Dvinjaninov (Emajõe Suveteater)
Muusika ja Laulutekstid: Grant Olding
Laulutekstide tõlge: Peeter Volkonski ja Kalle Hein
Osades: Riho Kütsar, Ragne Pekarev, Külliki Saldre, Priit Strandberg, Marika Barabanštšikova, Reimo Sagor, Andres Mähar, Piret Laurimaa, Sten Karpov, Peeter Volkonski, Märt Koik (Teater Must Kast) ning Mihkel Kallaste (Teater Must Kast)
Esietendus 31. oktoobril Vanemuise suures majas

Eesti Entsüklopeedia ütleb, et farss on lõbus ja labasevõitu lühinäidend. Muid teatmikuks pretendeerivaid allikaid kokku võttes võiks lisada, et farsile on iseloomulikud jämekoomilised mängutehnikad, olustikulisus, kontrastsed ja karikeeritud tegelaskujud ning esil olev situatsioonikoomika.

Tõin alustuseks farsi kui komöödia all- või eritüübi definitsiooni ära just seetõttu, et järgnevalt vaadeldava näitemängu lavastaja nimetab ise “Ühe mehe, kahe bossi” keerutamata ja otsesõnu farsiks, püüdmata näidata lavastust millegi muuna või määratleda teda mõne “väärikama” nimega. Ja muidugi on sellevõrra lihtsam ka lavastust käsitleda.

18. sajandi Itaalia näitekirjaniku Carlo Goldoni “Kahe isanda teenri” ainetel kirjutatud “Üks mees, kaks bossi” on kirev ning dünaamiline näidend, mille tegevustik on asetatud 1963. aasta Inglismaale, täpsemalt Brightoni. Kuigi tegelasi ja tegevusliine on ohtralt, jääb läbivaks ikkagi peategelase Francis Henshalli (Andres Mähar) meeleheitlik püüd toime tulla kahe pahelise, et mitte öelda kriminaalse isanda teenimisega. Ja mitte ainult sellepärast, et kõht täis saada (millega näib tal samuti alatasa muret olevat), vaid ka selleks, et teenitud palgaga oma südamedaamile muljet avaldada.

Nagu sellistes lihtsamates komöödiates ikka, juhtub tegelastega kõikvõimalikke rohkem või vähem naljakaid äpardusi ning õnnetuid kokkusattumisi. Ning vaatamata sellele, et loo keskel tundub olukord katastroofiline olevat, lahenevad sündmused lõpuks ikkagi parimal võimalikul moel.

Lavastuse “Üks mees, kaks bossi” üheks suuremaks tugevuseks on Andres Mähari oskuslik ja edukas nn neljanda seina lõhkumine. Ta saavutab publikuga hõlpsalt ja küllalt loomulikult hea kontakti, mis võimaldab tal saali nii otseselt kui kaudsemaltki mängu haarata. Et siin põgusalt mainitud publiku kaasamise nippe paremini mõista, tuleb igaühel endal lavastust vaatama minna, sest mänguvõtete verbaalne kirjeldus jääb paratamatult õõnsaks.

Kui korraks veel päris alguse juurde tagasi pöörduda, tuleks ära mainida, et tegelikult ei ole vaadeldavat lavastust nimetatud mitte pelgalt farsiks, vaid skiffle’i rütmis farsiks. Lühidalt tähendab see seda, et lavastuse algul, vahepeal ja lõpus näeme laval tõelist skiffle’-bändi, milliseid meil Eestis vähemalt biitmuusika tuleku eel vist õieti ei olnudki. Ühelt poolt haakub too muusikastiil hästi kujutatava ajastuga (sest toona olid vähese pillimänguoskusega igamehebändid väga populaarsed), teisalt annab lavastusele vaheldust ning muudab selle veelgi kirevamaks.

Ehkki ilmselt on juba Beani näidendis täpselt paika pandud, milliste stseenide vahel ansambel üles astub, oleks ehk võinud n-ö elava muusika osakaalu lavastuses siiski kärpida. Sest mõnelgi juhul kipuvad muusikalised ülesasted (eriti avastseenis) pikale minema ning fookust lavastuse põhisisult hajutama – kui pilt ikka ülemäära kirjuks läheb, ei tea enam, millele peaks keskenduma. Ometi ei tähenda see aga seda, et muusika poleks lavastuses omal kohal või bänd mängiks kehvalt – üldse mitte. Bänd mõjub küll skiffle’i jaoks ehk natuke liiga professionaalsena, ent on siiski igati kihvt.

Kuigi farssi võib suhtuda nii või naa, ei saa mööda sellest, et tõupuhas inglise farss nõuab näitlejatelt palju. Ja nõutavat suudavad Vanemuise näitlejad tõesti ka pakkuda. Mäng on nimetatud komöödiatüübile ootuspäraselt üliteatraalne ja sellisena vaadeldava loo sisu ja vormiga vägagi sobiv. Eriti eredalt jäävad meelde Priit Strandbergi hüsteerilisevõitu noor ja armukade armastaja Alan, Piret Laurimaa oma gängsterist venda etendav Rachel ning Peeter Volkonski vana, põdur ja segasevõitu kelner Alfie. Ja lõppude lõpuks Andres Mähar, kes annab endast maksimumi ning tõuseb häbita parimate inglise veiderdajate kõrvale.

Riina Degtjarenko loodud lavakujundus on veenev ja mitmekülgne. Lihtsate vahenditega antakse edasi nii Inglise väikelinna kui ka kõrtside jm paikade atmosfäär. Ühtipidi on lavaruum küll külluslikult täidetud, ent teisalt kasutatakse kõik olemasolevad kulissid maksimaalselt ära. Seega on tulemuseks usutav Inglise lugu inglaslikus ruumis.

Kui “Üht meest, kaht bossi” võtta sellisena, nagu ta mõeldud on, ei tohiks olla talle suurt midagi ette heita. Tegemist on klassikalise ja kireva inglise farsiga selle parimas tähenduses, mis Vanemuise laval on saanud ülienergilise ja ootamatult orgaanilise väljundi.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: