"Tramm nimega Iha" on äratuntavalt ingomarvihmarlik lavastus, mida iseloomustab artistlikkuse mahalihvimine, argisuse taotlus ja puäntide hajutamine võimalikult olmelisteks ning pehmeteks. Kui teatri puhul räägitakse üsna sageli ülemängimisest, siis Vihmari lavastuste tunnusjooneks on kindlasti nn alla mängimine. Ent selline rõhkudeta kulgev lavaelu, mis sobis suurepäraselt Pipsa Lonka ullikestele Vihmari "Lauludes halli mere äärest", tundub Tennessee Williamsi äärmusest äärmusse sööstvatele karakteritele vastunäidustatud.

"Trammi" peategelased Blanche (Kleer Maibaum-Vihmar) ja Stanley (Priit Loog) on olemuselt vastandlikud, ent absoluutselt mitteargised – pöörased, kirglikud, meeletud. Üks õrn (või peenutsev?) kunstnikuhing, kellest traagiliselt luhta läinud armastus, sellele järgnenud surmad ja laostumine on vorminud teeskleva ja küünistava bitch'i. Teine loomalikult elujõuline macholikkuse kvintessents, kelle jõhkrus on tülgastav ja tugevus veetlev. Ega asjata ole Williamsi näitemängu kutsutud ka kaunitari ja koletise looks.

Vihmari lavastuses on need nõelteravad nurgad vormitud pehmeteks ja ümarateks. Loo kõige julmemad pöörded – raevunud Stanley ründamas oma rasedat naist Stellat (Kati Ong) või vägistamas Blanche’i – mängitakse maha kiiresti, markeerivalt, justkui möödaminnes. Nii et kuidagi kohatult tõuseb kõige kirkamalt teatraalseks stseeniks Blanche’i loomalik kriiskamine kogemata mööda valatud kokakoola pärast...

Kahjuks töötab näitlejatele vastu ka lavastuse autoritruudus. Lavapilt on realistlik, kuid liigsest olmest parasjagu puhastatud: linaluuplaatidest kokku klopsitud ja trossidega kinnitatud maja, kus iga tool on eri ooperist. Ja kiireteks stseenivahetusteks sobib kujunduse paigutamine pöördlavale suurepäraselt. Paraku tähendab see, et kasutamata jääb kogu Endla eeslava ja tegevust lahutab ka esiridades istujatest mitu tühja meetrit.

Sama häda on pimedusega. Tõepoolest, enamik "Trammi" tegevusest toimub autori tahtel videvikus-õhtul-öösel. Ja nende ööde helid – kaubarong, mille kolin matab ja katkestab dialoogi; taamalt kostev kõrtsimelu – on lavastuses täpsed ja elutruud. Kahjuks on vaatajal selles autentses pimeduses väga raske näha näitleja ilmet, rääkimata silmadest. Siin tahaks ja vajaks teatraalset rõhku, mõnd täiesti mitterealistlikku prožektorikiirt.

Sestap ongi näitlejatöödest parim see, mis lõhub lavastajakontseptsiooni, mis on ere ja rõhuliselt mitteargine. Priit Loogi valges maikas Stanley metsik mehisus – kasutades Kalju Komissarovi teatriajalukku läinud väljendit: see on mees, kes lõikab isegi sõrme nii, et spermat pritsib. Või Kati Ongi kehastatud Stella ülbe, ent mõnusalt naiselik alistumine. Aga Blanche... jääb lavastajatruuks. Ja muutub mõttetult edvistavaks vanatüdrukuks. Too "kulla poiss" tema suust võimaliku abikaasa Mitchiga (Märt Avandi) peetavate dialoogide refräänina on veider ja kohatu. Milleks niisugune tädilikkus naiselt, kes üritab nooremat meest võrgutada?!